Loodusest laenatud ideed: tornidest ultrahelini
Jaga
Looduselt saame häid mõtteid. Ei tule meelde ühtki asja, mida inimene oleks loonud, kuid mida looduses ei esineks.Võib-olla vaatate ringi ja ütlete „Näiteks Eiffeli torn Pariisis. Mis on siin ühist loodusega?“. Ometigi on see suure sääreluu koopia, kuna torn on konstrueeritud täpselt nagu luu. Võib-olla insener ei ole õppinud anatoomiat, kuid tuli samale järeldusele nagu looduski: see on väga kindel ehitis. Eiffeli torn oli ehitatud Pariisis toimuvaks näituseks 1898. aastal. Algselt ei meeldinud torn elanikele ja seda peeti inetuks. Tänapäeval on see Prantsusmaa sümboliks ning põhiliseks vaatamisväärsuseks (www.harunyahya.info/en/books/biomimetics-technology-imitates-nature/chapter/biomimetics-and-architecture?utm_source=chatgpt.com).
Pisa torn ehitati 12. sajandil ja selle konstruktsioonis on kasutatud inimese lülisamba ehitusprintsiipi, mis on end õigustanud — torn seisab tänapäevani vaatamata sellele, et on viltune (Колпакова 2013: 140-141).
Nahkhiirtel on tundlikud kõrvad. Nad kasutavad kõrvu nagu tavalised hiired, kuid mõnikord nad mitte ainult ei kuule kõrvadega, vaid ka näevad. Nahkhiir peab nägemiseks kõvasti vilet laskma, mille käigus õhk voolab tema kõrist välja, tekitades plahvatuse või lasu sarnase heli. Kui oleksime suutelised seda ultraheli kuulma, meenutaks see meile reaktiivlennuki mootorimüra. Nahkhiir ise ei jää kurdiks ainult sellepärast, et jõuab enne oma kõrvad spetsiaalsete klappidega sulgeda. See möll aga lendab ringi ning kaja selle juurest tuleb tagasi. Nahkhiire kõrvad püüavad kaja ja saavad aru: kus on puu, kus liigub leht või lendab liblikas. Delfiinid ja vaaladki kasutavad sama süsteemi, sest neilgi asendab kajalokatsioon nägemist. Räägitakse, et delfiinid näevad kõrvadega, kuulevad lõualuudega ja räägivad ninasõõrmete ja pealaega (Колпакова 2013: 65).
Meditsiinis on laialt kasutusel ultraheli. Mis see on ja kuidas tekkis? Ladinakeelne eesliide ultra- tähendab „üli-“. Sagedused, mida meie kuuleme, on ulatuses 20-2000 Hz. Helisagedust üle 20 000 Hz nimetatakse ultraheliks, seega sageduse suurenemisega muutub heli ultraheliks. Meie seda nn üliheli ei kuule, kuid loomad kuulevad.
Ultraheli eellooks võibki pidada seda, kuidas teadlased püüdsid välja selgitada, mis viisil lendavad nahkhiired täielikus pimeduses takistustest mööda. Teostatud eksperimendid kinnitasid seda. Seega inimkond on ultrahelist teadlik juba 19. sajandist alates. Prantsuse teadlane Savar uuris ultraheli ja püüdis leida sellele praktilisi rakendusi. Ultraheli kasutamine muutus aga võimalikuks alles 1916. aastal, kui teine prantsuse teadlane töötas välja aparaadi veealuste takistuste tuvastamiseks — täpse ultraheligeneraatori (www.ob-ultrasound.net/history1.html?utm_source=chatgpt.com).
Kasutatud kirjandus:
- https://www.ob-ultrasound.net/history1.html?utm_source=chatgpt.com (27.01.2026).
- Колпакова О. (2018). Занимательная биология. Москва: Белый город.
- https://www.harunyahya.info/en/books/biomimetics-technology-imitates-nature/chapter/biomimetics-and-architecture?utm_source=chatgpt.com (27.01.2026)