PAI stipendium: et päevad ei ajaks segadusse
Jaga
See on lugu ühest 35-aastasest naisest, kellel on lisaks kahele tütrele ja õpingutele kõrgkoolis ka suur unistus panustada ühiskonda ja aidata muuta maailma sallivamaks ja ilusamaks kohaks. See võiks innustada ka kedagi teist liikuma oma unistuste poole, sest mitte kunagi pole liiga hilja teha kannapööret ja hakata kujundama enda jaoks uut reaalsust. Unistused saavad teoks ainult siis, kui nende nimel tööd teha!
Kahel korral „ukse taga“ ja siis rõõmuga sisse!
Minu lugu algab tegelikult pool aastat enne kui ma Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisse sain. Olin küll paaril korral eelnevalt kandideerinud, aga mõlemal korral jäänud napilt “ukse taha.” Kui aus olla, siis olin tegelikult juba käega löömas, aga minu tolleaegne kolleeg hambaravist (töötasin hambaravi assistendina) lausa nõudis, et ma viimast korda veel prooviksin. Etteruttavalt võin öelda, et viimane saatuslik proovimine oligi õnnekord ja minu suureks rõõmuks selgus, et saan veebruaris alustada õpinguid õena.
Tol suvel, pool aastat enne kooli, võtsin vastu lisatöö pakkumise ühte alusharidusasutusse üldruumide koristajana. Hakkasin märkama, et vähemalt ühel naisterahval on umbes sarnasel ajal menstruatsioon nagu minulgi. Nägin kuust kuusse, kuidas keegi lihtsalt hoolimatult jätab oma menstruaaltooteid avalikult vedelema, ei puhasta enda järel WC-potti jne. Kuna mu enda tsükkel jooksis sarnaselt tolle naisega, siis võib iga lugejast naisterahvas ette kujutada, kui ärritav minu jaoks sellist hoolimatust näha oli. Mäletan seda päeva nii selgelt, kui läksin oma sõbranna juurde vihaselt ja sellest korduvast mustrist rääkisin. Jutu lõpetasin lausega: „Kujutad ette, et need haritud naised saavad tütred ja peavad ka neile mingi hetk menstruatsioonist rääkima hakkama, aga nad ei oska isegi iseenda eest hoolitseda! Ma pean vist ise hakkama sellel teemal loenguid pidama!“ Sellele järgnes meie naer sõbrannaga – muidugi peab!
Möödusid päevad ja nädalad, aga see mõte jäi mind kummitama. Siis selgus, et olin vahepeal edukalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vastu võetud ja see oli minu jaoks justkui märk, et liigun õiges suunas. Ükskõik, millisele sõbrannale ma oma ideest rääkisin, olid kõik tohutult toetavad ja kiitsid mu mõtte heaks. Tundsin, et mul on imeline idee, kuid pole julgust ega ka vajalikke teadmisi. Kooliellu sissesulandumisega jäi mu menstruatsiooniplaan tagaplaanile. See küll kummitas mind igapäevaselt, aga tundsin, et hetkel on sellega vara tegeleda ja kartsin ilmselt seda tohutut tööd, mida ettevalmistuse alla panna tuleb.
Päevad, mis ajavad segadusse …
Kuud möödusid ja algas teine semester. Ühel päeval tuli kooli üldmeilile üleskutse osaleda PAI stipendiumi taotlemisel. Anti võimalus saada oma projektile natukene toetust. Tundsin, et see on minu hetk oma mõtted lõpuks reaalsusesse tuua. Arutlesin ideed antuke oma lähedasemate kursusekaaslastega. Kõlas ükshäälne vastus: „Muidugi kandideeri ja hakka lõpuks sellega pihta!“
Kuigi ma tõepoolest olin saanud väga palju toetust ja utsitust kõigilt, kes vähegi olid mu mõttest kuulnud, oli siiski suurim taganttõukaja mu armas kursaõde Marit Hüüs-Trell. Tema natuur lihtsalt on selline, et kui talle mingi lubaduse annad, siis mitte keegi ei julgeks riskida selle murdmisega. See on üks paljudest omadustest, mis mulle tema puhul nii tohutult meeldib, sest iseendale antud lubadusi olen elus väga palju murdnud ja ilmselt murran veelgi, aga Marit on suutnud mind panna vabatahtlikult tegema asju, mis oleks võib-olla veel paar aastat edasi lükkunud. Muide, ka minu projekti pealkiri „Päevad, mis ajavad segadusse …“ on soovitatud nimi ja minu arvates ülimalt tabav ja geniaalne.
Olen aru saanud, et paljudes koolides on tervishoiutöötajad või sotsiaalpedagoogid natukene iganenud vaadetega ja peavad menstruatsiooni endiselt räpaseks ja häbiväärt perioodiks.
Ettevalmistused, mis me Maritiga selle projekti esitlemiseks tegime, on märkimist väärt, sest üksi ma tõesti poleks oma tol hetkel veel diagnoosimata ATH ajuga kokku võtnud ja sellega päriselt tegelema hakanud. Põhjus, miks ma seda praegu mainin, on minu jaoks oluline, sest ma tõesti tundsin esimesest hetkest, kui ma selle mõtte kõva häälega välja julgesin öelda, et minust võiks saada Eesti naiste ja noorte teadlikkuse tõstja menstruatsiooni teemadel. Kui ehk tavaline inimene, kellel pole diagnoositud ATH-d, olekski seda kohe tegema hakanud, siis minul kulus selleks sisuliselt aasta, enne kui päriselt seda projekti kirjutama ja selle nimel midagi tegema hakkasin. Isegi praegu tunnen, et tegelikult peaksin ma tänaseks oma tegemistega olema palju kaugemal ja palju aktiivsem. Õnneks pöördus olukord minu kasuks maikuus, kui sain ametliku diagnoosi, millega kaasnevad toetavad ravimid ja teraapiad.
Jõudes tagasi PAI stipendiumi taotlemiseni, siis taotluse esitamisele järgnes vestlusvoor, kuhu kõik kandideerijad olid oodatud. Muidugi mõista oli mul toetajaks kaasas minu armas Marit, kes terve ooteaja veenis mind, et ma saan hakkama, kõik läheb ootuspäraselt ja saan küsitud summa projekti alustamiseks. Vestlusel pidin oma projekti kaitsma. Rääkisin sellest, et tahan tõsta noorte tüdrukute teadlikkust nende kehas toimuvatest muutustest, innustada neid oma keha tundma õppima ja seda austama ning teadvustama, et menstruatsioon ei ole midagi hirmsat ja ebameeldivat, vaid väga ilus ja vajalik selleks, et tüdrukust saaks kasvada naine, kes saab tuua ilmale uue elu. Raha, mida ma projekti kaudu saada lootsin, tahtsin kasutada erinevate menstruaal- ja hügieenitoodete ostmiseks, et siis neid oma loengutes kasutada.
Ideest teostuseni
Tagasihoidlikkus pole minu suurim voorus ja ma valetaks kui ütleksin, et vestlus läks “okeilt”. Vestlus läks suurepäraselt! Energia ja innustus, mis ma sealt kaasa sain, oli lihtsalt midagi kirjeldamatult. Tundsin, kuidas komisjon vaimustus minu ideest ja esitlusest täpselt sama palju kui ma isegi. Mind kiideti ja tunnustati selle olulise teekonna alustamise eest. Kuigi mu sees oli tegelikult tohutu hirm ja värin ning oli isegi hetk, mil tundsin, et võib-olla minestan, siis komisjoni petsin ma ära, jättes endast mulje kui tohutult enesekindlast ja julgest naisest. Üks teine osaleja, kes ka oma projekti kaitses, mainis lausa, et minust õhkub eppkärsinilikku enesekindlust, millega sellistest teemadest rääkima peabki. Nii et minu enesekindlus ja teotahe oli hoobilt laes mõneks päevaks. Õnneks mu mentor Marit ei lasknud sellel hool väga raugeda, sest projekt tuli ideest päris produktiks valmis kirjutada.
Nüüd algas tõsisem töö. Töötasin läbi erinevaid materjale nii raamatutest ja teadusartiklitest kui ka õppematerjalidest, mida kõrgkoolis õpingute käigus läbinud olime. Kuigi tundsin, et lõviosa olulist materjali on mul koos, oli vaja ka mõne eksperdi hinnangut. Kuna meil oli hiljuti just lõppenud naise tervist puudutavad ained õppejõud Merit Taimega ning tema teadmised olid väga muljetavaldavad, võtsin nõuks kirjutada talle palvega oma materjal läbi vaadata ja omapoolsed ettepanekud juurde lisada. Ta oli lahkesti nõus ja saatis üsna kiiresti mulle parandustega materjali tagasi, millest hakkasin siis oma esimese loengu jaoks esitlust koostama.
Kui ma projekti alguses arvasin, et hakkan esmalt ainult 10-aastaseid tüdrukuid harima, siis materjalide kogunemisel sain idee teha loenguid kahes grupis.
- 10-13-aastased tüdrukud, kellel veel pole menstruatsioon alanud või on just alanud. Neile tutvustan eesootavaid muutusi, õpetan neid ennast selleks valmistuma, julgustan neid oma kehast huvituma, seda austama ja tundma õppima. Tutvustan ka erinevaid menstruaaltooteid, räägime hügieenist, spordist ja toitumisest. Samuti on väga oluline rääkida, milliseid muutusi toovad kaasa hormonaaltaseme kõikumisest tingitud lähisuhte dünaamikad.
- 14-18-aastased, kellel on juba menstruatsioon. Nende tüdrukute loengutesse lisan ma ka arutelud turvaseksist ja suguhaigustest. Samuti julgustan neid veelgi enam katsetama ja proovima erinevaid menstruaaltooteid, et saavutada maksimaalne turvatunne ka tugeva voolusega päevadel.
Ühe projekti raames saatis viljakusmonitor.ee mulle 50 minimõõdus menstruaalanumat. Selle tõttu valisin ma oma esimeseks loengu sihtrühmaks 14-aastased tütarlapsed. Võiks ju arvata, et kirjuta ainult koolidesse ja ütle, et tahad tulla loengut pidama, kuid tegelikult nii lihtne polnud. Olen aru saanud, et paljudes koolides on tervishoiutöötajad või sotsiaalpedagoogid natukene iganenud vaadetega ja peavad menstruatsiooni endiselt räpaseks ja häbiväärt perioodiks. Nii et sain päris mitu ei-d, enne kui Tartu Kivilinna Kooli tervishoiutöötaja mind suure entusiasmiga vastu võttis. Kuigi ka tema menstruatsioonist on möödas ilmselt juba paarkümmend aastat, tunnustas ta mind antud teemast rääkimise eest ja oli väga tänulik, et ma nende kooli jõudsin.
Ma olin tohutult üllatunud, kui klassiruumi kogunes kuulama 40 14-aastast imekaunist noort tütarlast. Ma üritasin end seesmiselt rahustada ja veenda, et ma ei pea neid väikseid „nunnusid“ siin kartma ja nad ei tee mulle kambakat, aga mu pulsikell näitas hiljem kokkuvõtet tehes midagi muud. Õnneks, peale esimesi slaide suutsin rahuneda ja isegi paar buumeri-nalja teha. Üllataval kombel mu naljade peale isegi naerdi.
Sellised loengud on nende jaoks väga olulised ja nad tahaksid neid palju rohkem, ka poistele teavitustöö tegemiseks.
Loengu lõpus jagasin tütarlastele kätte menstruaalanumad ja julgustasin neid suvevaheajal katsetama. Samuti jagasin tagasisidelehti, et õppida oma publikut natuke rohkem tundma. Soovisin teada, kust on nende eelnevad teadmised pärit, kui kaua neil menstruatsioon juba on olnud, mida nad kasutavad hügieeni hoidmiseks, kui oluliseks nad peavad taolisi loenguid. Ma ei liialda, kui ütlen, et neist pooled vastasid, et sellised loengud on nende jaoks väga olulised ja nad tahaksid neid palju rohkem, ka poistele teavitustöö tegemiseks. Noored vajavad, et neile olulistest teemadest valehäbita süvitsi räägitakse. Turvalises keskkonnas on nad julged ka ise oma mõtteid ja kogemusi jagama.
Olengi kohe-kohe minemas samasse kooli andma samadele tüdrukutele uut loengut, et saada tagasisidet, kuidas nende suvi möödus ja kas menstruaalanum võiks olla uus abiline „päevade“ ajal. Kuna noorte jaoks on siiski pigem probleem menstruatsioonitoodete kallidus ja n-ö tüütu igakuine väljaminek, siis tahaksin mitte ainult keskkonna säästmise, vaid ka rahakotisõbralikkuse eesmärgil julgustada tütarlapsi kasutama erinevaid taaskasutatavaid menstruaaltooteid.
Suvi kujunes minu jaoks väga tegusaks. Lisaks sellele, et täiustasin oma materjale ja slaide, hakkasin ma ka teadlikkust tõstma sotsiaalmeedias. Jagan harivat ja humoorikat materjali nii Instagramis kui ka TikTokis nime alt: P2evadMisAjavadSegadusse. Ka internetimaailmas on mind väga hästi vastu võetud. Mul vist ei olnud isegi 300 jälgijatki veel Instagramis täis, kui Õhtulehe ajakirjanik minuga ühendust võttis ja lehte lugu teha soovis.
Tänasesse päeva ei oleks ma kindlasti üksi jõudnud. Minu ümber on väga palju toetavaid ja tarkasid inimesi, kes on mind sellel teekonnal abistanud! Aitäh, Marit Hüüs-Trell, et sa oled olnud minu kalju ja pole lasknud mul loobuda. Aitäh, Merit Taim, et oled nii soe ja valmis aitama mind küsimustega, milles end ise ebakindlana tunnen. Aitäh, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, kes on andnud need imelised tutvused, mis ma koolist saanud olen ja julgustanud mind oma tiibu sirutama.
Olen uskumusel, et elus juhtuvad asjad põhjusega… Võimalik, et kui oleksin saanud õe õppesse sisse juba esimesel katsel, poleks minu teekond kujunenud selliseks nagu see hetkel on. Usun, et inimesed on ilusad, head ja abivalmid, kui neid endale appi paluda. Ma ei võta mitte kunagi iseenesestmõistetavalt, kui keegi oma tegemiste kõrvalt mulle oma aega pühendab ja seda erilisem on iga abi, mida kusagilt saanud olen.
PAI tervisedendusliku projekti stipendium
PAI stipendiumi eesmärgiks on toetada ning väärtustada kogukonnale suunatud teenuseid, mis aitavad suurendada inimeste terviseteadlikkust läbi teaduspõhise info jagamise. Eelistatud teemad on alkoholi ja uimastite kahjulikkus, vaimne tervis, seksuaaltervis, kehaline aktiivsus ning eelkooliealiste terviseteadlikkus. Oodatud on ka kõik teised ideed! Kandideerida saavad kõik Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppurid.
Lisainfo: nooruse.ee/pai.
