LAADIMINE

Kirjuta otsingusõna

Jaga

Toitumine on valdkond, mis on olnud tähelepanu keskmes juba aastakümneid. Peamised küsimused on: mida ja kui palju süüa? Kas magusa söömine põhjustab alati kehakaalu tõusu ja halba enesetunnet? Mis on toiduvalikute puhul tegelikult oluline?

Minust endast

Sündides diagnoositi mul kalduvus madalale veresuhkrule ehk hüpoglükeemia oht. Sellise diagnoosiga inimene ei tohi jätta söögikordade vahele liiga pikki vahesid, kuna vastasel juhul ei talitle organism õigesti. Isiklikult olen seetõttu kogenud mitmel korral krambihooge. Minu õnneks olen vanemaks saades õppinud veresuhkru langust paremini tajuma ja oskan oma keha rohkem kuulata. Krambihood jäid lapseikka, kuid „söögiärevus“, nagu mulle meeldib seda nimetada, on jäänud minuga siiani.

Lapsena olin kursis põhitõdedega – soolane toidab ja magus jääb preemiaks. Samas ei mõistnud ma, miks mõnikord püsib kõht kauem täis kui mõnel teisel päeval. Põhikooli viimases klassis hakkasin oma enesetundes märkama veidrat mustrit. Näiteks sõin õhtusöögiks klassikalise prae, kuid umbes 15 minuti möödudes tundsin tugevat nälga. Glükomeetriga veresuhkru taset mõõtes sain ehmatusega teada, et veresuhkru näit oli madal. Vahel oli see isegi madalam kui hommikuti, mil olin söömata olnud umbes kaheksa tundi. Endokrinoloog selgitas, et veresuhkru suur kõikumine on tõenäoliselt seotud insuliini tootmisega ning just toitumine on võti selle tasakaalustamiseks.

Glükoosirevolutsioon

Peagi leidsin tee sellise raamatuni nagu „Glükoosirevolutsioon: vere suhkrusisalduse tasakaalustamise elumuutev jõud”. Olen seda nüüdseks juba korduvalt lugenud ning arvan endiselt, et iga inimene võiks olla teadlik glükoosi mõjust kehale. Nii nagu raamatu alguses mainitakse: „Glükoositaseme reguleerimine on oluline kõigile, olgu sul diabeet või mitte.” Mind köidab raamatu autori Jessie Inchauspe loogiline ja lihtne kirjastiil – igas peatükis leidub teadusuuringuid, millele on lisatud paralleelid meie igapäevaeluga. Raamat käsitleb glükoosiga seotud biokeemilisi protsesse nii, et ka meditsiinilise taustata inimesel on võimalik neist lihtsalt aru saada, mis teeb lugemise väga nauditavaks.

Glükoos on meie keha peamine energiaallikas. Tavaliselt omastame suurema osa sellest toidust ning lõpuks jõuab see meie vereringesse. Päeva jooksul varieerub glükoosi kogus meie kehas päris suurel määral ning just järsud tõusud selle kontsentratsioonis, mida autor nimetab glükoosipiikideks, on määrava tähtsusega. Mida järsem on piik, seda suurem on tõenäosus, et märkame muutusi oma meeleolus, kaalus või hoopis immuunsüsteemi tugevuses. Kui kanda oma glükoositase iga päev iga mõne minuti tagant graafikule, tekib glükoosikõver. Meie eesmärk on oma glükoosikõverat tasandada, kuna nii saab hoida piike miinimumis ning enesetunnet märgatavalt stabiilsemana. Siinkohal on oluline roll insluliinil – faktoril, mis puudutab diabeetikuid rohkem kui kedagi teist.

Neerupealsed toodavad insuliini vastusena glükoosile. Lihtne loogika ütleb, et mida rohkem on glükoosipiike, seda enam toodetakse insuliini ning seda rohkem on ka terviseprobleeme. Just see teadmine ning järgnevad nipid aitasid minul veresuhkru taseme kontrolli alla saada.

Nipp 1

Jälgi toidu söömise järjekorda. Varem polnud mul aimugi, et näiteks lõunatades peaksin esmalt sööma köögiviljad, siis valgulised toiduained nagu kala või liha ning alles siis süsivesikud. Miks? Esiteks seetõttu, et kiudained aeglustavad muude toiduainete jõudmist seedimise etappi. Köögiviljad moodustavad peensooles justkui viskoosse sõela, mis teeb glükoosile vereringesse pääsu raskemaks. Mida aeglasemini glükoos meie vereringesse jõuab, seda väiksem on tõenäosus piigi tekkeks. Teiseks vähendavad kiudained ensüümi nimega alfa-amülaas. Selle tulemusena lagundatakse tärklist aeglasemalt glükoosimolekulideks ning selle võrra on jällegi meie glükoosikõver tasasem.

Nipp 2

Mõtle oma hommikusöögile. Inimese magu on kõige tundlikum hommikuti, kuna oleme öö läbi paastunud ning kõik, mida sööme, seeditakse väga kiiresti ära. Suhkru ja tärklise söömine hommikul tekitab tihti päeva kõige suurema glükoosipiigi. Samuti on teada, et piikide esinemine teeb meid kiiremini näljaseks. Minu enda kogemus näitab selgelt, et kui söön hommikuks putru koos maasikamoosiga, on mul 20 minuti pärast hiiglaslik nälg. Mida siis süüa klassikaliste pannkookide ja krõbinate asemel? Hea oleks eelistada soolast, samuti jälgida seda, et toit sisaldaks valku ja rasva. Kui siiski sooviks vahel pühapäevahommikutel pannkooke nautida, on hea meeles pidada eelmist punkti – esiteks süüa kiudaineid, valku, rasva sisaldavaid toite ning seejärel magusaid tooteid.

Nipp 3

Mine peale söömist jalutuskäigule. Raamatust leidsin hämmastava tõsiasja – kui end peale söömist liigutada, saame glükoosikõverat tasandada põhimõtteliselt ilma insuliinitaset tõstmata. Tavaolekus vajavad lihased insuliini, et glükoosi lahustada, kuid trenni tehes tõmbuvad lihased liigutuste tõttu kokku ning ei vaja glükoosi sidumiseks insuliini. Minule, kelle endokriinsüsteemi on veidi tasakaalust väljas, oli see suur avastus. Muide, see meetod vähendab ka söögijärgset unisust.