Raudnaine Kairi Ustav: juhitoolist Ironmani starti ja tagasi koolipinki

Kairi Ustav (48) on töötanud Aura Keskuse, V Spa, Loodus BioSpa ja Tartu Südamekodu juhina, praegu juhib ta Värska Kuurortravikeskust. Keset edukat karjääri otsustas ta aga minna uuesti kooli, et õppida õeks. Samal ajal treenib ja võistleb ta triatlonidel, muu hulgas osales ta mullu Hawaii Ironmani maailmameistrivõistlustel.

Kairi, Sa õpid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 4. kursusel õeks. Mis ajendas Sind asuma õppima täiesti uut eriala ja just tervishoiuvaldkonnas?
Keskkoolis tuli meil valikainena omandada üks eriala. Poisid valisid enamasti autoremondi, tüdrukud masinkirja. Mina valisin meditsiiniõpingud Tartu Meditsiinikoolis. Kolm aastat õpinguid, kaks suve praktikume Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla neonatoloogia osakonnas ja põetaja eriala oligi viitega lõpetatud. Kuna olid 90-ndad ja Eesti äsja iseseisvunud, oli aga popp majandust õppida: nii omandasin Eesti Põllumajandusülikoolis teadusmagistri kraadi ettevõtluse ja ökonoomika erialal.

Koroonakriisi puhkedes andsin end üles vabatahtlikuna. Esimesel aastal kleepisin Tartu bussipeatustesse infoplakateid. Teise laine ajal kutsuti vabatahtlikke appi hooldekodudesse, mis asusid Tartust kaugel. Kuna kodus kasvas kaks poega, kes distantsõppel abi vajasid, ei olnud see mõeldav. See oli hetk, mil mõtlesin, et võiksin oma meditsiiniharidust uuendada, et haiglasse appi minna. Võtsingi Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga ühendust. Paluti varuda kannatust, sest tsükliõpe algas alles talvel. Sisseastumiseksam läks hästi ja samm unistuste täitumise suunal oli tehtud. 

Kas ja kuidas on õe eriala teadmised Sulle seni päriselt kasuks tulnud?
Õe eriala teadmised on toonud mulle juba väga palju praktilist kasu. Loodus BioSpas töötades vestlesin klientidega tervisliku toitumise teemal, juhendasin hommikuvõimlemisi ja hingamisharjutusi. Samuti abistasin õde vastuvõttudel – eelkõige ingliskeelsete klientidega –, võtsin vereproove, mõõtsin vererõhku ja veresuhkrut ning teisi tervisenäitajaid. Selgitasin klientidele kehakoostise analüüsi tulemusi ning andsin soovitusi füüsilise aktiivsuse osas. Samuti korraldasin Eriolümpia Eesti Ühenduse noortele tervisliku toitumise laagreid koos praktiliste toiduvalmistamise töötubadega.

Tartu Südamekodus sain põhjaliku kogemuse kogu bürokraatliku protsessiga, mis kaasneb uue hooldekodu avamisega – alates ehitise kasutusloa taotlemisest kuni tegevuslubadeni koduõendus- ja ööpäevaringse hooldusteenuse pakkumiseks ning Veterinaar- ja Toiduameti loani kohapeal toidu valmistamiseks. Hooldekodu käivitamise algfaasis, mil õde töötas vaid osalise koormusega, tuli mul sageli ise klientide tervisemuredega tegeleda ning just siis osutusid koolis õpitud tervishoiualased teadmised eriti väärtuslikuks. Muide, paljudel hooldekodude juhtidel ongi õe haridus, kuna see annab tööks tugeva praktilise ja sisulise aluse.

Värska Kuurortravikeskuses on meie meeskond suurem ning õdesid ja arste töötab majas rohkem. Sanatooriumis pakume nii sotsiaalset kui ka tööalast rehabilitatsiooniteenust ning selleski rollis toetavad õendusalased teadmised minu igapäevast juhitööd.

Kes on aidanud Sul kujundada huvi toitumise ja spordi vastu?
Huvi toitumise ja spordi vastu on kujunenud suuresti läbi isikliku kogemuse. Nooruses tegelesin kümme aastat võistlustantsuga, seejärel tuli laste sünni tõttu pikem paus. Kui asusin juhtima Aura veekeskust, õppisin ujuma ja avastasin enda jaoks triatloni. Sportlaste keskel töötamine kasvatas ka minu isiklikku ambitsiooni ning tekkis soov jõuda tippu omavanuste harrastajate seas. Sel teekonnal hakkasin teadlikult süvenema ka toitumise teemasse. Lugesin raamatuid ja kuulasin podcaste toitumisest, sest teatavasti on triatloni neljas ala toitumine.

Hetkel töötad Värska Kuurortravikeskuse juhina. Mis Sind selles rollis kõige enam köidab?
Mind köidab see, et tegemist ei ole tavalise heaoluspaaga, vaid ravispaaga. Hoiame teadlikult tasakaalu meditsiinilise kuurortravi ja lõõgastava puhkuse vahel. Kaks kolmandikku meie külalistest valivad ravipaketi ja umbes üks kolmandik lõõgastuspaketi. See kinnitab, et meie tugevus peitub just mitmekülgses ja läbimõeldud ravipuhkuses.

Meie suurimaks eripäraks on see, et meil on oma looduslikud ravivahendid: Värska mineraalvesi ja ravimuda. Värskas saab nautida ehtsat ravimudavanni, mida võetakse temperatuuril 41–43 °C ja milles soojendatud muda on segatud Värska mineraalveega. See kogemus on Eestis ainulaadne, kuna ainult Värskas saab minna üleni mudavanni.

Ravimuda parandab vereringet, lõdvestab lihaseid, vähendab põletikke ja taastab naha elastsuse.
Värska mineraalvesi pärineb enam kui poole kilomeetri sügavuselt, 600 miljoni aasta vanuste kivimite vahelt. Värska signatuurprotseduuriks on pärlivann – loodusliku mineraalvee ja peente õhumullide mikromassaaž, mis toniseerib, rahustab, parandab vereringet ja toidab keha mitmete oluliste mineraalidega.

Lisaks pakume elektriravi, parafiinravi ja soolakambrit, mis on hea hingamisteedele. Massaažid aitavad lõõgastuda, leevendada lihaspingeid ja parandada lihaste taastumist. Ravivõimlemine, vesivõimlemine ja füsioteraapia toetavad lihas-skeletisüsteemi.

Millised on Sinu prioriteedid ja visioon terviseteenuste arendamisel Värskas?
Minu jaoks on oluline, et inimesed jõuaksid meie juurde enne, kui tervisemured muutuvad krooniliseks. Nii nagu autot hooldatakse regulaarselt, vajab ka tervis aeg-ajalt teadlikku tähelepanu. Probleemide ennetamine või leevendamine toitumise ja liikumisega on palju jätkusuutlikum lahendus, kui üksnes ravimitele toetumine. Värskas töötab professionaalne meditsiiniline meeskond ning igale kliendile lähenetakse personaalselt, valides just tema vajadustele sobivad protseduurid. Nii saame ennetada haigusi, tugevdada tervist ja parandada igapäevast enesetunnet.

Teine oluline suund on nooremate külastajate Värskasse toomine. Selleks renoveerisime veekeskuse hotelli, tõstes külastuskogemuse kvaliteeti, kuid säilitades Värskale omase rahuliku ja looduslähedase atmosfääri. Veekeskuse hotelli külastavad peamiselt pered, reisifirmade grupid ja ärituristid. Kui nad näevad, et meil on kaasaegsed ja mugavad hotellitoad, suur ja avar veekeskus, kus on osaliselt kasutusel otse maapõuest tulev mineraalvesi, on lootust, et tulevikus leiavad nad tee ka sanatooriumi hotelli.

50-kohaline veekeskuse hotell toimib n-ö sisseviskajana sanatooriumi hotellile, kus on 200 kohta. Kui veekeskuse hotellis on peamiselt lühikesed lõõgastuspaketid ja nooremad kliendid, siis sanatooriumi hotellis veedetakse juba 3-10 päeva sisukamal ravipuhkusel.

Triatlon on ilmselt Sinu elustiili oluline osa. Kuidas Sa selleni täpsemalt jõudsid?
Triatloni juurde jõudsin 2011. aasta suvel, kui asusin juhtima Aura veekeskust. Seisin basseini ääres ja mõtlesin, et ei saa olla ujula juht, kui ise ujuda ei oska. Võtsin eratreeneri ja õppisin kroolimise selgeks. Kui treener soovitas liituda klubiga, kus täiskasvanud saavad tehnikat lihvida ja mahtu ujuda, liitusin Tri­Smile triatloniklubiga. Kevade saabudes hakkasid trennikaaslased rääkima lõunamaa laagritest ja võistlustest. Kuna ujumine oli minulgi nüüd käpas ja enam ei olnud ühtegi takistust triatloniga tegelemiseks, läksin vooluga kaasa.

Triatloni juures köidab mind kõige rohkem vaheldusrikkus. Saan iga päev valida, kas ujuda, joosta, sõita rattaga, teha üldkehalist ettevalmistust või treenida jõusaalis. Suur pluss on ka see, et kõiki kolme ala saab harrastada värskes õhus, mis teeb treeningud eriti nauditavaks.

Triatloni võlu on veel see, et võistlusi ja treeninguid saab planeerida aastaringselt. Aprillis saab alustada jooksumaratonidega, järgneb rattarallide periood, suvel toimuvad triatloni- ja ujumisvõistlused ning sügisel saab jätkata basseinis või taliujumises mõõduvõtmisega. Triatlon annab võistlusvõimalusi kogu aasta vältel ning see hoiab motivatsiooni kõrgel.

Oled osalenud mitmetel Ironmani võistlustel. Millist neist pead kõige keerulisemaks ja millisel osalemise üle oled ise kõige uhkem?
Kindlasti Hawaii Ironmani MM-il osalemise üle 2025. aasta oktoobris. Hawaii Ironmanile ei pääse iga harrastussportlane ning juba sinna kvalifitseerumine on suur asi, mille nimel näevad vaeva kümned tuhanded inimesed üle maailma. Hawaii Ironmani nimetatakse ka kõigi Ironmanide emaks. See toimub keset Vaikset ookeani asuval Hawaii saarel.

Distantsi kuulub 3,8 kilomeetrit ujumist ookeanis, 180 kilomeetrit rattasõitu laavaväljade vahel ja viimaks 42,2 kilomeetrit jooksu 30-kraadises kuumuses. Ujusime korralikus laines nii, et teisi ujujaid ei näinud vahepeal üldse. Rattasõidul ähvardasid tuuleiilid mind korduvalt teelt välja pühkida. Maratonijooks oli samuti äärmiselt kurnav palavuse ja pimeduse tõttu. See võistlus pani proovile nii füüsilise kui ka vaimse vastupidavuse ning jääb eluks ajaks meelde.

Hawaii Ironmanil osalemine oli võimalus kogeda midagi tõeliselt erakordset. Hawaiile pääsemine polnud juhus, vaid eesmärk, mille nimel olen 15 aastat treeninud ja võistelnud.

Millised olid eredamad ja keerulisemad hetked sellel võistlusel?
Kõige keerulisem oli kindlasti kohanemine Hawaiil valitsevate tingimustega: troopiline kuumus ja niiskus, ookeanis ujumine ning mägine maastik rattarajal (1772 tõusumeetrit) panid mind tõeliselt proovile.

Tavaliselt on jooks mu tugevaim ala, seekord olid aga päike, kuumus, tuul ja mäed mu korralikult ära küpsetanud. Viimane 3/4 jooksutrassist kulges kottpimedas kiirteel, mis on täiesti omaette vaimne väljakutse.

Aega kulus läbimiseks täpselt 15 tundi. See oli minu seitsmes täispikk Ironman ning 2–3 tundi aeglasem kui muidu, aga tingimused olid ka oluliselt raskemad. Ja see tunne finišijoonel, kui seisad Hawaii finišis MMi medal kaelas…

Kas plaanid osaleda taolistel spordivõistlustel ka edaspidi?
Eelmisel aastal osalesin nii Euroopa meistrivõistlustel 70.3 Ironmanil Jönköpingis kui ka maailma meistrivõistlustel täispikal Ironmanil Hawaiil. Järgmisel aastal saan 50-aastaseks – mis siin enam oodata. Praegu ei ole veel ühtegi vigastust (ptüi-ptüi-ptüi) ja võhma jagub. Aprillis sõidan kaheks nädalaks Malagasse triatlonilaagrisse ja pärast seda võistlen Valencia Ironmanil. Eestis osalen ca 30 võistlusel aastas. Tartu jooksumaratonil ja rattarallil stardin juba saadiku numbriga, s.t. olen osalenud nende üritustel rohkem kui 20 korda.

Kuidas oled suutnud treeninguid ühendada nii töö kui ka õpingutega: kui suurt ajaressurssi sellisel tasemel spordiga tegelemine võtab?
Kõike saab, kui väga tahta ja ennast distsiplineerida. Oluline on eesmärke seada ja tegevusi prioriseerida. Mõned perioodid on intensiivsemad – näiteks aasta lõpus ei olnud mul mitu kuud ühtegi vaba päeva, sest tööpäevadel olin Värskas, aga kõik nädalavahetused ja jõulupühad haiglas praktikal. Minu anagramm juba ütleb, et olen rauast kivi (Kairi Ustav) ja ka raskemad hetked mööduvad.

Aega tuleb ratsionaalselt kasutada: kui lähen jooksma või sõidan autoga Värskasse tööle, siis eelnevalt olen lugenud õppematerjalid telefoni sisse ning treeningu või sõidu ajal saan eksamiteks õppida.

Treening on minu jaoks nagu taastumispaus: see aitab mõtted klaariks saada, pinge maha laadida ja uut energiat koguda. Eriti värskes õhus treenides tunnen, kuidas vaim ja keha tasakaalu leiavad. Sport on minu teraapia.

Kas sul on mõni eriti hea nipp, mida oskad teistele jagada, et end diivanilt püsti ajada ja trenni minna?
Üks kõige paremini toimiv nipp on leppida trenn juba eelmisel õhtul sõbraga kokku. Kui tead, et keegi ootab sind hommikul enne kukke ja koitu ujuma või rattaga sõitma, siis on palju raskem tekki üle pea tõmmata – sa lihtsalt ei taha teist alt vedada.

Teine väga praktiline soovitus on võtta endale koer. Kui jõuad töölt väsinuna koju ja su lemmik vaatab sind pilguga, mis küsib: „Kas me täna jooksma ei lähegi?“, siis on peaaegu võimatu „ei“ öelda.

Mind on palju aidanud ka eratreener. Treener koostab personaalse treeningkava, jälgib võistlusgraafikut ja tulemusi, annab nõu toitumise ja vitamiinide osas ning oskab õigel hetkel ka motiveeriva kõne teha. Vahepeal mõtlesin, et olen kaval ja kasutan treeningplaani koostamiseks hoopis tehisintellekti, aga see ei töötanud. AI ei kontrolli sind ega pahanda, kui trenni vahele jätad. Kui aga tead, et treener hoiab Stravas su tegemistel silma peal, paneb see ka väsinuna trenni minema ja treeningplaani täitma.

Kuidas sport on aidanud kujundada Sinu juhtimisstiili või elukäsitlust?
Sport õpetab enesejuhtimist, ajaplaneerimist, distsipliini, kohanemisvõimet ja keskendumist – kõik need oskused on ka heas juhtimises vältimatult vajalikud.

Samuti on see arendanud kannatlikkust ja vaimset vastupidavust, kuna Ironman on vaimselt isegi suurem katsumus kui füüsiliselt. Treenitud inimesena ei tundu 15 tundi järjest sporti teha enam midagi ületamatut, aga kui pimedas kiirteel jooksta tundide kaupa, võib siht silme eest kaduda. Sellistes olukordades õpid oma vaimu üleval hoidma ja end ise motiveerima.

Millised on Sinu plaanid tervishoiuvaldkonnas: kas on plaanis ka kunagi õena tööle asuda või näed end tulevikus hoopiski mõnes muus valdkonnas tegutsemas?
Kui asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, olin 25 aastat oma karjäärist töötanud turundaja või juhina. Siis otsustasin, et järgmised 25 aastat töötan sellisel ametikohal, mis on tervishoiuga seotud. Praegu oligi huvitav lugeda õpingute alguses antud intervjuud kõrgkooli ajakirjale, kus ma manifesteerisin, et tahan juhtida hooldekodu. Vahepeal sai see unistus juba täide viidud ja ilmselt oleksin praegugi veel Tartu Südamekodu juhataja, kui Värska Kuurortravikeskuse pikaaegne juht ei oleks meie seast lahkunud. Seega jätkan hetkel juhina sotsiaalvaldkonnas ning jään tervishoiule truuks. Õena lähen tööle siis, kui ükskord inimeste juhtimisest küllalt saab. Ma ei kavatse kunagi koduseks pensionäriks hakata, sest mulle meeldib tööd teha.

Kui vaatad tagasi oma senisele teekonnale – olles olnud turundaja, juht, õppija, ema, naine ja sportlane –, siis millist sisemist kvaliteeti või õppetundi hindad täna kõige tänulikumalt?
Kõige enam väärtustan oma elus emaks olemist. Mäletan, et lapsena pidime koolis kirjutama kirjandi, kelleks tahad suurena saada. Kirjutasin, et tahan emaks saada ja õpetaja käskis ikka „päris“ ameti valida. Mul on kaks toredat poega, kellega teeme koos sporti, käime perega reisimas ja toetame üksteist igati. Vanem poeg õpib Tartu Ülikoolis IT-d ja noorem käib gümnaasiumis ning unistab karjäärist lennunduses. Nende kõrval olemine ja nendega koos kasvamine on minu elus kõige sügavam ja rõõmu pakkuvam kogemus.

Mida ütleksid täna inimesele, kes tunneb, et tahaks oma elus suunda muuta, õppima minna või mõne suure unistuse ette võtta, aga kõhkleb, kas tal on selleks piisavalt aega, julgust või jõudu?
Ironmani ametlik tunnuslause on „Anything is Possible“ ehk eesti keeles „Kõik on võimalik“. Kõik ongi võimalik, kui sa tõesti tahad ja oled valmis samm-sammult tegutsema. Isegi kõige keerulisemad katsumused – olgu need töös, õpingutes või spordis – on ületatavad, kui säilitad järjepidevuse ja usud endasse.

Ja ära unusta rõõmu teekonnast: iga väike samm, iga uus oskus ja iga saavutus annab jõudu edasi liikuda. Mõnikord tuleb end motiveerida sõbra, treeneri või isegi koera abiga, kuid kõige tähtsam on usk, et sa suudad. Kui mina suutsin ühendada spordi, töö, õppimise ja emaks olemise, suudad sinagi oma unistused ellu viia.

Jaanika Niinepuu, turundus- ja kommunikatsioonijuht