LAADIMINE

Kirjuta otsingusõna

Persoon

Pimedana tervishoius –Sülvi Sarapuu pilgu läbi 

Jaga
Pildi kirjeldus kirjeldustõlkes: Pilt on ruudukujuline ja hall-valgetes toonides. Valgel taustal on helehallides toonides vanema naise portree. Tema nägu on suunatud poolviltu üles ja paremale, piimja kaega silmaiirised on suunatud üles. Naise suu on sirge kriipsuna kokku surutud. Kõrge lauba kohal heljuvad lühikesed hõbedased kergelt lokkis juuksed. Juuste alt paistab välja parem kõrv, mille küljes ripub kõrvarõngas – konksu küljes on tumedast vildist heleda nööriga kokku seotud silinder ja selle otsas valge pärl. Naisel on seljas õhuke hele särk.
Pildi kirjeldus kirjeldustõlkes: Pilt on ruudukujuline ja hall-valgetes toonides. Valgel taustal on helehallides toonides vanema naise portree. Tema nägu on suunatud poolviltu üles ja paremale, piimja kaega silmaiirised on suunatud üles. Naise suu on sirge kriipsuna kokku surutud. Kõrge lauba kohal heljuvad lühikesed hõbedased kergelt lokkis juuksed. Juuste alt paistab välja parem kõrv, mille küljes ripub kõrvarõngas – konksu küljes on tumedast vildist heleda nööriga kokku seotud silinder ja selle otsas valge pärl. Naisel on seljas õhuke hele särk.

Tunnen Sülvi Sarapuud aastast 2013, mil ma käisin tema korraldatud kirjeldustõlke koolitusel.  
Sülvi oli raudse tahtega, laia silmaringiga ja teemat süvitsi käsitlev õppejõud. Samuti on ta kirjeldustõlke konsultandina ülimalt põhjalik ja detailne. Sülvi tegemistest saab põhjalikumalt lugeda tema mittetulundusühingu Kakora kodulehelt: kakora.sarasyl.com.

Sülvi, millal Sa pimedaks jäid? Kuidas see juhtus?  
Valeravi tagajärjel väikelapseeas.  

Sa käisid Tartus pimedate koolis, kas teil seal oli mingi anatoomiaõpetus või inimeseõpetus ka? Või hügieeniõpetus?  
Anatoomia oli, loomulikult. Räägiti inimese vereringest, maksa tööst, südame tööst. Aga käe alla saadavaid näiteid ei olnud.  

See oli ainult jutu põhjal? 
Jutu põhjal, jaa. Me konspekteerisime – punktkirjas – ja nende konspektide põhjal tehti meile kontrolltöö, milles pidi vastama täpselt samamoodi, nagu meile räägiti.  
Koolil oli oma silmaarst ja medõde, kes oli iga päev kohal. Tema käest sai hügieeniks vajalikku vatti ja tema tegi vajadusel süsti.
  
Kas tüdruktele menstruatsioonist räägiti? Kas medõde rääkis ja nõustas? 
Ei, minu meelest. Minu menstruatsioon algas üldse koolivaheajal, ema rääkis sellest siis. Aga tüdrukuna tuli kohe pahandus, kui sa koolis kasvõi rääkisid mõne poisiga. See oli ju internaat, me kõik elasime internaadis. 
Ma mäletan, et oli selline raamat nagu “Tütarlapsest sirgub naine”. 
Selline raamat oli meil ka. Me lugesime tüdrukutega – oli neid, kes nägid rohkem ja oli neid, kes olid päris pimedad. Vaegnägijad lugesid ette.

Seda ei olnud punktkirjas? 
Ei, nii hästi me ka ei elanud. Raamatuid oli väga vähe. Heal juhul oli aabits, aga kogu füüsika, anatoomia ja keemia kandis õpetaja ette ja selle pidi pähe õppima. Seda ei saa praegusega võrrelda.  

Siis olid juba need väikesed transistorraadiod. Õhtuti sai raadiot kuulata ja Soomes oligi üks selline saade, kus noored esitasid oma küsimusi naiseks ja meheks saamise kohta ja kõige kohta ning ma tõlkisin seda tüdrukute toas. Tüdrukute toas oli 15 eri vanuses tütarlast ja kasvataja, kes oli valves, tuli ja pahandas, kui kuulis magamamineku ajal lärmi, küsimusi ja kommentaare. 

Kuidas Sa oma kodulinnas ringi liigud? Üksi või saatjaga? 
Praegu ma liigun ringi saatjaga, kuna minu nägemine on nüüd täiesti ära kadunud. Lapsena sain operatsioonidega natuke tagasi. Mul oli laste või noorukite kae ja nägin iseseisvalt liikuda kuskil peaaegu neljakümnenda eluaastani. Aga see oli ca 0,001% maksimaalsest.
 
Sellest ei piisanud bussinumbri vaatamiseks? 
Ei, bussinumbrit tuli küsida. Kui mul oli väike laps käekõrval ja küsisin ma bussinumbrit, siis mind vaadati nagu ilmaimet ja keegi ei vastanud, astuti talvel bussipeatuses lihtsalt mööda. See oli jälle see tore nõukogude aeg, kuid ma olen mitmest kohast kuulnud, et ega praegugi väga palju paremaks ei ole läinud. 

Praegu peaks ju olema mõned elektroonilised bussitablood, mis ütlevad saabuva bussi numbrit? 
Tegelikult on nii, et buss, mis ette sõidab, peaks ütlema, mis buss see on. Just arutasime siin ühe pimedaga jälle, et ta seisis bussipeatuses ja kümne minuti jooksul tuli kuskil seitse bussi, millest ainult üks ütles numbrit. Kahjuks ei ole see norm, et transpordivahendid oma numbrit ütlevad. Kuigi meil on palju kõike, mis on läinud paremaks, ei ole meil endiselt mingit kindlust, ega normi selliste asjade suhtes.  

Ometi see, et buss ütleks oma numbri, ei ole keeruline, see on ju salvestatud… 
Aga selleks peab bussijuht vajutama nuppu ja see on ju nii raske! On olnud ja jutuks, et nägijad nurisevad, et on liiga palju lärmi, kui bussid ütlevad numbrit ja foorid teevad häält (loe ka: ligipaasuke.ee/blogi/jakob-rosin-jalle-jai-mu-vaike-maailm-kellegi-suurele-maailmale-jalgu-ehk-tapilistest-teedest/). 
Me tegime ju Vabaduse platsil selle ürituse, et valgusfoorid hakkaks seal häält tegema (loe lisaks: www.err.ee/575617/vaegnagijatele-kohandatud-valgusfoore-on-tallinnas-vaid-40). Linnavalitsuse vastus oli, et need foorid segaks Palace`i hotelli külalisi. Nii et väga palju midagi muutunud ei ole. Aga meie peame edasi elama.  

Nüüd Sinu kogemustest meditsiinisüsteemiga. Kuidas Sa arsti külastad? Kuidas Sa meditsiiniasutusse kohale jõuad? 
Üheski meditsiiniasutuses ei ole tehtud ühtki liigutust selleks, et oleks kasvõi kilega punktkirjas numbrid uste peal või pimedate juhtteed või oleks kasvõi kombatav kaart – mitte midagi. 

Ma käisin kuni neljakümnenda eluaastani ikkagi ise ka arsti juures, sest see polikliinik oli mulle tuttav ja polnud kodust kaugel. Sain arsti juures käia ja vereproovid ära teha. Praegu on see probleem, sest kõik perearstid on kolinud nendesse suurtesse haiglatesse ja sinna ma üksinda ei lähe. Sinna on mul alati saatjat vaja. Seal ka jätkuvalt muutuvad need bussipeatused ning on vaja autode vahelt parklast läbi tulla.  
Kui ma Tartus elasin ja Emajõe koolis käisin, siis ma ikka käisin kesklinna polikliinikus ise. Käisin ka silmahaiglas.  

Enamik haiglahooneid on hiiglaslikud konglomeraadid. Kas Sa liigud neis alati saatjaga?  
Jah, ambulatoorsetele protseduuridele minnes kindlasti.
 
Kas on lihtne saatjat leida? Kas saatja on pereliige? 
Sõltub olukorrast, tavaliselt on pereliige. Mõned tunnid on võimalik saada isiklikku abistajat. Neid on vähe. See ongi üks korraldamine, ma olen suur korraldaja. 
 
Kas saatja tuleb Sinuga kabinetti kaasa?  
Ei. Mitte kunagi. Pereliikmed juba teavad, nad isegi ei taha kaasa tulla. Aga väljastpoolt inimesed kipuvad tahtma ja ma ei saa aru, miks see niimoodi on.  

Kas arstid eeldavad, et saatja tuleb kaasa? 
Praktiliselt alati.  

Tartu Ülikooli Kliinikumis on liikuvad saatjarobotid, mis juhatavad patsiendi vajalikku kohta. Mida Sa nendest arvad, kas pimedal võiks neist kasu olla? 
Puutetundlik ekraan ei tee pimeda jaoks mitte midagi, kui ma ei tea täpselt, kus miski seal ekraanil paikneb ja sellist koolitust ei ole mulle keegi teinud. Tähtis on ka see, et ma saan käe kuskile peale panna (kui robot liigub – autori kommentaar), aga kui tal on puutetundlik ekraan, siis ma ei saa kätt peale panna.  
Üks mu Tartus elav sõbranna räägib, et ta käib Kliinikumis alati koos enda organiseeritud saatjaga, aga kui saatjat pole saada, siis tal jääbki käimata ja ta peab aja tühistama.  

Edasi räägime palju sellest, kuidas lennujaamas ja näiteks Helsinki Idakeskuses on pimedal võimalik endale ette broneerida inimesest saatja, kes pimeda vajalikku kohta või poodi juhatab ja kuidas see on seal tegelikult normaalsus.  

Sa oled haiglas statsionaarsel ravil ka olnud? 
Olen olnud põlveoperatsioonil ja veel mõnel korral. Palatisse tulles anti paberipatakas näpu vahele, et need tuleb ära täita ja homme hommikul lähen operatsioonile. 
 
Mis sai, kui Sa ütlesid, et sa ei näe? 
Öeldigi, et see ei ole nende rida. Õdedel ja arstidel ei ole aega minu pabereid täita. Helistasin siis abikaasale, kes tuli koos lastega mulle sinna appi pabereid täitma. Kusjuures need andmed on ju kõik sellised, mida ma ei tahaks lasta ka võhivõõral, näiteks palatikaaslasel teha. Rääkimata sellest, et ei ole kohta, kus seda paberit täita, sest palatis on ju tavaliselt kolm-neli inimest. Aga kui ma abikaasa küsimustele vastan, siis kõik palatis ju kuulevad, mitu kõrvapaari. Ruumi, kus seda privaatselt teha saab, ei ole.  Mõni aeg tagasi siiski toimus muutus ja paberid anti enne operatsiooni kätte, et saaksin need kodus ära täita.
 
Kuidas arst Sinuga suhtleb? On Sul sellest mingeid veidraid kogemusi?  
Kuna puuet määratakse maksimaalselt viieks aastaks, siis on vaja käia iga viie aasta tagant ka silmaarsti juures, kuigi silmaarst on juba ammu öelnud, et midagi teha ei ole, nägemist tagasi ei saa, on ikkagi vaja minna silmaarsti juurde, et ta midagi kirja paneks. Läksin siis silmaarsti juurde ja mind pandi mikroskoobi juurde istuma. Silmaarst istus laua taga, selg minu poole, ma kuulen ju kui inimene tegeleb arvutiga. Küsis, mida mul vaja on ja mul oli vaja ka tõendit abivahendite jaoks, abivahendi kaarti. Selle asemel andis ta mulle hoopis epikriisi ja ma isegi ei teadnud, mille ta mulle andis. Lootsin, et ta andis mulle õige paberi, aga Silmalaekas öeldi mulle, et see on ju epikriis ja selle alusel ei anta abivahendeid.  
Praegu saab perearst abivahendite kaardi kirjutada. 

Tol ajal veel ei saanud. Viimase viie aasta jooksul perearsti teenus palju paremaks muutunud. 
Arsti juures käies on juhtunud ka, et arst küsib mu käest kabinetis, kas mul saatja ka on ja kui kuuleb, et saatja on, siis ta juba kiirustab välja sellele saatjale midagi seletama. Aga inimene ukse taga ei pruugi ju olla üldse keegi minu inimestest. 

Kas on ka häid kogemusi ning mõni tervishoiuasutus, kus asjaajamine on pimeda jaoks lihtne ja hõlbus?  
Viimase viie aastaga on perearstikeskuses kõik muutunud palju paremaks. Arst ja õed oskavad ulatada mulle käsivart, et ma saaks minna nendega koos kabinetti või kuhu vaja. Samuti räägivad õed, mida nad teevad, kui nad panevad mulle näiteks kardiogrammi jaoks asju külge või vererõhu aparaadi. 
 

Pildi kirjeldus kirjeldustõlkes: Pilt on püstformaadis, kuvasuhtega 3:4. Pildil seisab punase-rohelise-siniselaiguliste, kriidiga täis kirjutatud seintega toas Sülvi, poolpöördes pildi parema serva suunas. Sülvil on seljas beež jakk, jalas tumedad püksid, mille peal on nahkrihm. Juuksed on õhuliselt lokkis, heledat värvi. Käes hoiab Sülvi paksu rohelise ja musta riidega kaetud raamatut, mille kaanel on kollasega suurtähtedes kiri: “Punamütsike”. Naise selja taga seina ääres on mustad toolid ja hele laud, millel paistavad veel paar raamatut ja püstine musta värvi kast. Pilt on tehtud 10.10.2024, Kunstimuuseumi näituseruumis.
Pildi kirjeldus kirjeldustõlkes: Pilt on püstformaadis, kuvasuhtega 3:4. Pildil seisab punase-rohelise-siniselaiguliste, kriidiga täis kirjutatud seintega toas Sülvi, poolpöördes pildi parema serva suunas. Sülvil on seljas beež jakk, jalas tumedad püksid, mille peal on nahkrihm. Juuksed on õhuliselt lokkis, heledat värvi. Käes hoiab Sülvi paksu rohelise ja musta riidega kaetud raamatut, mille kaanel on kollasega suurtähtedes kiri: “Punamütsike”. Naise selja taga seina ääres on mustad toolid ja hele laud, millel paistavad veel paar raamatut ja püstine musta värvi kast. Pilt on tehtud 10.10.2024, Kunstimuuseumi näituseruumis.

Aga seda, et oleks kuskil uste peal kombatavaid silte või mingeid kaarte, ei ole kusagil. Kui lähen vereproovile või on vaja midagi muud sellist teha, siis ei kutsuta ju ka kabinetti sisse enam nimepidi. Sinna kohale lähen alati koos saatjaga, aga kabinetti lähen ikka üksinda. Ütlen küll, et  ma ei näe ja küll on olnud neid „toredaid“ lugusid, kus mind üritatakse tooli peale istuma tõsta ja kangutatakse jalga või kätt, selle asemel, et mulle öelda, et paneksin oma käe toolile või rääkida, et tool on siin ja istmeosa on selles suunas.
 
Millised võivad veel olla pimedate probleemid meditsiinisüsteemis? 
Üks suur probleem on see, et kui oled haiglas palatis, siis peab keegi sulle näitama, kus on WC ja kus duširuum, juhul kui see ei ole palatis. Ma olin viimati ise haiglas 2010. aastal, aga me ikka räägime pimedatega omavahel sellest. Ilmselt on nii, et just vanem personal püüab sinu eest asju ära teha. Näiteks WC-sse juhatamise asemel tuuakse siiber, aga kui inimene vähegi jaksab WC-sse minna, siis ta ei taha siibrit.  

Mis soovitused Sul oleks tervishoiutöötajatele pimedatega suhtlemiseks?  
Rääkige inimesega, suhelge inimesega, mitte ärge arvake, et pime inimene on nagu pakk või kott, mida sa lükkad ühest kohast teise. Pakkuge talle käsivart. Kui te räägite temaga ja ruumis on rohkem inimesi, pange talle käsi õlale, et ta teaks, kellega te räägite. Kui toote toidu lauale, rääkige, mida toote, mis kandikul on ja kuidas toidunõud ja toit paiknevad kella numbrilaua põhimõttel.  

Mis on Sulle endale kõige enam südamelähedane teema või valdkond? 
Mul on nii palju teemasid! Ligipääsetavus kultuurile, haridusele, tervishoiule. Informatsioonile. Kõigi tervist edendavate asutuste kodulehtedel peaks olema info ligipääsetavuse kohta, selle kohta, mis võimalused neil üldse on. Samuti selle kohta kui mingeid ligipääsetavuse tingimusi ei olegi, et teada millega enne kohale tulekut arvestada. Ka informeeritud töötaja telefoninumber peaks seal olema, et oleks teada, kuhu helistada ja olukorda täpsustada.
 
(Autori märkus – Kiire testimine näitas, et näiteks Kliinikumi lehel ei ole ligipääsetavuse kohta info eriti lihtsalt leitav. Robotiinfo leiab ainult otsingut kasutades. Ratastooliinfo on ikoonidena, mitte tekstina ja sellisena tekstipõhist infot kasutama harjunud inimesele väga raskesti leitav. Kliinikumi kodulehe kohta on tehtud ka ligipääsetavuse raport: www.kliinikum.ee/veebide-ligipaasetavuse-teatis/

Kuidas üldse haiglate veebilehtede ligipääsetavusega lood on? 
Need lehed, mis mina olen kasutanud – otsinud reumatolooge ja pulmonolooge –  see ei ole lihtne ja sööb närve. Mul kulub rohkem aega korraldamise peale, kui operatsioon ise aega võtaks, sest seda informatsiooni ei ole lihtsalt ühes kohas. Otsin küll mitu korda, lõpuks lasen ka lastel vaadata, aga neil on ju ka omad tegemised.
  
Aga digiregistratuur? Terviseportaal? 
Jah, ma olen seal käinud ja seal üht-teist saab, aga väljaprintimine on seal keeruline. Näiteks kui ma tahan epikriisi välja printida, et Soome arsti juurde minna.  Arstiajad ma tavaliselt registreerin ikkagi ainult helistades. See on kõige kindlam.  
 
Lõpetuseks luban Sülvile, et saadan intervjuu pärast üleskirjutamist talle lugemiseks ja täiendavate märkuste tegemiseks – neid tulebki omajagu. Reegel on lihtne. Erivajadusega grupi huvide eest oskavad kosta siiski kõige paremini erivajadusega inimesed ise.  

Sylvi Sarapuu

  • Sünniaeg: 14.06 1955

Töökohad

  • Koolitaja, kirjeldustõlke koolitused 2013, 2019, 2020, 2021.
  • On teinud oma töörühmaga üle 30 kombatava raamatu.
  • Kirjeldustõlkes konsultandina on osalenud kirjeldustõlke tegemises – üle 20 filmi, üle 20 näituse ja etenduse ja Soomes üle 30 filmi (sh 8 täispikka dokumentaalfilmi, 6 lastefilmi).
  • Puuteraamatute valmistaja, erinevate MTÜde juhatuses.

Haridus

  • Kirjeldustõlke konsultant, Soomes 2011–2016 kaugõppes
  • Tallinna Ülikooli kunstiteraapia kursus 2014
  • Kultuurikorraldaja, Viljandi kultuuriakadeemia 2009–2013
  • Mängujuht, Viljandi kultuurikool 1980–1982
  • Rahvapärimuse edendaja kursus 1981–1982
  • Koorijuhi erialal 1980–1982 Kultuurikool (ametikool)

Mis on kirjeldustõlge? 

Kirjeldustõlge on sõnalise kirjelduse abil nägemispuudega inimesele ettekujutuse loomine visuaalsest objektist või tegevusest. Kirjeldustõlget tehakse kunstinäitustele, filmidele, teatrietendustele, spordi- ja muudele üritustele. 

Järgmine lugu