Jaga
Laura (22) ja Madis (30) on kokkuhoidev noorpaar, kellel oli selle artikli kirjutamise alguses peagi sündimas esimene laps. Kindlasti on paljude esmakordselt lapsevanemaks saanute jaoks kogu beebimaailm uus ja elevust tekitav. Seetõttu olen jagamas ühe pere lugu ausalt ja avatult – nende kogemusest, sünnituse ootusest, sünnitusest ja uue elurütmiga kohanemisest vastsündinuga.
Kohtusin noorpaariga kokku kahel korral, et saaksin osa nende vahetutest emotsioonidest ja mõtetest enne sünnitust ning mõned nädalad peale sünnitust kui pere oli jõudnud vaikselt uue eluga kohanema hakata.
Esimene kohtumine
Astusin Laura ja Madise koduuksest sisse, mind juhatati edasi elutuppa, kus viisime läbi intervjuu. Samal ajal, kui noorpaar köögis askeldas ja mulle teed valmistas, vaatasin ruumis veidi ringi ning mulle jäi silma teises toas seisev lapsevanker, mis andis märku, et õige pea on oodata siia uut ilmakodanikku. Nimelt on Laura intervjuu tegemise ajal 35+4 nädalat rase ning loodab peagi sünnitada. Kui olin tee kätte saanud ja tulevased lapsevanemad diivanile istet võtnud, alustasime üsna ruttu ka intervjuu läbiviimist.
Alustuseks uurisin Lauralt ja Madiselt, mille üle on nad enim arutlenud seoses raseduse ja peagi sündiva lapse osas, mille peale vastas Madis: “Põhivärk, et mida lapsele osta.” Laura lisab muiates: ”Mul on kogu aeg riided väiksed, seega arutame ka seda, mida mulle on osta vaja. Muidugi oleme rääkinud ka sellest, mis suuruses on laps vastavalt raseduse trimestrile ja minu enesetundest.”
Kuna mõlemal on sündimas esimene laps, uurisin tulevastelt lapsevanematelt nende varasemat kokkupuudet imikute ja väikelastega. “Laural on rohkem kogemust,” vastas Madis konkreetselt, mille peale Laura lisas: “Mul on kaks väikest õde ja kui nad beebid olid, siis elasin nendega koos ja nägin neid kasvamas. Kuna mul on õdedega suurem vanusevahe, siis sai neid vahel ka hoitud. Samuti olen ka lapsehoidja olnud 9-kuusetele kaksikutele ning usun, et mingi ettekujutus on mul olemas. Olen väga palju beebisid näinud.” Madis seevastu tõdes: “Mul on küll noorem õde, aga olin seitsmene kui ta sündis ning tema eest ise ei hoolitsenud. Ma ei mäleta õe beebiajast väga midagi.”
Hoolimata varasematest kogemustest lastega on mõlema ootused uute elukorralduste osas realistlikud. “Kindlasti ei saa kahekesi enam niimoodi koos käia, pigem muutume rahulikumaks ja kodusemaks,“ nentis Laura ning Madis oli temaga nõus: “Eks see ongi nii, et nüüd enda heaolu pealt pöörame tähelepanu rohkem lapse heaolule, et tal kõik hästi oleks.”
Samuti on lisaks lasteasjade ostmisele tehtud teisigi ettevalmistusi sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi osas. “Me käisime koos Madisega perekooli loengutel, võtsime tuhude leevendamise ja sünnituseks ettevalmistava koolituse,” selgitas Laura. Perekooli loengus sai Madis teada näiteks seda, kuidas naist sünnituse ajal toetada: “Õppisin, et tuleb olla kohal ja mudida palju jaksad,” vastas mees naerdes. “Samuti oleme haiglakoti ette valmistanud ja apteegist vajalikke asju kaasa ostnud, “ jätkas Laura loetelu. Madis lisas: “Igasugu kogemuslugude podcaste oleme kuulanud. Samuti lugesin läbi „Isa&beebi“ raamatu, mis mulle ämmaemanda visiidil anti.”
Tuli välja, et noorpaar oli uurimistööd teinud ka tutvusringkonnas. “Oleme külas käinud nendel, kellel on väiksed lapsed – küsinud neilt igasugu küsimusi ja saanud tagasisidet, kuidas kellelgi on – kogemused on kõigil erinevad,” rääkis Madis. “Paljudel meie sõpradel on praegu kuskil sellised 6-kuused lapsed,” selgitas Laura. “Väga palju oleme saanud ka sõpradelt erinevaid asju nagu näiteks lapse söögitooli ja riideid,” mainis naine.
Kuna internetis on palju videoid ja erinevaid soovitusi haiglakoti osas, uurisin uudishimust ka Lauralt, et mille järgi tema otsuse langetas, mis tema haiglakotti lõpuks jõudis. “Lõpliku valiku tegin interneti ja Youtube`i videote põhjal, samuti võtsin kuulda tuttavate soovitusi ja seda, mida ema mulle soovitas. Kuulasin ka iseennast ja pakkisin endale igasugu komme ja batoonikesi kaasa, mida lapsel vaja ei lähe, aga mis mind hästi tundma paneb.”
Seda, et ka sünnitusmajaga on juba tutvust tehtud ja ootused sünnituse osas püstitatud, selgus vestluse käigus. “Me käisime sünnitusmaja tuuril ja siis nägime ka sünnitustuba. Minu ootus on haiglasse minna siis, kui valud on 4-5 minuti tagant – sooviksin jõuda võimalikult hilja haiglasse, et ei peaks olema üksi, ilma meheta sünnituseelses osakonnas. Minu jaoks on kõige tähtsam, et me oleks igal pool mehega koos. Samuti sooviksin võtta kõike võimalikke valuvaigisteid, sh epiduraali. Enne epiduraali sooviksin minna vanni, kuna mul aitab vesi väga hästi valu vastu, võib-olla panen ka muusikat taustaks mängima. Lisaks eelistaksin ma, et sünnitustoas oleks võimalikult vähe inimesi – pigem mina ja mees ning ämmaemand, kui tal on vaja seal olla,” arutleb Laura. Madis lisas: “Eks see kõik tuleb spontaanselt, kõige tähtsam on, et tee oleks selge – kuhu minna, kust uksest sisse pääseb. See, kuidas kõik hakkab haiglas edasi välja nägema, on juba arstide juhendada,” mille peale ka naine nõustuvalt noogutas.
Küsisin Lauralt ja Madiselt veel lisaks, et mis on nende arvamus, milline sünnitusprotsess välja võib näha. “Ma arvan, et sünnitus on parajalt valus, aga usun, et kui ma lõpuks oma last näen, siis on see kõike seda valu väärt,” leidis Laura. “Me oleme ikkagi mentaalselt ennast ette valmistanud, ega see mingi kinno minek ei ole,” lisas Madis muiates ja täpsustas oma mõtet: “Ilmselgelt võib olla karjumist ja selleks, et sünnitustoas emotsioonid käivad üles-alla, tuleb valmis olla. Tuleb üks huvitav päev.”
Laura ja Madise jaoks oli oluline märksõna sünnituse juures just spontaansus. „Otseselt hirmu sünnituse ees ei ole, pigem ei tea, mida oodata,“ jagas Laura.
Tol hetkel pingutas naine igapäevaselt, et tugevdada oma füüsist: “Käin kord-kaks nädalas ujumas ning teen ka kükke, et jalgades oleks rohkem jõudu ja mul oleks kergem sünnitada,” rääkis Laura.
Noorpaariga vesteldes oli näha, et asjad olid läbi mõeldud ning pisipere ootasid ees armastavad vanemad. “Elevus ja põnevus on kindlasti peamised märksõnad,” kinnitas Madis, kui uurisin, mis emotsioonid teda valdasid, kui beebi peale mõtles. “Jah, mul on ka elevus ja põnevus,” nõustus Laura Madisega ning lisas: “Väike hirm on ka, et ta on nii väike, loodan, et temaga midagi ei juhtu.”
Lisaks sellele, et peagi sündivat uut ilmakodanikku juba näha sooviti tundis ka Laura ise, et raseduse lõpp oli füüsiliselt raske. “Loodan, et ta tuleb mõne nädala jooksul,” sõnas ta lootusrikkalt.
Teine kohtumine – kaks nädalat peale sünnitust
Teise korra kohtumise oleme kokku leppinud Zoomis, et saaksime võimalikult mugavalt vestelda ajal, kui noorim pereliige magab. Ka kõne aja leppisime kokku lapse uneajast lähtuvalt ning see, et mõlemad vanemad varasemalt arvasid, et elu peale tütre sündi saab olema lapsekeskne, tundub paika pidavat. Seda kinnitab ka Laura vastus kui uurin, kuidas vahepeal läinud on, “Kui enne sünnitust tegin end ikka korda, siis nüüd on nii nagu on. Silmaalused on sinised juba,” vastab ta naerdes.
Sünnitusest ja sünnitusjärgsest perioodist haiglas
Eelmine kord perega kokku saades olid Laural üsna kindlad ootused sünnituse osas – jõuda võimalikult hilja haiglasse, minna vanni ja saada õigel ajal valuvaigistit. Seetõttu uurin talt esmalt, kuidas tema sünnitus kulges ning kui suur osa tema sünnitusest läks ootuspäraselt, mille peale vastab Laura: “Mitte midagi ei läinud ootuspäraselt,” ja selgitab: “Haiglasse läksin esilekutsumisele ja olin seal 24 tundi ning siis suunati mind sünnitustuppa, kuhu sai ka mees minuga tulla. Sünnitustoas olin valudes. Sain küll epiduraali, aga mulle paigaldati seda kokku viis korda, sest mu seljalüli oli lühike ja epiduraali panek ei õnnestunud õigesti. Peale 16 tundi sünnitustoas viibimist lõppes sünnitus erakorralise keisriga, sest laps oli vales asendis ja avatust ei tekkinud.”
Sünnitustoas veedetud ajal olid Laura ja Madis koos. “Kui mul tuhud hakkasid, siis olin üsna rahulik, tegin pilte, kuulasime podcasti ja ma pigem ootasin, et sünnitusprotsess juba korralikult pihta hakkaks,” räägib Laura ning Madis jagab oma emotsioone: “Mul endal oli põnevus sees. Ootasin, et millal see (lapse sünd – autori kommentaar) juhtub. Tead, et see on kohe-kohe, aga et millal see kohe-kohe on, ei ole teada. Lõpuks venis see päev üpris pikale, kuni jõudis kätte hetk, kui oli vaja keisrile minna.” Kuna erakorralisele keisrile partnerit kaasa ei lubata, siis jäi Madis sünnitustuppa ootama, samal ajal kui Laurat opile viidi. “Ma isegi ei jõudnud väga midagi mõelda – öeldi, et vaja minna keisrile, panin oma allkirja ära ja mind viidi operatsioonisaali. Kui mind keisrile viidi, siis ma vappusin, sest kartsin eesootavat operatsiooni. Kohale jõudes selgitati mulle, mida protseduuri ajal tehakse, kuid operatsiooni ajal rääkisid töötajad omavahel vene keeles.
Oleksin oodanud, et keegi hoiab kätt või räägib minuga, selgitab, mis toimub või rahustab kuidagi. Olin nii närvis ja ei saanud hingata ning vahepeal tuli ärevushoog ja tekkis paanika,” jagab Laura oma kogemust operatsioonist. Kui laps lõpuks kätte saadi, siis toodi laps ema juurde ja ta sai talle musi teha, samuti anti talle teada, et lapsega on kõik korras. “Ma ise sel hetkel nii väga lapsele ei keskendunud, vaid alles hiljem, siis kui sain intensiivi,” tõdeb ta.
Kui laps oli sündinud ja lastearst oli ta üle vaadanud, siis anti laps Madise rinnale, “Laps oli üsna rahulik, ei nutnud ja oli mul kaisus – väga hell moment oli,” kirjeldab ta oma esmast kohtumist tütrega. Selle peale uurisin, kas esimest korda oma last käes hoida oli hirmus. “Kuna laps ei nutnud, siis ei olnudki väga hull. Nii nagu ta mulle sülle pandi, niimoodi ma seal krampis olin ja liigutada väga ei julgenud. Kartsin, et kui midagi valesti teen, saab ta haiget,” lausub Madis. Lapsega kahekesi olid nad seni kuni Laura intensiivpalatisse viidi ning siis sai ka värske ema oma lapsega esimest korda pikemalt koos olla. “Algul ma lihtsalt põrnitsesin teda. Ma olin õnnelik, aga ei hakanud nutma, ega midagi. Olin pigem segaduses ja see kõik ei jõudnud päris hästi kohale,” jagab Laura oma esmaseid emotsioone ja lisab: “Mitu päeva haiglas olles veel lihtsalt vaatasin teda, väga ei saanud aru, et mis nüüd juhtus. Mul ei tekkinud kohe sellist loomulikku emainstinkti.”
Peale keisrilõiget vajab keha ka taastumiseks aega ning Laura jaoks ei olnud see lihtne. “Esimene päev oli kõige hullem, ma ei saanud üldse liigutada ja näiteks, kui tahtsin vetsu minna, siis olin täiesti küürakil. Teine kuni neljas päev olid ka väga valusad – voodist oli raske püsti saada. Peale seda läks olukord juba paremaks.” Raske taastumine pani mõlemaid vanemaid mõtlema haigla korraldusliku poole peale. “See süsteem on võib-olla natuke liiga rohmakas, et intensiivist visatakse kähku välja ja antakse sulle see pamp sülle, et hakka pihta, aga ema ei pruugi selleks siis veel valmis olla. Või noh ilmselt ongi väga raske, kui ei ole meest või kaaslast lähedal,” arvab Madis ja Laura nõustub temaga. Õnneks kulgesid noorpaari esimesed päevad sünnitusjärgses palatis koos ja Madis tegi lapsega vajalikud toimingud, et Laura saaks rahulikult puhata, rinda anda ja vajadusel last magama panna. Sarnane töökorraldus jätkus ka koju jõudes: “Kuna mul oli operatsioon, siis füüsilisi asju tegi algul mees,” selgitab Laura.
Tunnen huvi, kas rasedakotti pakitud asjad läksid kõik asja ette, mille peale tunnistab Laura: “Puudu ei olnud midagi, aga ma pakkisin sinna täiega riideid, snäkke, rinnapumba ja veel palju asju. Reaalsus oli aga see, et ma istusin kõik päevad haigla särgis, suured pampersid jalas.”
Esimest korda lapsevanemaks saades võib tihti lapse riietamine või tema hoidmine esialgu hirmu tekitada. Sama tunnet tundsid ka Laura ja Madis. “Algul käis see kõik ikka ülivaikselt – ei osanud last täpselt ühest käest teise kättegi võtta ja tundsin end väga ebakindlalt,” tõdeb Madis. Laura lisab muiates: “Ma ikka veel võtan väga vaikselt, sest kardan, et ta pea kukub kuhugi ära.” Samas Madis tunneb, et tal on aja jooksul julgus tekkinud: “Saan juba last hoida ühes käes ja teine on vaba. Ei ole enam seda hirmu, et teen igal sammul lapsele haiget.” Seevastu lapse riietamisega veel nii sinapeal ei olda. “Kui ma hakkan lapsele bodi selga panema ja ta ei too oma käsi külgede peale, siis pean ta käsi natukene liigutama ja see tundub hetkel hirmus ning siis tavaliselt ootan, et ta ise natukene ringutaks ja oma kätt liigutaks,” tõdeb Madis, mille peale lisab naine: “Riided on meil kõik sellised, mis on hõlmikuga ja käivad eest lahti, sest ma ei kujuta ette, kuidas inimesed nii väikestele lastele üle pea riideid selga panevad.”
Esimesed päevad kodus
Peale kahte päeva sünnitusjärgses osakonnas viibimist said Laura ja Madis esimest korda koos oma lapsega koju minna. Esimesed hetked kodus olid harjumatud. “Mõtlesime, et kus ta päeval magab ja kus öösel magab. Kõik asjad olid valmis ostetud, aga nüüd tuli paika panna, kus miski olema hakkab,” räägib Laura ning Madis lisab: “Algul mõtlesime, et lapse mähkimine hakkab olema teises toas, aga saime päris kiiresti aru, et mähkimislaud peab olema väga lähedal, sest seda tuleb palju kasutada.” Üldiselt on muutunud ka elukorraldus. “Meil on kolmetoaline korter, kuid hetkel käib kogu elu ühes toas,” jagab Madis ja naine lisab: “Jah, nagu elaks ühetoalises – sööme siin, magame siin, päeval tegeleme lapsega ja mähime teda siin.”
Kui esimesel päeval kohanes pere uute elukorraldustega, siis öö möödus värske isa jaoks rahulikult: “Midagi väga keerulist ei olnud. Haiglas hakkas tekkima juba väike rütm ja kodus see jätkus, et kui laps teeb häält, siis pepu puhtaks, piim sisse, natuke kussutada ja siis üldjuhul tuleb vaikus majja.” Seevastu Laurat valdas esimesel ööl emalik mure: “Mina ei saanud väga magada, vaatasin kogu aeg ta voodi poole, et kas ta ikka hingab ja kas kõik on korras. Päeval on okei, aga öösel olen mures, et lapsele jumala eest piima kurku ei jääks või temaga midagi muud ei juhtuks.”
Noorpaariga vesteldes märkan nende omavahelist head dünaamikat ja tiimitööd lapsega tegelemise osas ning uurin, kas nende omavahelises suhtluses on peale lapse saamist midagi muutunud. “Ma olen muutunud rahulikumaks, kui mulle varasemalt midagi ei meeldinud, siis tõstsin kohe häält, aga nüüd, kui laps käes on, siis lapse ees ei hakka ju karjuma,” naljatleb Laura. “Mulle täitsa on meeldinud see isapuhkuse aeg, et ma isegi viskasin õhku, et ma võiks terve aja olla stay-home-dad, väga tore on kodus olla ja last poputada,” on Madis positiivselt meelestatud, mille peale Laura vastab: “Minu meelest läheb mehel isegi lapsega paremini kui minul – ma ütleks, et tal tuleb see loomulikumalt välja. (Mõttepaus) Võib olla neid olmeasju on mees hetkel rohkem teinud, kuna ma olin natuke sant (vihjab opist taastumisele), aga see söötmise osa tekitab lapsel minuga lähedust,” lõpetab ta positiivsel noodil. Vestluse käigus selgub, et nad on naljatades Laura kodus isegi piimajumalaks ristinud.
Kogemusest üldiselt
Nüüdseks, kui kogu rasedus ja sünnitusprotsess on möödas, uurin, millised uued mõtted ja arusaamad on Laural sünnituse osas tekkinud. “Pigem tahakski saada austust peale sünnitust – olen väga suure töö teinud. Üldsegi, kui kõik on beebi-beebi-beebi, siis mind ei vaata keegi peale seda. Hästi lapsekeskseks läheb kõik, kui sünnitus tehtud on. Ise tahaks ka nunnutamist saada,” jagab ta ausalt ja avatult oma mõtteid ning lisab muiates: “Beebil oli kõik korras, sünnihinne 9/9 st, aga minul läks halvasti (viidates erakorralisele keisrilõikusele).”
Uurin perelt ka nende plaane tuleviku osas seoses pisiperega. Kuna Laura jaoks ei olnud sünnitusprotsess ootuspärane, on ka tema tulevikuplaanid selles osas pigem ebakindlad ning ta ütleb, et lähitulevikus ta uuesti kogu protsessi küll kogeda ei soovi, mille peale lisab Madis, teema lõpetuseks poolnaljaga lause, mida oma sõbralt kuulis: “Sünnitusvalu on nagu pohmakas, läheb ajapikku mööda,” vihjates sellele, et eks negatiivsed emotsioonid ajas ununevad. Kuigi tulevikuplaanid pisipere osas on veel ebaselged, siis on perel tänaseks kodus väike tütar, kellele hetkel kogu oma aeg ja tähelepanu pühendatakse.
