Jaga
Imelik küsimus, eks? Sa hakkasid seda artiklit lugema, järelikult oled sa siin täiesti olemas. Aga ilmselt oled tähele pannud, et alustades millegi lugemist või näiteks loengu kuulamist, uitad mõtetes üsna varsti kuhugi mujale. Silmad vaatavad teksti, kõrvad kuulevad juttu, aga sinu mõtted on millegi muu juures. Me ei ole kohal, oleme kuskil mujal.
Aastaid tagasi hakkasin teadvustama enda juures üht mõtteviisi, mis mind üha enam häiris. Väga sageli, kui midagi tegin, kippusin mõtlema eelseisvast tegevusest. Kui järgmise tegevuseni jõudsin, toimus sama: taas oli mu mõte suunatud ettepoole, järgmise toimingu juurde. Oma mõtetes elasin enamjaolt tulevikus ja ma ei osanud piisavalt nautida seda, mis parasjagu toimub. Ma teadsin, mida tähendab nautida hetke, sest olin teadlikult kunagi varem püüdnud talletada mõnd sündmust, mida parasjagu läbi elasin. Mind häiris, et olin oma mõtetes pidevalt suunatud ettepoole, sest teadaolevalt on ainus reaalselt olemasolev aeg olevik – hetk, milles just praegu elame. Minevik, millest tulime, on juba möödas, ja tulevik, mida planeerime, pole veel käes.
Kui füüsiliselt on võimalik elada ainult olevikus, siis võiks ju ka mõte ja teadvus rohkem olla siin ja praegu. Nii hakkasingi oma mõttemaailma teadlikult ümber kujundama – tulevastele tegevustele mõtlemise asemel keskendusin rohkem sellele, mida parasjagu teen. See suurendas teadvelolekut, mis minus ja mu ümber hetkel toimub ning kasvas rahulolu parasjagu käsil olevate tegevustega. Kohalolek pani mind rohkem nautima hetke.
Juba ammu pole mul probleemiks vajadusel ümber lülituda tulevikuvaatest parasjagu käsil olevatele toimingutele ning keskenduda siin ja praegu toimuvale. Siinkohal pole vist üleliigne mainida, et keskendumisoskus on üks tõhusa õppimise võtmefaktoreid ja teadveloleku praktiseerimine aitab kindlasti keskendumisvõimet suurendada.
See kõik ei tähenda, et me ei võiks või ei peaks mõtlema tulevikule, tegema plaane ja seadma eesmärke. Aeg-ajalt on see vägagi vajalik. Samuti võiksime ja võib-olla isegi peaksime vahel mõtlema sellele, mis on olnud, ehk siis minevikule. Kuid kuna me inimestena enamjaolt elame oma mõttemaailmas kas rohkem tulevikus või minevikus, siis kasvõi juba elukvaliteedi huvides tasuks olla rohkem keskendunud olevikule – sellele, mida hetkel teeme või mis meie ümber ja meis endis parasjagu toimub. Siis me lihtsalt ei tee oma igapäevatoimetusi nagu liinitöölised, vaid naudime neid rohkem, sest oleme teadlikult nende juures. Isegi kui mitmed toimingud ei paku meile naudingut, siis tehes neid teadlikult, tunneme ennast rohkem elus, kuna elame siin ja praegu.
Lisaks elukvaliteedi paranemisele võib teadvelolek (inglise keeles mindfulness) aidata toime tulla osa vaimse tervise probleemidega neid leevendades. Näitena võib siinkohal tuua ülemäärase stressi, ärevuse, depressiooni ja viha – kõigi nende puhul on tegu teatud mõttemalliga, mis inimest kurnab ja tema tervist tasapisi hävitab. Selline mõttemuster on pigem moonutatud kui adekvaatne. Nii näiteks iseloomustavad ärevust ülemõtlemine ja liigne muretsemine, mis võivad viia paanikahoogudeni. Teadveloleku praktiseerimine aitab ajul otseses mõttes puhata nendest koormavatest mõtetest ja seda vähemalt kahel moel.
Esmalt tähendab teadvelolek oma mõtete ja tunnete erapooletut vaatlemist. Järgmine kord, kui tunned hirmu, viha, masendust või muud taolist tunnet, püüa neid vaadelda otsekui neutraalne kõrvaltvaataja. Vaata oma mõtetele otsa ja ära anna neile hinnanguid: ära mõista neid hukka ega kiida heaks, lihtsalt vaatle neid nii nagu need su peas parasjagu on. Piltlikult öeldes on see otsekui taskulambi süütamine pimedas ruumis: sa heidad oma mõtetele valgust ja vaatled neid.
Mu enda kogemuses juhtub, et sellised mõtted kaotavad üsna kiiresti oma jõu ja sageli ma isegi muigan nende peale. Põhjus, miks need mõtted jõu kaotavad, on see, et sa ei lase neil enam teadvustamatult oma peas ringi keerelda, vaid vaatled neid teadlikult. Samuti võib see aidata jõuda välja oma ebameeldivate tunnete põhjuseni: miks ma ärritusin; miks ma kardan seda, mida ma kardan; miks ma tunnen end emotsionaalselt nii halvasti? Kui suudame ajapikku tuvastada oma emotsionaalsete probleemide võimalikud algpõhjused, saame kujundada strateegia nende muutmiseks. Loomulikult pole see kõik nii lihtne või kerge nagu võiks paista, kuid teadveloleku praktiseerimine on kindlasti üks vahend, mis vaimse tervise probleemide korral võib tervenemisele kaasa aidata.
Teiseks tähendab teadvelolek tähelepanu suunamist ka endast väljapoole. Oluline on teadvustada oma mõtteid ja tundeid, kuid sama oluline on vaadelda oma ümbrust nii nagu see on, hinnanguid andmata. Kui ma vaatan aknast välja, mida ma näen? Mis helid kostavad mulle kõrvu? Teadvelolekus saame rakendada kõiki viit meelt sõltuvalt sellest, millele tähelepanu pöörame. Seejuures on siin samamoodi oluline olla erapooletu vaatleja nagu eespool kirjeldatud.
Näiteks kui näen akna taga vihma sadamas, aga ei anna sellele hinnanguid, vaid lihtsalt vaatlen vihmasadu. Kuidas see mulle paistab? Kas ma üldse olen kunagi märganud, milliseid lompe jätab vihmasadu minu maja ees olevale tänavale? Milline on nende kuju? Millistena paistavad vihmapiisad, kui need langevad lompidesse? Oled sa kunagi seda vaadelnud? Üks asi, mis juhtub, kui sedasi ümbritsevat vaadata, on see, et su pea puhkab mõtetest, mida toob kaasa liigne stress, depressiivne meeleolu, ärevilolek või viha kellegi vastu. Sa lõõgastud nendest mõtetest. Vähemalt korraks. Mida enam praktiseerid oma igapäevaelus teadvelolekut, seda rohkem võimaldad endal välja tulla kurnavate mõtete ahistavast haardest.
Samuti aitab teadveloleku praktiseerimine meil lihtsalt olla, ilma, et oleksime piiratud sellega, mida saab kutsuda „egoks“ või „minaks“. Osati kordab see eelpool kirjutatut. Mina annab meile identiteedi, mis aitab meil eristuda teistest. Samas kuulub ego juurde hinnangute andmine: mis mulle meeldib, mis mitte; mis on minu arvates õige ja vale. Lisaks on ego pahatihti üsna kerge haavata: keegi solvas mind, keegi käitus minuga halvasti. Ego on mõnikord ka ebaadekvaatne: ma olen parem või halvem kui teised: keegi ei armasta mind või siis hoopis eeldan, et olen nii armastusväärne, et kõik peaksid mind armastama. Oma mõtetes ja tunnetes oleme paratamatult mõjutatud oma minast. Teadvelolek aitab meil oma mina raamidest korraks väljuda ja panna tähele seda, mis tegelikult toimub mu ümber ja minu sees. Kui vaatleme ümbritsevat ilma hinnanguid andmata, puhkame oma egost, sest sellele on omane hinnangulisus. Nii saame maailma korraks vaadelda nii nagu see paistab meie meeltele ilma hinnangulise ego vahenduseta.
Samuti on meie mõtete ja tunnetega. Need on sageli seotud meie minaga, mulle ei meeldi see, ma tunnen end halvasti, ma vihkan teda, jne. Kui vaatleme oma mõtteid ja tundeid neutraalselt otsekui kõrvaltvaatajana, nõrgeneb minakesksus. Saame langetada otsuseid ja tegutseda adekvaatsemalt, kui oleme teadlikud oma kallutatusest ja egokesksusest.
Nüüd lõpetuseks: kui sul on koduloom, oled sa kunagi pannud tähele, milline ta täpselt välja näeb? Kas oskad kirjeldada värve ja mustreid tema kehal? Kui sul kodulooma pole, kas oled kunagi pannud tähele, millised näevad täpsemalt välja sinu toa seinad ja lagi? Vaatle neid korraks.
