Mina ja meie ja „nood seal“ – „teise“ loomise paratamatusest ja ohtudest

Inimaju on ehitatud erinevusi märkama, mustreid tuvastama ning elemente sorteerima. Ehk tulevad silme ette värvilised klotsid, mida juba lapsena sai kuju, suuruse või värvi järgi gruppidesse jaotatud, või töövihikuharjutused, kus tuli vedada ring ümber pildile, „mis ei sobi ritta“. Selliste ülesannete lahendamise pealt hinnatakse, kas meie taju ja kog­nitiivsed võimed arenevad õiges tempos – kas kasvame hakkamasaavateks täiskasvanuteks. Juba loodud-tuvastatud mustrite alusel palutakse siis öelda, mis edasi peaks juhtuma, ning meie aju oskab peagi tuletada ja ennustada. Imekombel teeme me seda mitte ainult kindlalt tõestatud mustrite ja tõenäosuste põhjal, vaid ka puuduliku info alusel. Kuna kellelgi meist pole kunagi võimalik kõike teada, kompenseerib teadvus seda paralleelide loomisega, üldistustega ning olemasoleva info ülekandmisega tundmatutele olukordadele. Kõik see on igapäevaeluga hakkama saamiseks hädavajalik – nii märkame ohtusid, tuvastame abivajajaid, õpime oma vigadest ja kohandume uute situatsioonidega.

Selle kõige majandamiseks loob meie aju kategooriaid – nähtuste ja mõistete süstematiseerimiseks vajalikke gruppe – ning üritab siis uusi elemente kohates neid juba olemasolevatesse kategooriatesse jagada: mees-naine, töö-kodu, sportauto-minibuss, laps-täiskasvanu, popmuusika-ooper, eestlane-inglane-brasiillane. Juba see, et meie aju suudab pidevalt ja peaaegu automaatselt nii palju niivõrd keerukat materjali läbi töötada, on imetabane. Edasi aga läheb veel põnevamaks, sest me hakkame ühiskonnana kategooriatele omistama tähendusi, mis ulatuvad nähtuste endi omadustest kaugemale – sport­autost saab luksusese, ooperimuusikast eksklusiivne klassinäitaja, eestlasest hõimlane. See viimane nüke ongi järgmine samm – kategooriatest ja nende lisatähendustest vormub identiteet.

Kategooriate abil paneme paika enda Mina piirid – mõned kategooriad võtame uhkelt omaks, teised kuulutame võhivõõraks, kolmandate peale kehitame õlgu. Kaardistame nende mõistete kaudu seda, kus meie Mina algab ning kus lõppeb. Enda Minale lisaks määratleme nii ka seda, kust algab Keegi Teine. Ka see on täiesti normaalne protsess. Enda piire tuleb tunda ning enda Mina hoomata. Minu jaoks oluliste kategooriate põhjal tekib ka Meie: meie pere, meie klass, meie kolleegium, meie rahvas, meie maailmavaade, meie tavad, meie kombed, meie siin. „Meie siin“ viitab tavaliselt sellele, et on olemas ka „nood teised seal“. Nood teised oma rahva, maailmavaate, tavade või kommetega. Meie ei ole nemad. Nemad ei ole meie. Nii teatas ka „Jääaja“ multikas Manny Sidile: „Sina oled sina ja mina olen mina. Sina ja mina ei tee kokku meie.”

Mõned kategooriad on ajalooliselt osutunud selliste eristuste loomisel olulisemaks kui teised: rahvus, rass, sugu, seksuaalsus, vanus, sotsiaalne või majanduslik staatus, usk ja religioon, subkultuurid või ideoloogilised kategooriad (nt poliitilised seisukohad ja maailmavaatelised veendumused). Erinevates kultuurides ja subkultuurides on neile kategooriatele omistatud erinevaid tähendusi ja antud erinevat kaalu. Ameerikas kaalub palju majanduslik seis, Inglismaal klassikuuluvus, kuid miskipärast ei omistata enamikes kultuurides keskmise varba pikkusele või koduukse värvile suurt identiteeti loovat tähendust… Millised kategooriad on sinu ja sinu inimeste jaoks märgilise tähtsusega?

Senimaani olen kirjeldanud vältimatuid protsesse – keeruline on elada ilma, et me ei paigutaks end ühelegi meie-teie eristusele. Inimloomus kipub sageli aga siit ka järgmisi samme ette võtma. Paneme tähendustele külge ka väärtushinnangud – meie siin teeme hästi ja õigesti, nood seal pahasti ja valesti. Ühise keele leidmine osutub siit edasi sageli keeruliseks ning empaatiavõime rakendamine emotsionaalselt kulukaks. Kergem on end nondest teistest distantseerida ja lahku lüüa. Mida pikemat vahet nende teistega hoiame, seda kergem on kaugustest üldistama hakata – nood seal on kõik samast puust, ühtlane mitmekesisusteta mass. Iga liikme identiteet ja isiksus saab taandatud selle ühe kategooria peale – poliitikuid ei saa usaldada, naised on hüsteerilised, lapsed on käest ära, eakad on aeglased ja ajast maas, punkaririides noored on puha kriminaalid, hipsterid on naiivsed snoobid ja tõukerattasõitjad liiklusmaniakid.

Sellise üldise massi peale, kes teevad valikuid, mida meie siin ei mõista ega heaks kiida, on mugav ka kurjemaid toone kuvada – poliitikud muudkui aga valetavad meelega, sest neil on pahad plaanid. Lapsed ei ole mitte ainult kasvatamatud, vaid ka ülbed ja isekad. Immigrandid ei ole lihtsalt teise keele, kultuuriruumi ja rahvuse esindajad, vaid tulid meie töökohti varastama. Arstid teevad „Suure Farmaga“ koostööd, et meie mürgitamise pealt raha teenida. Õpetajad räägivad empaatiast ja tolerantsusest selleks, et lammutada ühiskonna alustalasid… Ei tea, kas nad üldse ongi õiged inimesed? Pigem nagu mingid muud olevused. Võibolla tüütud? Võibolla aga ka lihtsalt „vähemad“ kui meie – vähem haritud või „primitiivsed“? Võib-olla poolenisti kadestusväärsed – nagu mõne reality show kuulsused, miljardärid või Hollywoodi näitlejad –, kuid sellegipoolest „nood imelikud teised seal“? Võib-olla eksootilised – sellised, kes on paeluvalt veidrad ning keda on põnev meelelahutuseks jälgida? Võib-olla ohtlikud? Sellised, kellest mõtlemine tekitab hirmu ja pahameelt? Võib-olla lausa kurjast pärit? Ajalugu pajatab palju lugusid, kus selline „teise“ loomine on lõpuks viinud hirmsate tegude ja käitumiseni, kus on suudetud kavalalt tekitada narratiivid terve rahvuse teiseks mõtlemiseks, distantseerimiseks, demoniseerimiseks, tühistamiseks … ja hävitamiseks. Need protsessid ei ole vältimatud. See on vägivald, mida saab ära hoida.

Aga ega mina ju ometi siin genotsiidi ei korralda!
Tõenäoliselt ei korraldagi ja see on igati kiiduväärt seisukoht, kuid sellest eelmisest lõigust tuleb välja, et „teise“-põhiseid vägivalla vorme on teisigi. Kui ma näen inimest ning eeldan ja oletan tema kohta midagi mingi valitud sildi põhjal; kui annan juba ette väärtushinnanguid; kui teisi nende kategooria põhjal kaasan või kõrvale jätan; kui kirjutan neile ette, mida nad minu stereotüüpide kohaselt arvama või tegema peaksid; kui keeldun neile sõna andmast, neid päriselt kuulamast, sest ma juba tean, mis nad on…

Ja asi pole ainult minu enda aktiivsetes valikutes. Suurem jagu „teisi“ on päritud – sünnime alati vältimatult mingi „meie“ hulka, kes on juba põlvkondade kaupa lihvinud lugusid „nondest teistest“ ning nüüd tulevad need narratiivid justkui emapiimaga kaasa. Need peidavad end keeles (näiteks võimaldab eesti keel, milles puudub grammatiline sugu, luua lauseid, kus tegelaste sugu pole oluline, samas kui inglise keeles on senini olnud vaja valida, kas viitad tegelasele he või she); kultuuris (nt on „läänemaailm“ loonud olukorra, kus kunst on jõukamate luksus, sest piletihinnad eeldavad keskmisest kobedamat sissetulekut); institutsioonides (nt on riikides, kus haridusasutuste tase ja maine on ebaühtlased, teatud ühiskonnakihtidest pärit lastel pea võimatu saada kvaliteetset haridust, kuna mängureeglid seavad neile liialt palju takistusi) ja paika loksunud protsessides (nt valimised või töölevõtuprotsess).

Nii võib juhtuda, et vastuvõtuõde kuulab hoolikamalt ja usub rohkem patsienti, kelle keelekasutus on ladusam, kui seda, kelle eneseväljendus on konarlikum. Seesama õde võib mõne hetke pärast ise heituda, sest arst heidab tema arvamuse pealiskaudselt kõrvale, kuna eeldab, et ainult arstiharidus tagab kompetentsi. Sel arstil tuleb omakorda ekstra vaeva näha, et patsiendi usaldust välja teenida, kuna patsient ei suuda uskuda, et üks noor naine võib olla kõrgetasemeline meedik. Nii võib juhtuda, et kõnnid tänaval ja pigistad mõnest pundist möödudes rahakoti sügavamale käekoti põhja või pööritad vaikimisi silmi, kui rohe-lilla-juukseline noormees su tütre kinno viib. Seda kõike ilma, et oleksid ise neid seoseid loonudki. Päritud vägivallamustrid on aga vägivald sellegipoolest: „teine“ saab mitte ainult tuvastatud, vaid kellelegi suisa otsaette kirjutatud ning talle elamis- ja käitumisviisid kehtestatud.

Mida siis peale hakata? Mina soovitan treenida välja pisike meta-mina – tegelane oma peas, kelle töö on selliseid protsesse jälgida ja nendel puhkudel aktiivselt häirekella lüüa, kui me lihtsalt „teise“ tekkimisel asume pahaloomulisemaid samme astuma. Tegelane, kes on piisavalt informeeritud ja teadlik, et oskab õigel hetkel küsida: Mida ma sellega siis nüüd mõtlesin? Kustkohast see eeldus tuli? Kas ma teen kellelegi ehk liiga? Võib-olla on meil ühel hetkel suisa kriitiline mass selliste meta-minadega inimesi, kes suudavad ka institutsiooni või laiema ühiskonna mastaabis mingeid vääriti kasvanud suundi paika nügida, kuid alustada saame ikka ainult endast siin. Vaata enda ümber ja avasta põnevusega, keda „teist“ sa täna võiksid päriselt ära kuulata, kellele teisitiolemiseks ruumi tekitada, kellele hukkamõistusilte külge kleepimata jätta, kellele oma eeldusi ja motiive mitte ette kirjutada. Nii saab lõpuks kõigi maailm avaram, lahkem ja õiglasem.