Jaga
Tartu Tervishoiu Kõrgkool õpetab tulevasi õdesid ka Narvas. Et õppetöö oleks edukas, peavad üliõpilased saama riigikeelest aru. Kahjuks ei oska mitte kõik õppurid eesti keelt selles mahus, et loengute ja seminaridega toime tulla. Sellisel juhul pakub kõrgkool neile süvaõpet.
See, et narvalane ei valda eesti keelt kasvõi „turisti tasemel“ ehk ei ole omandanud B-taseme keeleoskust, ei ole tihti ainult tema enda teha, vaid on tingitud mitmetest teguritest. Kui soovitav tase on B1, siis on vajalik viibimine keelekeskkonnas. B2 taseme puhul on see juba väga vajalik ning kui keeleoskusega soovitakse jõuda C1-tasemele, siis lausa hädavajalik. Igaüks, kes on Narvas käinud, võib esitada endale küsimuse, kas selles linnas on piisavalt kohti, kus saab kasutada eesti keelt. Vastus on kahjuks eitav.
Kas keeli õpitakse samamoodi nagu teisi õppeaineid?
Keeleõpe erineb teiste ainete õppimisest, kuna keel on pidevas arengus ja muutumises. Keeleoskus on üks inimese põhioskusi ja selle omandamine on nn loomulik protsess. Keelel on määrav tähtsus nii üksikisiku kui ka rühma identiteedi kujunemisel ning see on tihedalt seotud rääkijate kultuuriga.
Keeleoskuse omandamise edukus sõltub ka mitmest aspektist. Peame meeles, et eesti keel ei ole narvalase jaoks mitte võõrkeel, vaid teine keel, mistõttu loomulik keeleoskuse omandamine on olulisem kui formaalne keeleõpe. Rolli mängib ka õpitava keele kaugus emakeelest, selle morfoloogiline keerukus, kirjapilt ja hääldusalus. Samuti ei ole vähem tähtis, milline on inimene keeleõppijana – kas tal on motivatsioon ja missugune on tema varasem keeleõppekogemus (Krashen 1981).
Keelt pole võimalik ära õppida, vaid seda peab omandama – see tähendab kasutama iga päev väljaspool klassiruumi.
Alahinnata ei tohiks ka õpetaja rolli. Õpetamise põhiküsimused on: Miks? (õppimise eesmärgi seadmiseks); Mida? (õppe sisu määratlemiseks); Kuidas? (õppemeetodite valimiseks). Keeleõppe meetodid erinevad sõltuvalt teoreetilisest alusest, ainekava ülesehitusest ning õpetaja kasutatavast metoodikast ja õppematerjalidest (Kuurme 2015).
Keelestrateegiad ja motivatsioon
Euroopa keeleõppe raamdokumendis tähendab termin „keeleoskus“ võimet sooritada keeletoiminguid suhtluse eesmärgil. Keeletoimingute sooritamiseks kasutatakse üld- ja suhtluspädevust ning nende käigus aktiveeritakse sobivad suhtlusstrateegiad (Raamdokument 2007). Seega oleks väga hea, kui õpetaja tutvustaks õppuritele neid keelestrateegiaid: mälu-, kompensatsioonistrateegiaid, kognitiivseid, metakognitiivseid, afektiivseid ja sotsiaalseid strateegiaid (Oxford 1990), kuna need võimaldavad õppuritel efektiivsemalt õppida ja oma keeleõpinguid korraldada (Griffiths 2008).
Motivatsiooni mõjutavad uskumused nii enda, keeleõppe kui ka teise keele kultuuri kohta. Seega on keeleõppe puhul väga oluline tutvustada õppijatele selle rahva kultuuri ja ajalugu. Samuti mängib olulist rolli, milliseid emotsioone keeleõppija tunnis tajub. Tähelepanuta ei saa jätta ka õppija sünnipärast võimekust ehk keeleannet. Praeguste lähenemiste kohaselt on keeleanne tugevalt seotud lühimälu infotöötlemise suutlikkusega (Erlam 2005).
Küll aga on keeruline määratleda, kas motivatsioon tuleb positiivsest keeleõppekogemusest või sujub keeleõpe hästi kõrge motivatsiooni tõttu. Samuti vajab ka õpetaja eri etappidel erinevaid võtteid motivatsiooni hoidmiseks (Dörnyei 2001). Motiveerivate tegevuste, nagu näiteks õpetaja suhtlusstiil, osavõtu soodustamine, haaravate ülesannete pakkumine, positiivsete hinnangute andmine, ja õpilaste motivatsiooni vahel on tugev positiivne korrelatsioon (Guilloteaux, Dörnyei 2008). Motivatsioon muutub väga tihti sõltuvalt tunnis toimuvast ja õppija huvist teema suhtes. Kuigi emotsioonid on paljuski õppijasisesed, on õpetajal suur roll toetava, positiivse ja empaatilise õhkkonna loomisel klassis ning õppija positiivse minapildi kujundamisel (Dörnyei 2009).
Seega, kui me soovime, et ka Narva elanik oskaks eesti keelt vähemalt B2-tasemel, peame arvestama ülaltoodud nõuannetega ning pidama meeles, et keelt pole võimalik ära õppida, vaid see tuleb omandada – see tähendab kasutada igapäevaselt väljaspool klassiruumi. Selle jaoks on vajalik luua niisuguseid võimalusi ka Narvas.
Kasutatud allikad:
- Dornyei, Z. (2001). Motivational Strategies in the Language Classroom. Cambridge: Cambridge University Press.
- Dornyei, Z. (2009). The L2 Motivational Self System. In Z. Dornyei, & E. Ushioda (Eds.) Motivation, Language Identity and the L2 Self, Clevedon: Multilingual Matters.
- Erlam, R. (2005). Language aptitude and its relationship to instructional effectiveness in second language acquisition. Language Teaching Research 9(2):147-172.
- Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine (2007). Tartu, Haridus- ja Teadusministeerium.
- Griffiths, C. (2008). Lessons from Good Language Learners. Cambridge: Cambridge University Press.
- Guilloteaux, M. J. and Dörnyei, Z. (2008) Motivating Language Learners: A Classroom-Oriented Investigation of the Effects of Motivational Strategies on Student Motivation. TESOL Quarterly, 42, 55-77.
- Krashen, S. D. (1981). Second Language Acquisition and Second Language. Learning. Pergamon Press.
- Kuurme, T. (2015). Õppimise mõistmisest. 1.-4. osa. Huvitav kool. Haridus- ja Teadusministeerium.
- Oxford, R. L. (1990). Language Learning Strategies: What Every Teacher Should Know. New York: Newbury House Publishers.
