Valdav enamus meist teab, mida tähendab peale esimesi õitsvaid taimi tekkiv aevastamine, tilkuv nina, punased silmad ja kehv enesetunne. Mõned meist teavad ka, mis seda põhjustab. Histamiin ja selle poolt vallandatavad allergilised reaktsioonid on iga-aastane hooajaline probleem nii paljude allergikute kui ka astmaatikute jaoks, kuid sellel orgaanilisel ühendil on meie kehas ka muid rolle.
Histamiin kuulub olemuselt biogeensete amiinide hulka. Need on tugeva bioaktiivse toimega ained, mis osalevad paljudes organismi protsessides – alates rakkudevahelisest kommunikatsioonist ja närviimpulssidest kuni põletiku ja seedimiseni. Biogeenseid amiine nagu näiteks histamiin, serotoniin, trüptamiin, leidub pea kõikides toitudes väikestes kogustes, kuid suuremas koguses tekib neid toiduainete (nt liha ja kala) säilitamise ajal, bakteriaalse töötlemise – kääritamine, hapendamine, fermenteerimine – ja termilise töötlemise (nt pähklite röstimine) käigus, aga ka toiduainete riknemisel ja roiskumisel (nt puhastamata kala puhul).
Histamiin on ka üks esimesi tuvastatud allergia mediaatoreid (toimetaja märkus: mediaator – aine, mis vahendab kehas protsesse). Teadlased tuvastasid selle rolli allergiliste reaktsioonide moduleerimisel juba 1932. aastal. Sellest ajast alates on uuringud kindlaks teinud, et histamiin on autoimmuunhaiguste, maohappe sekretsiooni ja vereloome mediaator. Histamiini leidub kõigis kehakudedes, kuid selle kõrgeima kontsentratsiooniga kohad on aga kopsud, basofiilid ja nuumrakud. See on ka tugev vasoaktiivne aine, mis mõjutab bronhide silelihaseid ja närve, mis vastutavad muuhulgas ka näiteks sügelustunde tekke eest. Histamiin reguleerib mitmesuguseid füsioloogilisi funktsioone, mängides võtmerolli organismi põletikulistes reaktsioonides. Histamiini toodab meie keha ise, kuid samuti võime saada seda toidust. Histamiini leidub looduslikult teatud toiduainetes ning osa nendes sisalduvaid komponente on võimelised vabastama seda nuumrakkudest või vere basofiilidest.
Lähtuvalt päritolust eristatakse:
Histamiin osaleb seega:
Erinevate teooriate kohaselt võivad histamiinitalumatuse sümptomid tekkida siis, kui keha ei suuda histamiini lagundada. Meie keha kasutab histamiini lagundamiseks ensüüme, enamasti diamiinoksüdaasi (DAO) ja histamiin-N-metüültransferaasi (HNMT).
Oletatakse, et DAO ensüümi vähenenud aktiivsus või pärilikult madal tase põhjustab histamiinitalumatust. Praeguste uuringute kohaselt võib arvata, et üheks liigse histamiini kuhjumise põhjuseks kehas on diamiinoksüdaasi või histamiin-N-metüültransferaasi ensüümi madal aktiivsus. Kui DAO ensüüm töötab peamiselt soolestikus ja veres oleva histamiini lagundamisel, siis HNMT tegutseb rakusiseselt ja on eriti oluline ajus ja erinevates kudedes, kuhu DAO ensüüm ei pääse. Eksperdid pole päris kindlad, mis võib põhjustada mõnedel inimestel madalat DAO või HNMT ensüümi taset või võimetust histamiini korralikult lagundada.
Peale eelmainitud ensüümide vähesuse võivad histamiinitalumatuse põhjuseks olla ka nende ensüümide aktiivsust langetavad tegurid: kroonilised põletikulised soolehaigused (nagu näiteks Crohni tõbi, tsöliaakia), mõnede ravimite tarvitamine (opioidid, isoniasiid, klavulaanhape, dobutamiin, imipeneem jt), meditsiinilistes protseduurides kasutatavad kontrastained, alkoholi ja erinevate toksiinide mõju ning vitamiin B6 puudus (DAO koensüüm).
Histamiinitalumatust nimetatakse mõnikord ka “pseudoallergiaks”, kuid olgugi, et selle sümptomid – näiteks naha punetus, sügelus, peavalu või seedehäired – meenutavad allergilist reaktsiooni, on nende tekkepõhjus ja haiguslik olemus tegelikult erinev. Allergia korral vallandab immuunsüsteem antikehade (IgE) vahendusel tugeva reaktsiooni konkreetse allergeeni vastu, kuid histamiinitalumatuse puhul koguneb organismi liigselt histamiini, kuna keha ei suuda seda piisavalt kiiresti lagundada. Histamiini kuhjumise ja selle ülekülluse tõttu veres ilmnevad erinevad somaatilised ja psühhosomaatilised kaebused. Seetõttu võivad mõlemad seisundid väljenduda sarnaselt, kuid nende tekkemehhanismid on täiesti erinevad – histamiinitalumatusega inimeste organism ei ole selle aine suhtes mitte allergiline, vaid sellest lihtsalt ülekoormatud.
Sümptomid, mis viitavad histamiinitalumatusele:
Histamiinitalumatust diagnoositakse enamasti kliinilise pildi järgi: allergeeni välistamise meetod; toidupäeviku pidamine; jälgimine sümptomite ja nende ägenemise osas, eriti peale histamiinirikka toidu söömist; naha allergiatestid allergia välistamiseks. Samuti on Eestis võimalik määrata laboris tehtava veretesti kaudu ka DAO ensüümi taset kehas, kuid nädala jooksul enne testi ei tohiks kasutada antihistamiinseid ravimeid.
Histamiini talumatuse korral on peamine probleem selle halb lagundamine, seega toimivad DAO ja HNMT ensüüme toetavad lähenemisviisid või dieedimuudatused sageli paremini pikema aja jooksul. Näiteks blokeerivad antihistamiinikumid küll histamiini retseptoreid, kuid ei eemalda organismist liigset histamiini. Paranemisel ja sümptomite leevendamisel on seega suur roll toitumisel ja seisundit ägestavate tegurite vältimisel.
Oluline on teada, millised tegurid histamiinitalumatust süvendavad. Nendeks on näiteks histamiinirikaste toitude liigne tarbimine (laagerdatud, kääritatud, hapendatud toiduained ja joogid, eksootilised puuviljad, šokolaad, kohv, roheline tee jm), alkohol, unepuudus ning mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite ja teiste DAO ensüümi blokeerivate ravimite liigne kasutamine. Suur roll on ka närvisüsteemi regulatsioonil ning vaimse ja füüsilise stressi (sh suur füüsiline koormus, ületreenimine) vähendamisel.
Viimastel aastakümnetel on erinevate allergiate ja astma esinemissagedus märgatavalt kasvanud – eriti arenenud riikides. Teadusartiklid ei osuta ühele kindlale põhjusele, vaid räägivad mitme teguri koosmõjust. Üheks üllatavaks põhjuseks on meie liiga puhas elukeskkond ning vähene kokkupuude erinevate mikroobide ja muude ainetega varajases eas. Seetõttu reageerib immuunsüsteem üle ainete suhtes (nt tolm, õietolm või teatud toiduained), mis tegelikult ohtlikud pole. Samuti mängivad rolli õhusaaste ja keskkonnamõjud – näiteks on mõnedes paikades kliimamuutuste tõttu õietolmuperioodid aina pikenemas. See omakorda suurendab astma ja allergiate riski, eriti lastel ja noortel.

Kuigi suur roll allergiate ja ülitundlikkuse tekkes on geneetilisel eelsoodumusel, ei saa me üle ega ümber faktist, et muutunud on ka meie toidulaud ja toiduvalikud – seal on vähem kiudaineid ja fermenteeritud toiduaineid, seega ka vähem mitmekesisust soolestikus –, rohkem töödeldud toitu, lisaaineid ja suhkru liigtarbimist. Kasu ei too ka asjaolu, et tänapäeva inimesed veedavad ligikaudu 80% ajast siseruumides, kus on tihtipeale kehv õhukvaliteet: tolm, erinevad puhastusained, küünlad jms. Kõik need tegurid aitavad kaasa immuunsüsteemi üha reaktiivsemaks muutumisele ainete suhtes, mis meile tegelikult ohtu ei kujuta. Parafraseerides nn „hügieenihüpoteesi“: me elame puhtamas, mugavamas ja turvalisemas maailmas, kuid meie immuunsüsteem igatseb muda ja mikroobe.
Üldises pildis on levinumad allergeenid maapähklid, piimatooted ja muna, v.a Hiinas, kus suurimaks allergeeniks on krevetid/koorikloomad. Selle põhjuseks võib olla kõrge tarbimissagedus, tropomüosiini (kuumakindel lihasvalk ja tugev allergeen, mida leidub ka nt tolmulestades) sisaldus krevettides/koorikloomades. Samuti õhusaaste, allergeenide ristumine ning geneetiline eelsoodumus, kuna Aasia päritolu inimestel esineb sagedamini ülitundlikkust tropomüosiini suhtes.
Mitmeid eelpool mainitud allergeene saab esinemise põhjal seletada ka ajalooliste toitumisharjumuste ja evolutsiooniga. Näiteks on eurooplaste ja põhjaameeriklaste seas sageli kõige levinum allergeen lehmapiim. See tuleneb sellest, et kuigi neil on evolutsiooniliselt välja arenenud võime taluda laktoosi – mis on samuti tugev allergeen –, ei pruugi nende organism suuta toime tulla piimavalgu mõjuga. Kuigi piimavalguallergiast kasvatakse tavaliselt välja, on see siiski üks laste seas levinumaid allergiatüüpe. Samas on aga toiduharjumuste tõttu Aasia riikides rohkem laktoositalumatust – piimatooted pole nii suur osa asiaatide toidulauast, mis tähendab väiksemat tarbimist ja suuremat laktoositalumatust, kuna keha toodab vähem laktaasi ehk laktoosi lagundavat ensüümi.
Histamine Intolerance (2024). Cleveland Clinic. https://my.clevelandclinic.org/health/diseases/histamine-intolerance
F. Naganuma, Nakamura, T., Yoshikawa, T. jt (2017). “Histamine
N-methyltransferase regulates aggression and the sleep-wake cycle”. Scientific Reports. https://doi.org/10.1038/s41598-017-16019-8
Tamm, S. (2025) Histamiin ja teised biogeensed amiinid.
https://www.sandratamm.com/histamiin-ja-teised-biogeensed-amiinid
Patel, Raj H., Mohiuddin, Shamim S. (2023) “Biochemistry. Histamine”. National Library of Medicine. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK557790/
World Population Review. (2025) Allergy rates by country.
https://worldpopulationreview.com/country-rankings/allergy-rates-by-country