Ettevaatust: PFAS ehk kas peaksime oma kriimustatud pannide pärast muret tundma?!

Oleme tihti kuulnud sellest, et teflonkattega pannide kriimustamist tuleks vältida. Metallist köögiriistad ei ole tõesti parimad abilised praemuna ümberpööramisel, kuid mitte vaid selle tõttu, et see rikub panni kasutusmugavust – katki kriimustatud mittekleepuv kiht võib sel viisil sattuda meie organismi.

Teflon on polütetrafluoro­etüleen (PTFE) – raske nimetusega, kuid väga lihtsa ehitusega ühend. Retsept on lihtne: kaks osa süsiniku ja neli osa fluori aatomeid. Selliste ehitusplokkidega ühendeid on palju ja need erinevad enamasti vaid struktuuri poolest, kuid neil on ka sarnased omadused: ühendid on inertsed, hüdrofoobsed, mittekleepuvad ja termoplastsed. Selleks, et lihtsustada kõikide selliste ühendite käsitlemist on nad grupeeritud üheks katusterminiks: PFAS. PFAS ühendite alla kuulub sadu erinevaid kemikaale ja uuritud on nendest väheseid. Sellegipoolest on olemasolevate uuringute tulemused n-ö karvad püsti ajanud paljudel inimestel. Need ühendid pääsevad meie organismi läbi kosmeetiliste toodete, toidupakendite ja näiteks isegi hambaniidiga või panniga.

Kõige tugevamaks ennustajaks kõrgele PFAS tasemele organismis näib siiski olevat elamine piirkonnas, kus veevarustus on tugevalt saastunud tööstuslike protsesside tagajärjel. Kõige laialdasemalt toimub inimeste kokkupuude PFAS-iga läbi toidu ning peamised toiduallikad seejuures varieeruvad sõltuvalt konkreetsest ühendist, geograafilisest piirkonnast ja vanuserühmast. Erinevate PFAS ühendite peamised allikad on kala ja teised mereannid ning piim ja piimatooted.

Miski pole igavene. Või…?

PFAS ehk per- ja polüfluoroalküülained hõlmavad endas üle 10 000 kemikaali, mida naturaalselt looduses ei leidu. See tähendab, et need on sünteetilised ega lagune keskkonnas – millest ka nende kurikuulus nimi „igavesed kemikaalid“. Kõik PFAS-ühendid sarnanevad oma ehituse poolest: vesinik, millega süsiniku ahel on tavaliselt seotud, on asendatud fluoriidiga. Fluoriid, nagu paljudel sai juba keskkoolis õpitud, on kõige suurema afiinsusega aatom ehk see tõmbab enda külge teisi aatomeid kõige tugevamalt, mistõttu ei ole ükski teine aatom võimeline teda tavatingimustel molekulist välja tõrjuma. See tähendab, et kui need ained satuvad loodusesse, ei suuda bakterid, ensüümid ega UV-kiirgus lõhkuda neid süsinikdioksiidiks või metaaniks.

PFAS-ide suur pere jaguneb suuremalt osalt kolmeks: fluoro-pindaktiivsed ained, fluoropolümeerid (siia kuulub näiteks teflon) ja fluorosüsinikud. Kõige kurikuulsamad nendest on fluoro-pindaktiivsed ained. Sellesse gruppi kuuluvad ka kõige rohkem uuritud PFOA ja PFOS, millel on leitud tõenäosuslikku seost kõrge kolesterooliga, immuunsüsteemi talitluse häirumise ning mitme vähitüübi riskiga.

Vaade PFAS-de süngesse ajalukku

PFAS-i tööstuslik kasutamine algas 1940. aastatel, kuid kokkupuutest tingitud tervisemõjud inimestele tuvastati alles paarkümmend aastat hiljem ning esialgu ainult tööstustöötajate seas. Need varajased avastused jäid tööstusvaldkonna saladusteks veel umbes neljakümneks aastaks. Alles ligi kuuskümmend aastat pärast PFAS laialdase tootmise algust hakkasid inimesed sellele tähelepanu pöörama. Nimelt siis, kui avalikkus sai teada võimalikest seostest ökoloogiliste muutuste ja saaste vahel, mis pärines lähedal asuvast PFOA tootmisüksusest.
Üks suurimaid ja avalikumaid skandaale PFAS-ga seoses puhkes Ameerikas, kui DuPonti vastu algatati kohtuprotsess. Väidetavalt olid mitmed olulised dokumendid jäetud salakatte alla – näiteks 1980. aastal mõõdeti PFAS taset töökeskkonnas kokku puutunud töötajate vereseerumis ning 1981. aastal tekkisid DuPontis sisemised murekohad sünnidefektide osas, mida täheldati PFAS-ga kokku puutunud naistöötajate lastel. Tänu 1999. aastal algatatud kohtuprotsessile analüüsiti tuhandete ameeriklaste vereproove ja leiti, et kõrgenenud PFAS tase on seotud mitmete raskete haigustega, sealhulgas neeruhaigusega, mitme vähitüübi ja kõrge kolesteroolitasemega. DuPont oli sunnitud maksma miljardeid dollareid kahjude eest, mida inimestele ja keskkonnale väidetavalt põhjustati.

PFOA keelustati ülemaailmselt Stockholmi konventsiooni alusel 2019. aastal. Selle asemele tuli GenX, mis on üks per- ja polüfluoroalküülainetest (PFAS), mida DuPont (hiljem Chemours) hakkas kasutama 2009. aastal. GenX töötati välja eesmärgiga vähendada keskkonna- ja terviseriske, kuid hilisemad uuringud on näidanud, et ka see aine võib olla toksiline ning püsiv nii keskkonnas kui ka inimorganismis. Kuigi GenX-i reklaamiti kui ohutumat alternatiivi, on uuringud leidnud, et see võib põhjustada maksakahjustusi, neeruprobleeme, immuunsüsteemi häireid ja omada võimalikke kantserogeenseid mõjusid.

Üks suurimaid GenX-i reostuse juhtumeid leidis aset USA-s Põhja-Carolinas Cape Feari jõe piirkonnas, kus Chemoursi tehas paiskas GenX-i ühendeid jõkke, saastades sealse elanikkonna joogivee.
Sellest ajast on turule tulnud veel sadu PFAS-ühendeid ning kõigi nende uurimine ei ole võimalik. Isegi kui kontrollida iga PFAS-ühendi otsest toksilisust, ei garanteeri see ühendi ohutust, kuna aeglasel lagunemisel lagunevad need teisteks PFAS-ühenditeks, mille toksilisus ei ole teada.

Tänapäevane seis ja tulevik

Riikidevaheline koostööprojekt Forever Pollution Project tõi 2023. aastal kokku ajakirjanikud ja eksperdid, et esmakordselt kaardistada ja avalikustada PFAS saaste ulatus kogu Euroopas. Projekti tulemusena tuvastatud saastekohti saab näha „Igavese saaste kaardilt“, millega saab tutvuda projekti kodulehel. Kuna PFAS saaste on ulatuslik, on oluline teada, millistes piirkondades on risk suurem, kuna seeläbi saab arvestada terviseriski näiteks kraanivee joomisel. Saan isiklikult öelda, et uurides Euroopa saaste kaarti avastasin, et Veneto piirkond Itaalias, kuhu lähen varsti välisõpilaseks, oli tugevalt saastunud PFOA-ga. 

Suurim panus PFAS-ga seotud tegevuskavasse, on ettepanek PFAS Euroopa Liidus täielikult keelustada. Euroopa Liidu (EL) eesmärk on PFAS kasutamine järk-järgult lõpetada, välja arvatud juhul, kui see on tõestatult ühiskonnale hädavajalik. See ulatuslik keeld, mida nimetatakse ametlikult piiranguks REACH-määruse (kemikaalide hindamine, registreerimine, autoriseerimine ja piiramine) raames, ei tule ootamatult, vaid järgneb mitmele varasemale, kuid kitsama ulatusega piirangule, nagu hiljutine PFHxA piirang.

Samas on EL otsuseid kritiseeritud, kuna puudub üksmeel PFAS-ga seotud tervisekaitse nõutava taseme kohta. On ka väiteid, et ELs hiljuti kehtestatud talutava tarbimise väärtus on liiga ettevaatlik. Hoolimata regulatiivsetest piirangutest ja vabatahtlikest kasutuselt kõrvaldamistest, jätkub PFAS lekkimine vanadest saastunud kohtadest veekogudesse veel pikka aega. Nendeks on näiteks alad, kus on varem kasutatud PFAS-i sisaldavaid tulekustutusvahtusid, prügilad ja reoveepuhastid. Lisaks valmistatakse mõned ELs piiratud ühendid endiselt teistes maailma piirkondades ning imporditakse Euroopa turule.

Kasutatud kirjandus

Bevin E. Blake and Suzanne E. Fenton. (2020). Early life exposure to per- and polyfluoroalkyl substances (PFAS) and latent health outcomes: A review including the placenta as a target tissue and possible driver of peri- and postnatal effects. Toxicology. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC7530144/#S5
Jussi Reinikainen, Elodie Bouhoulle ja Jaana Sorvari. (2024). Inconsistencies in the EU regulatory risk assessment of PFAS call for readjustment. Environment International. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0160412024002009#s0005
Our Current Understanding of the Human Health and Environmental Risks of PFAS. United States Environmental Protection Agency. https://www.epa.gov/pfas/our-current-understanding-human-health-and-environmental-risks-pfas#:~:text=Increased%20risk%20of%20some%20cancers,and%2For%20risk%20of%20obesity (26.11.2024)
PFAS. European Environmental Bureau. https://eeb.org/work-areas/industry-health/pfas/
PFAS Exposure and Risk of Cancer. National Cancer Institute. https://dceg.cancer.gov/research/what-we-study/pfas
Per- and polyfluoroalkyl substances (PFAS). European Chemicals Agency. https://echa.europa.eu/hot-topics/perfluoroalkyl-chemicals-pfas
The Forever Pollution Project. https://foreverpollution.eu/

Alisija Vasserman, bioanalüütiku õppekava üliõpilane