Tervishoiu areng eeldab järjest enam tihedat koostööd teaduse ja praktika vahel. Üheks oluliseks võimaluseks selle sideme tugevdamisel on teadmussiire, mille eesmärk on tuua teadustöö tulemused kiiremini ja sihipärasemalt igapäevasesse tööellu. Sektoritevahelise mobiilsuse meede toetab seda eesmärki, võimaldades teadlastel tegutseda samaaegselt nii ülikoolis kui ka partnerasutuses ning siduda akadeemiline uurimistöö praktiliste vajadustega.
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Ülikooli koostöös alustasid 2025. aasta sügisel SekMo projektidena kolm Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nooremteadurit tööd teadmussiirde doktorantuuris, et ühendada teadus- ja arendustegevused ning igapäevase tervishoiupraktika vajadused. Selline lähenemine aitab tagada, et teadustöö ei jää pelgalt teoreetiliseks, vaid on suunatud Eesti tervishoiusüsteemis reaalseid probleeme lahendama.
Elupäästvad oskused on igaühe vastutus
SekMo projektiga uurib kõrgkooli nooremteadur Katre Tombu haiglavälise südameseiskuse olukordi ning juuresolijate rolli elupäästvate võtete rakendamisel. Südameseiskus on äärmiselt ajakriitiline seisund, kus esimesed minutid määravad suuresti ellujäämise võimaluse.
Tema töö keskendub sellele, milliseid esmaseid elustamisvõtteid rakendavad juuresolijad Eestis haiglavälise südameseiskuse korral ning kui teadlikud on inimesed nende võtete põhimõtetest. Samuti uuritakse, millised tegurid mõjutavad inimeste valmisolekut sellistes kriitilistes olukordades sekkuda ning kuidas elustamisvõtete rakendamine mõjutab vaimse tervise heaolu ja soovi osutada abi tulevikus.
Varasemad uuringud on näidanud, et kuigi elustamisvõtete varajane rakendamine võib oluliselt suurendada ellujäämise tõenäosust, jääb juuresolijate sekkumine sageli tagasihoidlikuks. Selle üheks põhjuseks on vähene enesekindlus ja hirm teha midagi valesti.
Uurimistöö laiem eesmärk on pakkuda teaduspõhiseid lahendusi, mis aitaksid parandada elanikkonna teadlikkust ja valmisolekut tegutseda elupäästvates olukordades ning toetada tõhusamate koolitus- ja sekkumismeetmete väljatöötamist.
Jalatervis on alahinnatud, kuid oluline osa tervisest
Maria Suits keskendub SekMo projektiga jalatervise käsitlusele krooniliste haigustega patsientidel Eesti esmatasandi tervishoius. Kuigi jalatervis mõjutab otseselt inimese liikumisvõimet ja elukvaliteeti, ei käsitleta seda esmatasandi tervishoius sageli süsteemselt.
Krooniliste haigustega patsientidel, näiteks diabeedi või südame-veresoonkonnahaiguste korral, esineb sageli jalaprobleeme, mis võivad viia tõsiste tüsistusteni. Samas näitab senine praktika, et jalatervise hindamine ei ole perearsti vastuvõtul järjepidev ning puuduvad selged juhised ja tööriistad selle süsteemseks käsitlemiseks.
Maria Suitsu töö eesmärk on mõista, kuidas patsiendid ise oma jalatervist tajuvad ning milline on perearstide ja pereõdede roll selle hindamisel ja toetamisel. Uuringus vaadeldakse ka tervishoiutöötajate igapäevapraktikaid ning tegureid, mis takistavad jalatervise regulaarset ja süsteemset hindamist.
Projekti eesmärk on kohandada rahvusvahelisi jalatervise hindamisvahendeid Eesti konteksti, et toetada ennetust ja varajast sekkumist ning parandada krooniliste haigustega patsientide toimetulekut.
Tõenduspõhine õenduspraktika algab õpingutest
Marika Laidvere uurib SekMo projektiga tõenduspõhise praktika kompetentsi kujunemist ja rakendamist, keskendudes nii õendustudengitele kui ka õpingud äsja lõpetanud õdedele. Tema uurimistöö lähtub eeldusest, et tõenduspõhine õenduspraktika (evidence-based practice, EBP) kompetents ei kujune üksnes õpingute käigus omandatud teadmiste tulemusena, vaid areneb edasi tööelu alguses ning on seotud ka professionaalsete teguritega, sealhulgas karjääripühendumusega.
Varasemad uuringud näitavad, et kuigi õendustudengid omandavad õpingute jooksul EBP-ga seotud teadmised ja oskused, jääb nende rakendamine kliinilises praktikas sageli tagasihoidlikuks. Selle põhjuseks võivad olla mitmed tegurid, nagu ajapuudus, piiratud ligipääs teadusallikatele, vähene organisatsiooniline tugi ning ebapiisav enesekindlus oma oskuste rakendamisel. Samuti on leitud, et äsjalõpetanud õed kogevad tööelu alguses vastuolu akadeemiliste ideaalide ja kliinilise reaalsuse vahel, mis võib mõjutada EBP kasutamist igapäevases praktikas.
Uurimistöö keskendub sellele, kuidas õpingute ajal omandatud kogemused (sh teadustöö koostamine ja juhendamine) toetavad või piiravad tõenduspõhise praktika kompetentsi kujunemist ja selle rakendamist tööelu alguses. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, kuidas EBP kompetents ja karjääripühendumus arenevad ning teineteist vastastikku mõjutavad esimese tööaasta jooksul.
Tegemist on longitudinaalse segameetodilise uuringuga, mis võimaldab hinnata muutusi ajas ning mõista nii kvantitatiivseid mustreid kui ka õdede kogemuslikku perspektiivi. Selline lähenemine loob võimaluse analüüsida mitte ainult seda, millised muutused toimuvad, vaid ka seda, miks need toimuvad ja kuidas kujuneb EBP rakendamine varases karjäärifaasis.
Koostöö loob väärtust
SekMo (sektoritevahelise mobiilsuse) meetme eesmärk on tuua teadusasutused ja tööandjad tihedamasse koostöösse, et kiirendada teadmussiiret ning suurendada teadustulemuste praktilist rakendamist.
Tartu Ülikooli teadmussiirdedoktorantuur pakub selleks paindlikku raamistikku, kus doktorant tegutseb samaaegselt nii ülikoolis kui ka partnerasutuses. SekMo projektide raames tehtav uurimistöö ei ole pelgalt akadeemiline, vaid osa laiemast arendustegevusest, mille eesmärk on juurutada teaduspõhiseid lahendusi tervishoiuteenustes. Selline lähenemine võimaldab arendada uusi tööriistu, täiustada teenuste kvaliteeti ning tugevdada tõenduspõhist lähenemist tervishoius.