“Ta ei jõudnudki kunagi koju” – Gerda raseduse ja lapse kaotuse lugu

Prololoog

“Minu tütar Margarita sündis 13. septembril 2021 enneaegsena, sest mul tekkis raske preeklampsia* HELLP sündroomiga**. Ma ei teadnud tol ajal preeklampsiast suurt midagi, sest kellelgi minu lähedastest ei olnud seda tekkinud ning ka minu ämmaemand ei rääkinud sellest põhjalikult. Pidin vaid vererõhku mõõtma, mis oli enam-vähem normis, kuna olin suurema osa ajast kodus diivanil pikali. Septembri alguses jäin nohusse ning mu nägu oli täiesti paistes. Kuna eeldasin, et see on rasedusest ja nohust, siis ei pööranud ma sellele eriti tähelepanu. 9. septembri õhtul olid mu jalad täiesti turses, kuid kuna olin sõitnud Rapla-Tartu-Rap­la marsruudi, siis eeldasin, et see on sund­asendist.

10. septembril läksin ultrahelisse arsti juurde, kes tegi OSCAR testi. Kuna ta tuvastas lapsel kasvupeetuse, pidin jääma haiglasse ning mõne tunni pärast selgus, et mul on tekkinud preeklampsia. Sain ravimeid ja mind jälgiti kullipilgul, kuid esmaspäeva (13. septembri) lõuna paiku tekkis mul tugev ülakõhuvalu ning kõrvetised ja iiveldus. Diagnoositi maksaturse ja lõplikuks diagnoosiks oli raske preeklampsia HELLP sündroomiga. Vajalik oli kohene sekkumine, kuna seisund oli ohtlik nii minu kui ka lapse elule. Hiljem öeldi mulle, et kui esmaspäeva õhtul poleks keisrilõiget tehtud, siis oleksime teisipäeva hommikuks mõlemad surnud olnud.”

2021. aasta september

Haiglasse sissekirjutamine

“2021. aastal oli veel sügav koroonakriisi aeg ning sel ajal unustati ilmselt kogu inimlikkus. Alates hetkest, kui mind haiglasse võeti, olin ma endast väljas, paanikas, hirmul ja nutsin vahetpidamata. Ma ei saanud aru, mis toimus ning ei suutnud infot vastu võtta. Kuigi olin vaktsineeritud, koheldi mind andmete segaduse tõttu nii nagu vaktsineerimata inimesi – tehti kuulus koroonatest ning seejärel istusin üksi 1,5 tundi nn hallil alal ja ootasin testi tulemust. Abikaasat ja lapse isa minu juurde ei lubatud.

Mul ei lubatud minna ka hoovipealsesse apteeki hambaharja ostma – mul polnud kaasas midagi peale telefoni, veepudeli ja akupanga. Minuga käisid rääkimas erinevad spetsialistid, sh ka lastearst, kes rääkis, et laste elulemus on suurem alates 26. rasedusnädalast. Ma ei mäleta siiani, mida ta mulle veel rääkis, sest ma ei suutnud mõelda rohkem, kui et mu laps sureb ära, ma ei näe teda kunagi. “

Lapse sünd

“Kui esmaspäeva õhtul öeldi, et mind viiakse keisrilõikusele, siis anusin, et nad lubaksid mu abikaasal ka haiglasse tulla, et ta saaks mulle toeks olla. Öeldi, et sel ei ole mõtet, sest kõik käib nii kiiresti ja ta ei näeks last nagunii. Olin hirmul ja paanikas. Kui mind ühendati KTG masinaga, filmisin lapse südamelööke, et tema isa saaks kasvõi viimast korda seda kuulda. Kui mind opilauale viidi ja igasuguseid juhtmeid ja voolikuid ühendati, siis nutsin hüsteerias, palusin jumalat ja lugesin meieisapalvet. Ma ei ole usklik ega ristitud, kuid sel hetkel palusin kõiki kõrgemaid jõude, et me ellu jääksime. Anestesioloog paitas mu pead ja lohutas nii, kuidas oskas. Ma olen talle siiani väga tänulik.”

Margarita Elyssee sündis erakorralise keisrilõikega 25+1 rasedusnädalal 13.09.2021 kell 21.33, kaaludes 520g ja olles 29cm pikk (autori märkus: ajaline vastsündinu kaalub keskmiselt 3200-3800 grammi ja on 46-54 cm pikk).

Emotsioonid haiglast

“Kõige rohkem tundsin puudust oma lähedastest ja värskest õhust. Kuna olin ka ise kaks nädalat haiglas ravil, siis värsket õhku sain ainult aknapilust hingates. Sünnitusjärgses osakonnas hoiti mind väga – minu juures käis kriisinõustaja, pidevalt tegeleti nii minu füüsilise kui ka vaimse tervisega. Margarita oli minust korrus kõrgemal vastsündinute intensiivosakonnas ning alati, kui seal käisin, anti mulle ülevaade, kuidas tal läheb, mis on hea ja mis tavaline temasuguse imetillukese lapse puhul.

Kriisinõustaja oli väga hooliv – kui mind alguses paigutati neljakohalisse üldpalatisse, siis tänu kriisinõustajale sain hiljem kahekohalisse palatisse ühe noore naisega, kelle kaksikud sündisid samuti väga enne­aegselt. Mul ei olnud otseselt meie palatis olevate laste vastu midagi, aga ma olin selleks hetkeks juba paar ööd magamata.
Üks helgemaid hetki oli kohtumine tuttava anestesioloogiga – nii kosutav oli näha sõbralikku nägu ja juttu rääkida. Üks tuttav inimene, kes ei olnud kogu selle kriisiga seotud, oli nagu sõõm värsket õhku (mida sai ka ju jaopärast).

Haiglapäevilt on positiivne veel seegi, et suhtlen siiani nii oma esimese palatikaaslasega, kellega koos olime neljases palatis, kui ka naisega, kellega jagasin kahest palatit. Mõned tragöödiad liidavad… mõned lahutavad.”

2021. aasta september-oktoober

Lastehaigla ja uus elukorraldus

“Alguses kulges kõik pigem hästi – kuigi lapse üks kops ei avanenud korralikult, üritas see väike vapper tüdruk siiski oma 1,5 kopsuga ise hingata. Sel hetkel ei antud tema eluea osas mingit infot. Nii enneaegse lapse vanemad elavadki päev korraga – täna on hästi, aga homme võib kõik kokku variseda…

Kui olime lapsega kaks nädalat ITK-s veetnud, tunnistati mind terveks ja lubati nädalavahetuseks koju minna. Reedel, enne kojuminekut käisin veel intensiivist läbi veendumaks, et kõik on hästi. Laupäeva hommikul ärkasin siis, kui haiglast helistati ja teatati, et lapse seisund muutus kriitiliseks, kuna tal tekkis sepsis ning ta viiakse Tallinna Lastehaigla intensiivravi osakonda (edaspidi IRO). Sel hetkel varises kogu minu maailm kokku ja tekkis tohutu süütunne – miks ma läksin tema juurest ära, miks ma ei jäänud haiglasse… Miks, miks, miks? Alles õhtuks sain IROst info, et tema seisund ei ole väga halb, kuid peaksime siiski teda vaatama minema. Anti info, kuidas ja kuhu edasi. Lastehaigla IROs puuduvad ema-palatid, st ema ei saa lapsega haiglasse jääda ning edasised kuud möödusid üle päeva Raplast Tallinnasse ja tagasi sõites.”

2021-2022 – seitse kuud haiglas

“Margarita viibis haiglas koroonakriisi ajal, mis tähendas pidevalt tõestamist, et oled vaktsineeritud, pidevat testimist (iga kolme päeva tagant), kirurgi- ja FFP2 maske, pidevat kätepesu ja desinfitseerimist.

Üle päeva sõitsin Tallinna Lastehaiglasse ja veetsin seal tunde. Neil päevadel, kui ma kohale ei läinud, helistasin haiglasse kas korra või vahel ka kaks korda päevas. Mõnikord ma teadsin, et ei ole mõtet minna, sest talle tehti mingi protseduur või operatsioon ning mind ei oleks lapse juurde lastud.

Mõned päevad olid head, mõned halvad, mõned väga rasked. Mäletan selliseid raskeid päevi, kui läksin oktoobris haiglasse ning arst rääkis seal just ühe emaga, kelle laps oli meie palatikaaslane. See ema nuttis ning arst palus mul veidi hiljem tagasi tulla. Sel hetkel ütlesin veel oma emale, et õnneks ei tulnud halvad uudised mulle, kuid siis tuli ka minu kord. Öösel oli lapse seisund halvenenud ning nad ei teadnud, kas ta sellest seisundist välja tuleb – nimelt kogunes talle veri pähe, tekitades suuri verevalumeid. Ma käisin haiglas enamasti üksi ning sain kõik uudised alati üksi. Ma ei tea, kui mitu korda mu maailm sealsamas kildudeks purunes, ent alati leidsin endas jõudu, et palvetada ja loota paremat homset.

Millalgi koliti Margarita neljasest palatist kahesesse ning ma nägin, kuidas tema palatikaaslased tulid ja läksid. Mul oli alati hea meel, kui keegi sai koju või teise osakonda, aga südames ikka kipitas, et millal meie kord tuleb. Et hoida enda tuju neil pikkadel päevadel, lugesin lapse kuvöösi kõrval raamatuid. Vahel mõni õde lubas mul osaleda kas voodipesu vahetamises või sain ise lapse mähet vahetada. Esimesed kolm kuud ma sisuliselt ainult istusin seal ja lugesin päeva infot: mis ravimeid ja kui palju süüa talle anti, mis diagnoosid ta sai, millised protseduurid tehti jne. Sepsis, hüdrotsefaalia, krambid, palavik… MRT, EEG, ultraheli, ajuoperatsioon… Ma ei tohtinud oma last isegi puudutada (aga ma tegin seda salaja ikka, sest ma lugesin, et see on väga oluline. Samas tundsin end siis nagu kurjategija).

Detsembris sain oma Margaritakese esimest korda sülle võtta. Mäletan seda tunnet, kui see pisike inimeselaps, kes kaalus alla kahe kilo, mulle rinnale pandi, aga ma ei oska seda ühegi sõnaga seletada. See tunne ei kao minust mitte kunagi.

Kui olid head päevad, siis sain last tundide viisi süles hoida (nn känguru meetodil), halbadel päevadel nutsin silmad peast välja, sest emotsionaalselt oli nii valus, et ma tundsin seda füüsiliselt. Neil päevadel ei suutnud ma isegi tõusta.

2021. aasta detsember

Emotsionaalne tugi

Mul oli superhea perearst dr. Lasn, kes hoidis mu vaimsel ja füüsilisel tervisel silma peal. Mind suunati perearsti ja samas keskuses töötava ämmaemanda poolt psühholoogi juurde, kelle juures ka viljatusravi ajal käisin. Kahjuks IROs sel ajal ei olnud võimalik vaimset tuge saada. Mingil hetkel tundsin sügavat kriisi – ma olin ema, aga oma last ma hoida ei saanud; ma olin tudeng, aga koolis ma ei käinud; mul on kõrgharidus, aga tööl ei käinud – olin segaduses, et kes ma olen ning mis on minu ülesanne ja mida ma pean tegema.

Jaanuaris sõbrunesin aga ühe toreda emaga, kelle laps sündis gastroskiisiga***. Koos hoidsime teineteise tuju üleval, kui lastel tekkis tagasilangusi. Tema oli minu kõrval ka siis, kui ma sain kõige hirmsama uudise.

Meil oli vanemate toas omamoodi ütlus ühe arsti kohta, et kui teda näha ei ole, on kõik väga hästi. Kui ta tuleb korraks läbi, et anda ülevaadet, siis on olnud suuremaid muutusi. Kui doktor tuleb ja võtab tooli…“

2022. aasta aprill

Doktor tuleb ja võtab tooli…

“11. aprillil 2022 ootasin, et arst tuleks mulle rääkima viimase MRT tulemustest. Ootasin teda peaaegu terve päeva. Õhtul, võibolla oli kell juba viis läbi, tuli arst, võttis tooli ja istus minu juurde. Ma mõistsin juba tema pilgust, mida ta tuleb ütlema, enne kui ta jõudis midagi välja öelda. Ta selgitas mulle olukorda, et mõistlik oleks ravi lõpetada, sest kahjuks – isegi siis, kui raviga jätkata – lapse haigus ainult süveneb ja tema aju laguneb edasi. Kutsusin ka lapse isa haiglasse ning arst näitas meile viimase MRT pilte ning seletas kõik lahti. Minu abikaasa on väga ratsionaalse mõtlemisega ning tema suutis kogu seda infot minust kordades paremini vastu võtta. Järgmisel päeval oli meil kokku lepitud kohtumine kogemusnõustajaga ning olukorda tuli ka selgitama PERHi neurokirurg dr. Asser. Meile tehti kõik üksikasjaliselt selgeks. Dr. Asser ütles ka siis, et ta võib last veel opereerida, aga kas me võidame juurde 10 päeva või 10 aastat, seda me ei tea. Teada on seegi, et kahjuks ei lähe Margarita kunagi koju, ta jääb lõpuni haiglasse juhtmete ja voolikute külge.

Järgmisel päeval, 13. aprillil 2022, kui Margarita sai seitsmekuuseks, lõpetati tema ravi ning viidi ta üle palliatiivsele ravile. Sel hetkel peatus kogu mu maailm ning soovin, et oleks peatunud ka veri minu soontes. Me ei teadnud, kui kaua ta veel elab ilma toetava hingamiseta. Ta sai süvaveeni kaudu tilka ja vajadusel krambiravimeid. Meile anti isolatsioonipalat, et saaksin olla lapse juures tema viimaste hetkedeni. Aga Margaritakene üllatas meid ja elas veel kaks nädalat, mil ma veetsin kõik päevad ja ööd tema juures haiglas. Proovisin luua temaga ühiseid mälestusi: vaatasime “Hotell Transilvaania” multikaid, lugesin talle Tilleprintsessi raamatut (sest ta oli minu tilleprintsess), laulsin talle ja tegime videokõnesid pereliikmetega…

Kui me otsustasime lapse ravi lõpetada ja lasta tal minna, oli kogu personal väga vastutulelik ja abivalmis. Meile võimaldati palat, et saaksin lapsega kogu aja koos olla. Minu abikaasa saabus mõnel õhtul haiglasse alles pärast tööd, st umbes kell 21.30 ning teda lubati alati meie juurde. Mulle toodi kaks nädalat kolm korda päevas süüa. Kui lapsel tekkisid krambid, leevendati tema olukorda rohtudega. Hoolimata suurtest piirangutest sai minu ema tulla ja olla ühe päeva meiega, sh tehti talle koroonatest haiglas ning me ei pidanud selle eest maksma (tol ajal maksis koroonatest ca 70 eurot).”

Margarita jõud rauges

“25. aprilli hommikul palusin ma abikaasat, et ta ei läheks tööle vaid tuleks haiglasse, sest ma ise pidin minema psühholoogi juurde ITKsse. Abikaasa otsustas siiski tööle minna, kuna kahe nädala jooksul ei olnud mingeid muutusi toimunud. Aga just siis see juhtus… Veidi enne kella kaheksat hommikul suri Margarita minu süles, kõik tema näidud läksid nulli. Helistasin nuttes abikaasale ja käskisin tal kohe kohale tulla. Kui abikaasa haiglasse jõudis, olid Margarita näidud üles läinud – ta süda hakkas uuesti lööma ja hingamine taastus. Ma ei saanud aru, mis oli juhtunud, kuid teadsin, et see on lõpu algus. Edasi aeg venis. Järgmine kord jäi Margarita süda seisma kella poole kahe paiku.

Mõne minuti pärast hakkas see jälle lööma. Kolmas kord juhtus see veidi enne kella kolme. Umbes kümne minuti möödudes hakkas tema süda uuesti lööma ning ta ärkas üles. Neljas kord oli pool kuus õhtul. Hoidsin ning paitasin teda ja sosistasin talle, et ta ei pea enam tagasi tulema. Ametlik surma aeg oli kell 17.45. Sel hetkel kadusid minu seest kõik emotsioonid. Ma olin nagu tühi kest. Võibolla oligi nii kõige parem, sest ma arvan, et muul juhul oleksin ma lõpetanud ilmselt psühhiaatriahaiglas.

Minu tutvusringkond teab minu Margaritast ja tema elust ning surmast. Vaid vähesed teavad, milline põrgulik päev see tegelikult oli ja kuidas mu laps päeva jooksul neli korda minu kätel suri… See on minu isikliku põrgu kõige pimedam nurk ja ma tulin sealt välja ainult tänu oma lähedastele ja uskumatule tugivõrgustikule.”

Haigla toetus lapse surma puhul

“Ma olen siiralt tänulik dr. Mari-Liis Ilmojale, meie tolleaegsele arst-residendile dr. Marie Kaivole, dr. Andres Asserile, Tallinna Lastehaigla IRO õendusjuhile Birgit Kiilaspääle ja ilmselt IRO kõige südamlikumale õele Margot Roosimäele. Mitte ainult viimase kahe nädala, vaid kogu 7,5 kuu eest.
Dr. Ilmoja vahendusel saime perele kogemusnõustaja toe. Kogemusnõustaja tõi meile ka vaikuse lapse karbi, milles hoiame Margarita mälestusesemeid. Tegime ka Margarita käe- ja jalajälje.

Kui Margarita suri, asetati ta alguses – nagu tavaks – paljalt lina sisse. Dr. Ilmoja aga lasi talle panna selga bodi, mis oli tal tihti seljas kõige parematel päevadel – roosade kirsiõitega helehallil taustal. See oli haigla bodi, sest kodust me talle haiglasse riideid ei viinudki. Me mähkisime ta tema enda teki sisse, et tal oleks kindel ja soe. See oli üks liigutavamaid hetki ja ma ei väsi kordamast, kui tänulik ma olen dr. Ilm­ojale kogu oma südamest.”

Lähedaste toetus

“Kuna meie olukord kestis paar nädalat, siis lähedased teadsid, mis seis on. 25. aprilli õhtul, peale Margarita surma, kui olime haiglast lahkunud, saatsime mõnele lähedasele sõnumi, et nad süütaksid meie inglile küünla.

Tuttavad said juhtunust enamasti teada jooksvalt. Mõni arvas ise ära, näiteks siis, kui võtsin maha mõne üksiku pildi, mille olin sotsiaalmeediasse postitanud.

Paarisuhtes sellised olukorrad, kas lähendavad või lahutavad. Rääkisime koos kaaslasega Margaritast palju, tegime pilte, tähistasime väikeseid võite ja tähtpäevi. Arvan, et rääkimine oligi selle kriisi puhul meie edu võti. Me ei hoidnud kõike seda ainult endasse ega üritanud muul moel välja saada, leides lohutust kas meelemürkidest või ekstreemsustest. Me nutsime koos ja lohutasime teineteist. Me ei surunud peale oma soove, vaid lasime teineteisel rahulikult omal viisil leinata. Me olime selles koos, sest see oli meie laps, meie olime tema vanemad ning jagasime kõike temaga seonduvat. Me räägime temast tänaseni, käime tema haual ja vahel arutame, milline ta täna oleks. Me räägime.”

Gerda mõtted: Kuidas saaksid lähedased sellisel hetkel perele toeks olla?

“Hmm.. nagu Offspring laulab “Tell me, how do I reach you when all I see is a stare? How do you look for the signs when nothing is there?”**** Kuidas aidata ja toetada inimest, kes elab läbi sellist tragöödiat, mida (jumal tänatud) Sa ise võib-olla ei mõista? Kuidas panna naeratama inimene, kes on seest nii tühi ja surnud, et ta ei tunne isegi ei kurbust ega süüd?

Mul oli turvavõrk. Mul oli, kuhu kukkuda. Kui keegi on sellises seisundis, siis me tihti kipume ütlema midagi sellist, et… “Kui Sa midagi vajad, siis ma olen siin, tule mu juurde iga kell”. Aga see inimene ei lähe, sest võibolla ta ei tea, et ta midagi vajab, või ta ei taha olla koormaks, või tunneb, et keegi nagunii ei mõista teda. Mul oli neid inimesi, kes ütlesid mulle, et kui ma midagi vajan… Ja siis oli neid inimesi, kes pakkusid mulle konkreetseid asju välja, nt “Me käime õhtuti koeraga jalutamas, tule ka, värske õhk teeb Sulle head.” Minu ema oli kaks nädalat meie juures ja mõtles igaks päevaks välja mingi põhjuse, et ma peaksin voodist välja tulema. Mingil arusaamatul põhjusel oli tal iga päev vaja minna 500 meetri kaugusele õmbluspoodi jälle mingit nõela ostma.

Ma arvan, et siin ei ole päris ühest õiget vastust olemas, sest tegelikult pead Sa oskama inimest lugeda ja laskma tal teha just seda, mis aitab tal sel hetkel elus püsida. Minu abikaasa tegi tööd. Tööl, kodus… Ta tegi kogu aeg midagi. Tean varasemast, et see on tema toimetulekumehhanism ning ei kavatsenudki teda takistada. Mina oleksin tahtnud vaid voodis olla ja mitte midagi mõelda ega tunda. Aga mul oli sel hetkel vaja neid inimesi, kes mu voodist välja vedasid – lähme ostame veel ühe nõela; teeme seda pastarooga, mis sul nii hästi välja tuleb; paki kohver, sest ma viin su mõneks ajaks sooja päikese kätte teise keskkonda, kus su ainus mure on see, et sa päikese käes ära ei põleks ja merisiilikule peale ei astuks.”

2022. aasta juuli

Matused

“Me matsime Margarita urni 3. juulil 2022. aastal Rapla kalmistule. Matusetseremoonia viis läbi EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse kirikuõpetaja Mihkel Kukk. Me ei ole küll ristitud ning seda ei olnud ka Margarita, aga kirikuõpetaja tegi talle siiski kirikliku matuse ning pühitses mulla. Mulle andis see mingi teatava rahu, sest kuigi Margarita teine nimi Elyssee on tuletatud Elüüsioni väljadest (Antiik-Kreeka legendi järgi elavad seal igaveses õndsuses kangelased, vagad ja õiglased) ja ma kujutlen teda alati oma mõtetes seal kuldsete lillede keskel, meeldib mulle ka mõelda, et ta on mulle kaitseingliks.

Alguses käisin ma Margarita haual nii tihti kui sain – peaaegu iga päev. Viisin lilli ja küünlaid. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma käisin. Meil on kodus aknalaual Margarita pilt ja küünlad ja mitmed-mitmed inglifiguurid. Me süütame talle küünlad sinna, sest nagu üks mu lähedane ütles – haud on ainult koht, aga tegelikult on ta alati Sinuga koos, Sinu südames. Kuna ka tema on oma lapse matnud, teab ta ilmselt, millest räägib.”

Leinateekond

“Mõni nädal peale Margarita surma läksin hea sõbraga Horvaatia reisile. Ta hoolitses selle eest, et ma ei peaks millegi pärast muretsema. Veetsin nädala imeilusas Trogiri linnas, päeval Aadria mere ääres pikutades ning õhtul restoranis head toitu süües ja huvitavate inimestega juttu ajades.

Peale Horvaatia reisi veetsime abikaasaga nädala Itaalias. Seal oli samuti soe ilm, hea toit ja veel parem seltskond; ajalugu, lummavad vaated… ning inimesed, kes ei teadnud, millega ma just olin silmitsi seisnud ning kes ei vaadanud mind nukralt. Elurõõm.

Paar kuud peale Margarita surma alustasin ma uuel töökohal ettevõttes, kus saan oma juhte ja kolleege ainult ülivõrretes kirjeldada. Teadmine, et mind oodatakse, andis põhjuse igal hommikul ärgata, end korda teha ja kodust välja minna. Alguses oli see vaid kohusetunne, kuid päev-päevalt muutus see sooviks tööle minna, sest olla seal, kus Sind hinnatakse ja hoitakse, on ju kõige parem üldse. Alguses võtsin ma Margarita sünni- ja surmapäeva vabaks, aga edaspidi palusin võimalust sel päeval lihtsalt kodukontoris olla. Sain siis veidi vabamalt mõelda ja toimetada ning olla iseendaga.

Toimus tervenemine. Umbes aasta peale Margarita surma hakkasin ma uuesti tundma emotsioone – tundsin kurbust oma Margarita pärast, aga ka rõõmu ja elujõudu, et edasi minna ja olla.

Abikaasa lubas mul täita ühe ammuse unistuse ja anda uus kodu ühele Aafrika kääbussiilile. Joosep läks siilidemaale selle aasta jaanuaris, kuid loodan, et tema elusügis oli meie juures turvaline ja tore.”

2023. aasta

Uus teekond

“Alustasin uuesti viljatusraviga*, kuna see oli meie plaan A. Samal ajal otsustasime käima lükata ka lapsendamisprotsessi – käisime Sotsiaalkindlustusametis (SKA) nõustamisel, meie kodu käidi hindamas ning läbisime ka PRIDE (ingl.k. Parent Resources for Information, Development and Education) eel-koolituse. See oli meie plaan B. Sest minu kogemus ütleb, et kui sul pole plaani B-d, siis kas sul üldse oli plaan A?

Elu on naljakas – sina teed plaane ja jumal naerab. Ma olen alati mõelnud, et mul peab olema plaan A ja plaan B ja igaks juhuks ka plaan C. Nimelt aktiveerus nn The ultimate plan of all plans (tõlkes: kõigist plaanidest parim plaan) – jäin imekombel ise rasedaks ning selgus, et ootan kaksikuid. Olenemata kõikidest riskidest ja hirmudest, olenemata kõigest… Meie ingel Margarita Elyssee andis meile juhatust ja valvas meie kõigi üle. Meie kaksikud sündisid tugevate ja tervetena ning kolme nädala pärast saavad nad ühe aasta vanuseks.”

Epiloog

“Lapse surm on midagi, millest ei saa mitte kunagi üle. Seda ei leevenda teised lapsed nagu ka mitte keegi ei saa asendada kaotatud last. Mulle on palju öeldud, et ma olen väga vapper, aga tegelikult ma ei ole. Margarita oli vapper – ta pidas uskumatult kaua vastu, et tuua mu juurde inimesed, kes hoidsid mind elus ja kes on minu elus tänaseni väga tähtsal kohal. Margarita õpetas mulle kohal olemist, elamist üks päev korraga, väikeste võitude tähistamist. Püsisin alguses elus ainult sellepärast, et ma ei tahtnud, et mu ema tunneks seda tühjust ja kaotust, mida mina tundsin. Samuti mõtlesin, et mu abikaasa ei saa kaotada oma last ja naist korraga. Seega alguses elasin vaid neile, siis tööle, siis endale. Mõnel päeval valdab mind tohutu igatsus Margarita järele ja siis ma vaatan tema vaikuse lapse karbikest, tema pilte. Ühel päeval ma räägin kaksikutele, et neil oli õde – imetilluke aga kõige tugevam ja vapram inimene, keda olen oma elus näinud.

Kui on piisavalt tuge, kui on kõrval õiged inimesed ja KUI inimene ise otsustab, et ta tahab sellest põrgust välja tulla, siis on see võimalik. Valu ja igatsus ei kao, kuid nendega õpib elama ja ühel päeval on need samasugune osa sinust nagu käed ja jalad. Need on olemas ja sa kas kasutad neid või mitte, aga need ei defineeri sind enam.

Oeh… mu lapsed magavad nüüd juba ammu õiglase und, aga ma siiski lähen kallistan neid.”

Kaisa Müürsepp, ämmaemanda õppekava 4. kursuse üliõpilane