“Kas kuuled sõda mu peas?” ehk kuidas hardcore punk vaimset tervist käsitleb

Sattusin hiljuti teismeea radadele ja vaatasin intervjuud, mille andis hardcore punkbändi Dead Kennedys ninamees Jello Biafra 1980. aastal.

Intervjueerija palus Biafral selgitada oma laulude sõnu ja nende tähendusi. Küsimusele, et mis motiveerib teda ütlema selliseid lauseid nagu “Tapkem vaesed!” ja “California über alles” vastas ta, et tegu on sarkasmi ja „paha tüübi“ mängimine kommentaaride eesmärgil.

Laul, mis intervjueerijat eriti „kütkestas“, kandis pealkirja “I Kill Children” (Ma tapan lapsi) ning on isegi nende diskograafia kontekstis üks lüüriliselt räigemaid laule. Biafra selgitas tähendust järgnevalt: „Ameerika toodab suurel hulgal inimesi, kellel ei ole oma emotsioonidele väljundit, kuniks nad panevad toime mõne väga loova, hästi planeeritud kuriteo – umbes nagu Richard Nixon riigi vastu või David Berkowitz (kurikuulus sarimõrvar 1970ndatel). Ka Yorkshire’i Rappija oli üks selline. Ta eristus tavapärasest oma kirjade poolest, milles ta politseid mõnitas. Osa sellest laulust on lihtsalt haiglane huumor, aga selle laulu eesmärk on ka tõstatada küsimusi: Mis paneb inimesi niimoodi käituma? Mis sunnib kellegi lapsi tapma? Kelle vastutus see lõpuks on – kas üksikisiku või ühiskonna? Mina kaldun arvama, et ühiskonna.”

See intervjuu pani mind mõtlema hardcore’i suurema üldsuse üle. Kõige karmimad jõhkardid, kelle kontserditelt kujunes välja n-ö “haigla ring” (loe: saad kontserdil nii kõvasti peksa, et sind viiakse kiirabiga minema ja kui EMOst välja pääsed, lähed kontserdile tagasi), rääkisid üllatavalt sügavuti depressioonist ja sõltuvushäiretest ning sellest, kuidas nad sellega toime tulevad või allavandumist kardavad.

Ma tahan elada, ma soovin et oleksin surnud – Black Flag, depressioon ja sõltuvused

Eelmainitud jõhkruse eesotsas seisis Los Angelese bänd Black Flag. Ei saa alahinnata seda, kui palju nende kontserditel kakeldi ja isegi üksteist tappa prooviti. Bändi tuntuima vokalisti, Henry Rollinsi esimese esinemise ajal nägi bassist Chuck Dukowski, kuidas kontserdipaiga turvamees üht naist ahistas. Sellepärast lõi ta turvale oma bassiga vastu kukalt, tekitades turvamehe koljusse mõra. Black Flagi muusikueetika oli vankumatu ja omamoodi legend. Rollins on rääkinud lugu sellest, kuidas ta neljale inimesele mängides lõpetas olukorra tõsiselt võtmise, millele järgnes laks näkku Dukowskilt. Põhjendus: „Kui sa selle bändiga laval oled, sa kas annad endast kõik või ei ilmu kohale!”

Seega võib tulla üllatavana, et nende esimesest täispikast albumist räägib veidi üle poole just vaimse tervise probleemidest. Paljud lood, mis jõudsid albumile “Damaged”, olid olemas juba 3-4 aastat enne selle valmimist. Kogumikalbumil “Everything Went Black” on eelnenud kolme vokalisti esituses olemas neist peaaegu pooled. Tegu ei olnud uute mõtetega – need lihtsalt ei olnud veel plaadile jõudnud. Sellele lisaks on bändi esimeste EP-de (lühialbumite) peal sarnases vaimus lugusid, nt “Nervous Breakdown” (Närvivapustus) ja “Fix Me” (Tee mind korda). Esimene neist räägib üldisemast hullumisest, teine kardab vaimu surma ja soovib lobotoomiat.

Liikudes albumi juurde, on plaadi kolmas lugu „Six Pack” (Kuuspakk) esimene vihje tulevast tormist. Laul räägib pinnapealselt pidevast joomisest ja sellest, kuidas jutustaja laseb sellel oma elu üle võtta. Sellele järgnev lugu on aga tõelise allakäigu algus – „What I See” (Mida ma näen) kirjeldab sügavat pettumust nii iseendas kui ümbritsevas maailmas, salmid seotakse kokku refrääniga „I want to live, I wish I was dead!” ehk „Ma tahan elada, ma soovin, et oleksin surnud!”

„TV Party” („Telekapidu”) räägib maaniliseks muutunud teleka vaatamise harjumusest ja selle ette “ära mädanemisest”. Olukord võtab aga traagilise pöörde kui telekas katki läheb ja seda jumaldanud seltskond ei oska enam oma eludega mitte midagi peale hakata. Lisaks jäävad nad ilma oma lemmiksaadetest ja – nagu muusikavideos näha – lähevad kõik nördinult minema.

Eelnevalt mainitud „Six Pack” räägib alkoholist ainult pinnapealselt, „Thirsty And Miserable” (Janus ja närune) seevastu kirjeldab tugevalt süvenenud probleemi. Kui „Six Pack” algas rahulikult end üles kruvides ja rääkimisega, hakkab „Thirsty” koheselt oma agressiivsusest üle keema, ning vokalist Henry Rollins karjub:

“Thirsty and miserable
You drop to the floor
You drink ‘til you can’t even
see anymore
Thirsty and miserable
Always wanting more”

“Janus ja närune
Sa kukud põrandale
Sa jood kuniks enam isegi
ei näe
Janus ja närune
Tahad alati veel”

Mainitakse ära kõrvaltvaatajate hukkamõist ja paanika selle üle, et pood pannakse kinni enne seda, kui nad õlut juurde osta jõuavad ning laul kordab veel refrääni. Albumi B-pool algab looga, mille nimi on lihtsalt “Depression”. Vaatamata pealkirja lihtsusele on tegu albumi ühe süngeima looga. Rollins kirjeldab salmides oma tõrjutust teistest inimestest ja kinnitab seda refrääniga. Laulu teeb eriliseks selle otsekohesus ja toorus – jutustaja on endale kinnitanud, et lahendus ei ole tema valida ning see on ainus asi mis on kindel.

“Right here, all by myself
I ain’t got no one else
The situation is bleeding me
There’s no relief for a person
like me
Depression’s got a hold of me
Depression, I gotta break free
Depression’s got a hold on me Depression’s gonna kill me
Everybody just get away
I’m gonna boil over inside today
They say things are gonna get better All I know is they
f**kin’ better”

“Siinsamas, täiesti üksi
Mul pole mitte kedagi teist
See situatsioon jooksutab
mind verest tühjaks
Ei ole rahu minusugusele
inimesele
Depressioon on mind haaranud
Depressioon – pean
murdma end vabaks
Depressioon on mind haaranud Depressioon tapab mu ära
Kaduge kõik eemale
Ma keen täna seesmiselt üle
Nad ütlevad, et asjad lähevad paremaks Kõik, mis ma tean, on see, et kurat parem oleks”

Album jätkub sarnases vaimus ega lase oma meelsust enam käest, lõppedes lauludega enesevigastamisest ja noise pungiks küündiva monoloogiga, mis sulgeb ukse nii kuulaja kui ka kõigi ees jutustaja ümber, veendudes sellega, et ta tahab jääda üksi ja oma kannatustega.

Välkvoor – põgusad käsitlused kolmelt esitajalt

Palju oli bände, kes rääkisid neil teemadel vaid möödaminnes. Black Flagi esimene vokalist Keith Morris kirjutas laulu oma liigsest alkoholitarbimisest, “Wasted” (Eesti keeles “Lakku täis”), Minor Threat rääkis suureks kasvamise käigus ilmnenud masendusest ja hirmust kaotada kunagised tutvused, lugu nimega “Look Back And Laugh” (Vaatad tagasi ja naerad) rõhutas rohkem seda, et aastate pärast saad aru, kui mõttetu sinu muretsemine tegelikult oli.

Rängema irooniaga laulud leiab aga San Francisco bändilt Flipper. Nende kirjeldus depressioonist oli kergelt naeruvääristav. Põhiline näide on lugu “Ever?” (Oled sa kunagi?), kus vokalist Bruce Loose esitab kolm minutit küsimusi maailma ja ühiskonna jälestamise kohta, näiteks “Oled kunagi arvanud, et oled tark, ning saanud teada, et ei ole? Oled kunagi soovinud, et inimkonda ei eksisteeriks ning saanud aru, et ka sina oled osa sellest?”

Kõige ilmselgema vaimsete probleemide käsitluse leiab aga bändilt, kes end selle järgi lausa nimetas: Suicidal Tendencies (suitsiidsed kalduvused), edaspidi SxTx.
Kuidas peaksin ma homme naerma, kui ei suuda täna muiata? Suicidal Tendencies, abi otsimine, jõuguvägivald ja Pepsi Nagu Black Flag, seisis ka SxTx vägivalla eesotsas, seda mitte ainult publiku reaktsioonide, vaid ka reaalsete jõuguseoste tõttu, mistõttu keelati neil ajutiselt Los Angeleses esinemine.

Bändi esimene plaat ilmus aastal 1983 ning sisaldab nende kõige tuntumat laulu “Institutionalized”(institutsionaliseeritud). Laulu kolm salmi jutustavad loo sotsiaalsetest konfliktidest. Kõigepealt märkavad jutustaja sõbrad, et temaga on midagi lahti ja pakuvad, et ta võiks rääkida, mis on juhtunud. Jutustaja keeldub nende soovitustest ja abipakkumisest. Seejärel tülitseb ta emaga teemal, et kas ta tarbib narkootikume või soovib lihtsalt Pepsit. “All I wanted was a Pepsi, just one Pepsi, and she wouldn’t give it to me!” (Kõik mis ma tahtsin oli Pepsi, lihtsalt üks Pepsi, aga tema ei andnud seda mulle!) on aastate jooksul omaette naljaks kujunenud. Muusikavideos seotakse selle osa ajal bändi ninamees Mike Muir hullusärki ja pannakse kummituppa luku taha. Viimases salmis sunnitakse jutustaja vaimuhaiglasse ravile, kuid Mike Muir tõlgendab selle olukorra üldiseks süsteemikriitikaks, nähes selles rünnakut jutustaja iseseisvuse vastu ja sundi alluda ühiskonna normidele.

Taolisest protestist rääkides lisaksin, et tulenevalt ajastust, kus president oli Ronald Reagan, kes oli toonaste USA punkarite esimene vaenlane, pole teatud punklaulud eriti hästi aegunud. Eelnevalt mainitud Dead Kennedysil on laul “Trust Your Mechanic” (“Usalda oma mehhaanikut”), mis räägib sellest, kuidas vaktsineerimine on valitsuse poolt loodud biorelv, et hoida rahvast nõrgana ja neid seeläbi riigile pidevalt maksma sundida. 40 aastat hiljem oli Biafra oma seisukohti muutnud ning kirjutas koroona ajal hulga laule, kus piirangute vastaseid debiilikuteks nimetas. Paranoia oli tugev ning neil oli tarvis omad lahingud pidada.

SxTx-i üks ilmselgemaid ja otsesemalt teemakohaseid laule on “How Will I Laugh Tomorrow” (Kuidas ma homme naeran), milles jutustaja kirjeldab kalgilt ja külmalt oma depressioonist mõjutatud maailmanägemust:

“Here I sit and watch my world come crumbling down
I cry for help but no one’s around
Silently screaming as I bang my head against the wall It seems
like no one cares at all”

„Siin ma istun ja vaatan,
kuidas mu maailm kokku variseb Ma karjun appi, aga kedagi pole kuulmas
Karjun vaikselt ning taon
peaga vastu seina
Näib, et see ei huvita kedagi.”

Kuigi kümnekonna aasta eest hakati rääkima meeste vaimse tervise probleemidest nagu tegu oleks uue avastusega, on see teema ilmselgelt õhus olnud selle tekkest saati. Isegi kõige karmimad mässajad ja kaklejad tundsid end sellest mõjutatuna ning otsustasid teema tõstatada. Need probleemid ei ole ega ole olnud unikaalsed – kõik on olnud haavatavad ja haavatud. Olgu hardcore punk selle tõestuseks.

Ainar Vau, õe õppekava 1. kursuse üliõpilane