Kristel Võsang – südame teel

Tänavu septembris pälvis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 2. kursuse õe õppekava üliõpilane Kristel Võsang Päästeameti päästeteenistuse medali. Lisaks Saku Vabatahtliku Päästekomando tööle kuulub naine ka Naiskodukaitsesse ning andis eriolukorras panuse koroonakriisi eesliinil – aitamine on Kristelil veres.

Kristel on sündinud ja üles kasvanud Tartu lähedal Puhjas. Pärast põhikooli suundus ta Tartu Kutsehariduskeskusesse õppima esmalt majutusteeninduse eriala ja seejärel sekretäri- ja personalitööd. „Kuna kuskilt on tulnud kummaline arvamus, et kutsekooli lähevad ainult need, kes „koolis hakkama ei saa“ või „mujale ei võeta“ ning „neil, kes kutsekoolis käivad, pole lootustki tulevikus ülikooli minna“, siis murraksin selle müüdi – kutsekool oli elu kõige lahedam kogemus üldse ja väga hea baas n-ö iseseisvaks eluks kui ka tööeluks, kuna tööandjad eelistasid juba praktiliste kogemustega töötajaid nendele, kes tulevad otse ülikoolist, paber näpus, aga töökogemuseta,“ selgitab ta. „Samuti on seegi müüt, et kui oled kutsekooli õpilane, siis suurt võimalust ülikooli minna ei ole. On küll.“

Pärast keskhariduse omandamist kolis Kristel Tallinnasse, et avastada uusi võimalusi ja elu ka teises keskkonnas. „Seal elamine andis mulle väärtusliku kogemuse, kuid üsna pea sain aru, et minu süda kuulub siiski kodulinnale – Tartule. Tallinna kiire ja sageli mõistmatu elutempo pani mind hindama aega ja seda, kuidas seda sisukamalt kasutada. Nii leidsin ma tee tagasi koju, lubades endale, et teen ka järgmise sammu hariduses ja lähen õppima kõrgkooli,“ räägib ta.

Algul mõtles ta minna psühholoogiat õppima, kuid elu ja kogemused Naiskodukaitses ning vabatahtlikus päästekomandos toetasid tema soovi teha midagi veel otsesemalt inimeste heaks. Nii jõudis ta Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekavale – valdkonda, kus saab oma teadmisi, oskusi ja empaatiat kõige otsesemalt rakendada.

Praegu kasvatab Kristel oma 12-aastast poega ning leiab, et iga kogemus õpingutes, vabatahtlikus töös või igapäevaelus toetab teda elus õige tee leidmisel.

Kristel, Sa õpid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õeks – kuidas Sa selle eriala juurde jõudsid?
Sellele küsimusele ei ole lühikest vastust, sest ka minu teekond õeks saamiseni ei olnud lühike ega sirgjooneline. Mingil hetkel hakkasin üha enam tundma, et tahan oma elus teha midagi tõeliselt tähenduslikku ja kasulikku. Suure tõuke andis kuulumine Naiskodukaitsesse ja päästekomandosse. Need kogemused on mind palju kujundanud ja pannud mõistma, kui oluline on osata tegutseda olukordades, kus teised võib-olla ei suuda rahulikuks jääda.
Naiskodukaitses hakkas mind juba varakult köitma meditsiinigrupp ning päästes tegutsemine andis kindlustunde, et suudan hakkama saada ka pingelistes olukordades. Olen alati tundnud huvi ka psühholoogia vastu ning mulle meeldib näha elu selle eheduses – nii nagu see päriselt on. Täna, olles juba õenduse teisel kursusel, olen üha enam veendunud, et olen õigel rajal.

Mis Sind tervishoiuvaldkonna juures kõige enam kõnetab?
Mind kõnetab kõige rohkem see, et tervishoid on südamega töö. See on võimalus näha elu nii, nagu see päriselt on ehk ilma filtriteta. Tervishoiu valdkond ühendab inimlikkuse, empaatia ja oskuse olla kohal, kui keegi seda kõige enam vajab.

Millised hetked õpingutes on Sind kõige rohkem kujundanud või üllatanud?
Kõige enam on mind üllatanud see, kui palju muutub õppimine, kui tegeled valdkonnaga, mis sind tõeliselt huvitab. Siis teed seda suurema entusiasmi ja energiaga ning sooviga iga päev midagi uut juurde õppida. Õenduse õpingud on mulle korduvalt tõestanud, et kui süda on õiges kohas, siis tulevad jõud ja pühendumus justkui iseenesest.

Kuidas Sa tasakaalustad kooli, töö ja vabatahtliku tegevuse? Mis aitab energiat hoida?
See on küsimus, mida minult sageli küsitakse. Aus vastus on, et kui sa teed elus neid asju, mis sind päriselt kõnetavad ja silma särama panevad, siis ei olegi siin suurt midagi tasakaalustada. Kui su ümber on inimesed, kes sind toetavad ja kes sinus parima välja toovad, siis jõuadki kõike ja teed seda rõõmuga.

Milline on Sinu jaoks hea õde – millised väärtused ja omadused selle taga on?
Minu jaoks on hea õde eelkõige inimene, kes oskab olla inimlik: viisakas ja lugupidav nii patsientide kui ka kolleegide suhtes. Empaatia ja oskus teisi kuulata on selle töö tuum. Hea õde märkab, kui keegi vajab abi ja leiab viisi, kuidas seda pakkuda. Vahel piisab ka lihtsalt soojast sõnast või rahulikust kohalolust. Ma usun, et viisakas ja hooliv suhtlemine on kõige alus, millele saab ehitada nii usaldusliku suhte patsiendiga kui ka tugeva meeskonnatunde kolleegide seas.

Koroonakriisi ajal andsid suure panuse eesliinil – Tallinna lennujaamas ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH). Millised on kõige eredamad mälestused sellest ajast?
Olin sel ajal abis nii lennujaamas kui ka PERHis. Lennujaamas jagasin Eestisse saabujatele infot karantiini tingimuste kohta ning PERHis töötasin erakorralise meditsiini osakonna ukse juures, kus tuli esmalt küsitleda inimesi ja otsustada, kas suunata nad testimisele või otse vastuvõttu. See oli aeg, mil kõik toimis justkui teise rütmi järgi – inimesed olid hirmul ja pinges, aga samas tundsime tugevat ühtekuuluvust.
Kõige eredamalt on meeles hommik, kui üks paarike tõi meile kuuma kakaod ja šokolaadi, öeldes: “Me näeme, et te seisate siin iga päev iga ilmaga. Me tahtsime lihtsalt tänada, et seda tööd teete.” See lihtne žest pani mõistma, et isegi kriisi keskel suudame hoida soojust ja hoolivust ning meie inimesed oskavad raskel ajal kokku hoida. See oli lihtne, aga väga inimlik hetk. See tunne, et keegi märkab, teeb südame soojaks. Samuti on mind alati liigutanud hetk, kui mõistad, et sinu kohalolek või rahulik sõna aitab kellelgi hirmust üle saada. Need on need väikesed asjad, mis annavad suure tunde, et oled õigel kohal ja teed midagi mis päriselt loeb.

Mis Sind selle aja jooksul kõige enam õpetas – inimlikult või professionaalselt?
See aeg õpetas mulle, kui oluline on rahulik meel ja meeskonnatöö. Kriisisituatsioonis ei olnud kohta paanikal ega liigsel emotsionaalsusel. Kõige olulisem oli tegutseda läbimõeldult ja toetada teisi, kes sinust sõltusid. Inimlikult õpetas see kui erinevalt inimesed hirmu ja ebakindlusega toime tulevad. See pani mind rohkem märkama kui palju loeb lihtsalt kuulamine ja kohalolek. Professionaalselt sain kinnitust, et oskan jääda rahulikuks ka olukorras, kus kõik ümberringi on pinges. See teadmine on õe töös hindamatu.

Kas kriis muutis ka ühiskonna suhtumist tervishoiutöötajatesse ja vabatahtlikesse? Milles see väljendunud on?
Ma usun, et kriis tõi paljudele väga selgelt nähtavale, kui suur roll on tervishoiutöötajatel ja vabatahtlikel ühiskonna toimimises. Inimesed nägid, et me ei ole lihtsalt „süsteemi osad“, vaid reaalsed inimesed, kes seisavad eesliinil ja annavad endast kõik. See muutis suhtumist tänulikumaks ja mõistvamaks. Loodan, et see teadmine ei kao ka rahulikumatel aegadel.
Oled olnud Naiskodukaitse liige juba 2018. aastast ning vabatahtlik päästja viis aastat. Mis Sind kõige enam nende tegevuste juures hoiab?
Mind hoiab nende tegevuste juures kõige rohkem see tunne, et saan päriselt midagi kasulikku teha ja oma panuse anda. Naiskodukaitses ja päästes tegutsemine on andnud mulle missioonitunde ja kindluse, et igaüks meist saab olla osa millestki suuremast. Mulle meeldib, et need tegevused ühendavad inimesi, kellel on sama väärtus – soov aidata. Lisaks on need aastad õpetanud mulle, et isegi väike tegu võib kellelegi tähendada väga palju. Just see teadmine hoiabki mind motiveerituna.

Milline on olnud kõige keerulisem olukord, millega oled vabatahtlikuna silmitsi seisnud?
Päästetöös on iga väljakutse omamoodi keeruline, sest kunagi ei tea, mis sind ees ootab, enne kui oled kohale jõudnud. On olnud hetki, kus oleme kustutanud rabapõlengut ja jõudnud alles hommikul kutselt koju – väsinud, suitsused, aga rahul, et saime midagi olulist tehtud. Üks kõige meeldejäävam kogemus oli mere ääres toimunud tulekahju, kus kustutasime öö läbi põlenud maja. Kui hommikul päike tõusis mere kohalt ja selle valgus paistis läbi tühjaks põlenud akende, jäi see hetk väga eredalt meelde: ühtaegu nii ilus kui trööstitu. Ühelt poolt kaunis vaatepilt, teiselt poolt teadmine, et just siin oli alles hiljuti kellegi kodu. Sellised hetked panevad sügavalt mõtlema, kui habras kõik tegelikult on ja kui oluline on osata hinnata seda, mis meil juba olemas on.

Milliseid oskusi või teadmisi oled sealt saanud, mis tulevad kasuks ka õe ametis?
Nii päästes kui Naiskodukaitses tegutsemine on mulle andnud palju praktilisi oskusi alates esmaabist ja kriisisituatsioonides tegutsemisest kuni meeskonnatöö ja kiire otsustamiseni. Kuid lisaks on see õpetanud ka midagi, mida õpikust ei õpi: nimelt oskust jääda rahulikuks, näha inimest tema mure taga ja usaldada iseennast keerulistes olukordades. Need kogemused on õe töös hindamatud, sest õena on samuti oluline oskus jääda rahulikuks ka keerulistes olukordades ja olla kohal nende jaoks, kes tuge vajavad.
Milline on olnud Sinu isiklik suurim õppimine või taipamine viimaste aastate jooksul?
Olen õppinud, et tuleb alati kuulata oma sisetunnet ja teha otsuseid selle põhjal, mis tundub päriselt õige. Elu on korduvalt näidanud, et kui sa usaldad ennast ja oma sisetunnet, siis viib see lõpuks täpselt sinna, kuhu peadki jõudma. Tihti on vaja lihtsalt julgust mitte minna vooluga kaasa, vaid teha oma valikuid.

Sa oled varasemates, koroona kriisi aegsetes sotsiaalmeedia kajastustes maininud, et oled õppinud hindama aega ja selle väärtust. Kas ja kuidas see Sinu tänases elutempos väljendub?
Tänases elutempos püüan teadlikult võtta aega, et olla iseendaga. Käin looduses – jalutan metsas, rändan rabades ja vahel lähen ka lihtsalt telkima või niisama „molutama“. Teen seda tihti üksi, sest siis on sellest tõeliselt kasu. Saad korraks kõigest välja lülituda, hingata sügavalt ja lihtsalt olla. Need hetked aitavad mul rahuneda ja meenutavad kui oluline on aeg, mis on ainult iseendale.
Minu jaoks on parim viis taastumiseks loodus. Mets ja raba on justkui omaette teraapia, kus vaibub müra ja mõtted saavad selgeks. Looduses olles saan ma võtta aja maha, hingata sügavalt ja tajuda, kui ilus ja rahustav on see mis meie ümber on. Vahel piisab lihtsalt ühest jalutuskäigust, et tunda end jälle tasakaalus.

Mis Sind kõige rohkem inspireerib ja motiveerib edasi liikuma – õppima, panustama, aitama?
Mind motiveerib see tunne, mis tekib südames, kui oled saanud kellelegi midagi head teha. See teadmine, et sinu tegu võib muuta kellegi päeva või mõnikord isegi elu, on kõige siiram ja võimsam jõuallikas. See paneb tahtma edasi õppida, paremaks saada ja rohkem panustada.
Kui Sa saaksid anda ühe sõnumi noortele, kes alles otsivad oma kutsumust või õiget eriala või valdkonda, mis see oleks?
Ütleksin, et täiesti okei on alles 34-aastaselt avastada, mida sa päriselt teha tahad. Kui sa kohe peale keskkooli ei tea, mis su suund on, siis see ei tähenda, et sinus oleks midagi valesti. Elu juhatab sind lõpuks ikkagi sinna, kuhu sa kuulud. Tuleb lihtsalt usaldada aega ja eelkõige iseennast. Kõik kogemused, mis vahepeal saad, aitavad sind ühel hetkel õigesse kohta. Kui see hetk lõpuks saabub, on äratundmine seda väärt – palju mõnusam ja rahulikum, kui paaniline teekonna otsimine.

Kui mõtled tagasi oma teekonnale kodutütrest vabatahtliku päästja ja tulevase õeni – millise pealkirja annaksid ise oma loole?
Kui vaatan tagasi oma teekonnale – kodutütrest, Naiskodukaitsest, vabatahtliku päästja ja tulevase õeni – tundub, et kogu see tee on olnud teekond südame järgi. Kõik mu sammud, olgu need Naiskodukaitses, päästes või nüüd õenduse õpingutes on tulnud ühest kohast: soovist aidata, olla olemas ja teha midagi, mis päriselt loeb.
See tee ei ole sirge ega lõplik, vaid see on pidev kasvamine, kogemuste omandamine ja sisetunde järgimine. Kõige olulisem on olnud õppida usaldama iseennast ja oma südant, sest just see näitab suunda kuhu edasi liikuda.
Pealkiri „Südame teel“ kannab minu lugu edasi – see ei räägi sihtpunktist, vaid teekonnast, mis on täis kogemusi, õppimisi ja inimlikkust. See on lugu sellest, kuidas süda võib olla parim kompass elus, isegi kui tee ise on käänuline ja täis üllatusi.

Jaanika Niinepuu, turundus- ja kommunikatsioonijuht