Jaga
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kolmest põhiprotsessist üks on kogukonna teenimine. Perioodi 2021-2026 arengukavas on kirjas valdkonna strateegiline eesmärk: toimib valdkonna ja organisatsiooni jätkusuutlikku arengut toetav teenuste süsteem. Sealjuures seab arengukava kaks alameesmärki: esiteks, et teenuste valik ja maht oleks suurenenud; teiseks, et sihtrühmad oleks pakutavatest teenustest teadlikud ja nendega rahul ning teenuste kvaliteet oleks tagatud.
Kõrgkoolis pakutavate kogukonnateenuste sügavam mõte on luua õpilastele kogemusõppe võimalus, mille käigus omandatakse väärtuslikke erialaseid oskusi ja teadmisi.
Mis on kogemusõpe?
Kogemusõpe (experiental learning) on õppeviis, kus mõtestatud tegevuse käigus omandatakse ning jäetakse meelde praktilisi kogemusi ja isiklikult olulisi asju (Timoštšuk 2020). Kogemusõpe saab toimuda formaalses ja informaalses õppevormis, mille puhul informaalse all peame silmas õppimist kogemuste kaudu igapäevaelus. Formaalne õpe toimub kontrollitud ja spetsiaalselt selleks loodud keskkonnas õpetaja/juhendaja käe all (Anijärv 2021). Asjatundjate toel ja inforikkas keskkonnas saadava kogemusega on võimalik vältida väärarusaamade teket ning suurt ajakulu (Timoštšuk 2020).
Kogemusõpet on uurinud Kolb (2015), kes toob välja, et õppijad võivad omandada infot kahel moel, kas kogemuse või olemasolevate vaadete/seisukohtade abil. Infot saab muuta kas mõtlemise või tegutsemisega. Kolbi järgi toimub kogemusõpe neljaastmelise etapina: esiteks saadakse kogemus, millele järgneb tähelepanekute üle mõtlemine ning järelduste tegemine ja kogemusest õppimine. Viimase etapina toimub aktiivne eksperimenteerimine, ehk uue info praktikasse rakendamine (joonis 1). Kolbi teooria järgi peab õppija nelja õppimisvormi vahel liikuma kahes rollis: kord tegutsejana, kord vaatlejana, osaledes kas konkreetsetes tegevustes/toimingutes või võttes analüüsiva rolli (Üldised kaalutlused enne sidusõppe kasutuselevõttu i.a.).
Aastate jooksul on õppetöös suuremal või väiksemal määral kogukonnateenuseid pakkunud kõik Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kutseõppe õppekavad. Antud kirjatükk keskendub massööride ja podoloogide õppetöö osana läbiviidavate kogukonnateenuste kogemusele nii õppurite kui ka õppejõudude pilgu läbi.
2025. aasta kevadel osutasid massööri ja podoloogi õppekavade õppurid erinevate praktikate raames kokku 744 teenust, millest 296 olid tasulised teenused ning 448 tasuta. Sellises mahus teenuste pakkumine oli antud õppekavadel esmakordne.
Õppurid hindavad kogemusõpet
Küsisime õppurite tagasisidet nii praktikumidele kui ka praktika käigus rakendatud kogemusõppele. Uurisime õpilaste hinnanguid kogemusõppe vajalikkusele õppetöös ning selle rolli eriala omandamisel.
Eranditult kõik vastanud tõid välja, et kogemusõpe on lahutamatu osa nende eriala omandamise teekonnast. Põhjendusena toodi välja, et läbi praktilise kogemuse tõusis õpilaste enesekindlus, suhtlemis- ja klienditeenindusoskus ning paranes käeline tegevus. Hinnati kõrgelt õpikeskkonna turvalisust, mille tagas õppejõudude tugi ning asjakohane juhendamine, võimalust saada juhendajalt koheselt näpunäiteid tekkinud küsimuste osas ning vahetut tagasisidet nii õppejõult kui ka kliendilt. Julgust õpitut katsetada ja sealjuures eksida andis õpilastele klientide teadlikkus sellest, et tegemist on õppeprotsessiga.
Õpilaste arvates annab kogemusõpe suurepärase võimaluse luua seoseid teooria ja praktika vahel. Väga oluliseks pidasid õpilased siinjuures ühisarutelusid nii juhendaja kui ka kaasõppuritega, mille käigus analüüsiti tehtud tööd ning jagati kogemusi. Mitmekülgse kogemuse andis klientide variatiivsus, mis seisnes erinevas vanuses ning mitmesugustes kaebustes ja diagnoosides. See omakorda nõudis õpilastelt paindlikkust ning oskust kohaneda olukorrale vastavalt. Toodi välja võimalust hinnata oma valmisolekut erialaseks tööks erinevates töökeskkondades (nt podoloogiteenus hooldekodus), silmaringi avardamist, eeskätt erinevate probleemidega klientide näol, aga ka kogukonna teadlikkuse tõstmist.
Õppekavade arendamist silmas pidades uurisime õpilastelt kogemusõppe parendusvaldkondade kohta. Suuremat kasu kogemusõppest näeksid õpilased veel mitmekülgsemas kliendibaasis. Välja toodi suuremat mahtu, igapäevaseid refleksioone ning rohkemaid “teemapäevi”, kus keskendutakse süvitsi ühe kindla probleemi lahendamisele. Õpilaste hinnangul takerdus nende suhtlemine kliendiga osalt vähese privaatsuse taha, mida massööri ja podoloogi teenuse pakkumiseks kasutatavad praktikaruumid paraku ei võimalda.
Kontrollitud õppekeskkond
Artiklit kirjutades tõdesime, et hindame õppejõududena kogemusõppe juures sarnaselt õpilastele samu aspekte. Kogukonnateenuste kaudu korraldatud kogemusõpe võimaldab õppejõududel anda õpilastele võrdse kogemuse, mida kõrgkoolivälistes praktikabaasides sooritatud praktikal on aeg-ajalt raske tagada. Koolipoolsete juhendajatena oleme praktikate lõpuseminaridel märganud, kui erinevad võivad olla õpilaste kogemused praktikabaasides.
Teenuseid pakkudes veendume, et õpilased saaksid päriselt kõiki õpitud teadmisi ja oskusi – erisugused jalaprobleemid, erinevad massaažiliigid – praktiseerida. Selleks saame kohandada õppeprotsessi vastavalt grupi vajadustele, kasutades selleks sisendit nii teenustel nähtust-kuuldust kui ka õppurite endi tagasisidest. Mõlema eriala puhul on klienditeenindus väga oluline osa tööst. Usume, et praktika raames administratiivsete tööülesannete – nagu näiteks klientide vastuvõtt, juhendamine, maksete teostamine, uute aegade broneerimine – täitmine annab õpilastele mitmekülgse kogemuse ning ülevaate valitud eriala kõigist tahkudest.
Õpilaste nägemine töökeskkonnas võimaldab meil õppejõududena suunata neid vastavalt nende individuaalsetele arenguvajadustele. Rõõm on näha, kuidas kontrollitud õppekeskkonnas tekivad õpilastel omaalgatuslikud arutelud ja käib tihe koostöö kaasõppuritega: teooria kordamine, praktiliste võtete proovimine, huvitavate kogemuste jagamine.
Sarnaselt õpilastele leiame, et veelgi laiem ja mitmekülgsem kliendibaas annaks õpilastele põnevama ja väljakutseterikkama praktikakogemuse. Pidades silmas eeskätt podoloogi õppekava, on oluline suurendada kogukonna teadlikkust selle eriala kohta, et abivajajad oskaksid meie teenuseid ise leida. Praktikabaasides saavad õpilased sageli jälgida mitme spetsialisti tööd, nähes selliselt erinevaid käekirju ja töövõtteid. Usume, et õpilastele oleks kasulik kui kõrgkoolis läbitavatel praktikatel oleks samuti suurem hulk juhendajaid. See võiks olla üks arenguvõimalus, mille kaudu saaksime vilistlasi rohkem kaasata – näiteks korraldades praktikate käigus nende juhendamisel erinevaid õpitubasid. Suurem juhendajate arv võimaldaks tõsta ka teenuste mahtu ning lisada praktikatesse paindlikkust (nt praktikapäevade valik), mida hetkel olemasolevate ressurssidega pole paraku võimalik pakkuda.
Kogemusõpe jääb edaspidigi õpilaste jaoks väga oluliseks osaks kutse omandamisel. Õpetajate ning õpilaste ühine arusaam selle vajalikkusest loob hea põhja üha kvaliteetsema ning sisukama õppemeetodi rakendamisele.
Kasutatud allikad
Ainjärv, A.-M. (2021). Kogemusõpe kui õpetaja professionaalse arengu toetamise võimalus Tallinna Lepistiku Lasteaia näitel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool. Tartu
Kolb, D. A. (2015). Experiential Learning: Experience as the source of learning and development. Second edition. New Jersey: Pearson Education Inc. 18–23.
Timoštšuk. I. (2020). Kogemusõpe avatud keskkonnas. Tartu: SA Eesti Teadusagentuur.
Üldised kaalutlused enne sidusõppe kasutuselevõttu. Tartu Ülikool. https://lepo.it.da.ut.ee/~lehti/opidisain/ptk1/113_ppimine__lhikokkuvte.html (26.08.2025)
