Jaga
Kui nüüd päris aus olla, siis ei ole USA minu reisiunistuste sihtkohtade hulka kunagi kuulnud, kuid läksin siiski põnevile, kui sõbrad eelmise aasta novembris teatasid, et neil on plaan eesootaval suvel jaanipäeva paiku perega USAsse minna.
Endale omase otsekohesusega julgesin küsida, et kas meie pere võiks ka kaasa tulla ja nii see seitsmeliikmeline reisiseltskond kokku pandud sai – mina ja Meelis, sõbrad Margo ja Kristiina ning kahe pere peale kaks teismelist (15- ja 16- aastane) noormeest ja üks 11-aastane preili. Reisi suund sai võetud USA läänerannikule ning olgu ka ära öeldud, et Margo oli sisuliselt samal trajektooril seljakoti ja mõnede sõpradega kuus aastat tagasi juba seigelnud. Võib julgelt väita, et tema oligi kogu selle reisi eeltöö tegija ja korraldaja.
Langenud inglite ja kustunud tähtede linn
USA-sse reisimise kõlbulikkuse hindamiseks vajaminevad kohustuslikud ESTA-reisiload said kõigil taotletud märtsi keskel. Eestist lahkusime 21. juuni õhtul ja suundusime Stockholmi, et järgmise päeva hommikul startida Londonisse ning sealt edasi juba Los Angelesse (LA). Tulenevalt sellest, et reisisime olevikust tulevikku, jõudsime 22. juunil Stockholmist kell 8.25 väljudes Los Angelesse veel sama päeva õhtul kell 19.15 ja seda kahetunnise hilinemisega. Pärast pikka lennupäeva oli LA lennujaamas piin veel paar tundi pikas järjekorras oodata, et vastata immigratsiooniametniku küsimustele, et miks, kuhu ja kui kauaks me läheme ning jätta endast maha oma biomeetrilised andmed. Õnneks oli Margo meid selles osas koolitanud ning kogu vajaminev ööbimiste info oli meil kenasti paberile prindituna kaasa võetud.
Selleks et oleks kergem koos liikuda ja vältida mitme auto parkimisega kaasnevaid väljakutseid, otsustasime kahe pere peale terveks reisiks rentida ühe seitsmekohalise auto. Los Angelese lennujaamast on erinevad autorendifirmad korraldanud piisavalt tiheda tasuta bussiühenduse oma autode hoiuplatsidele. Kuigi lennujaamast jõudis kiiresti Budget Car Rental’i autode platsile, siis auto kättesaamine võttis meie jaoks teadmata põhjustel ebamõistlikult kaua aega.
Mäletan, et kui peale väsitavat reisipäeva hotellis viimast korda kella vaatasin, näitas see 00.00 ehk kätte oli jõudnud uus päev. Margo kuldsed sõnad: „Arvestage, et ärkate öösel kell kolm“ said minu jaoks tõeks kell 03.44, kui virgusin unest. Ilmselgelt ei saanud mu aju aru, miks ma keset kõige suuremat päeva, st enne kella 14 (seda siis koduses ajavööndis), pikemalt kui kolm tundi magan. Igatahes kella kuue paiku olid mõlemad pered ennast vooditest üles ajanud. Kuna ilm oli selge ja päikesepaisteline, otsustati võtta suund Griffithi observatooriumile, mis asus meie hotellist paarikümne minuti autosõidu kaugusel.
See oli ilmselgelt tark otsus, sest meie kohalejõudmise ajaks ei olnud parkimine veel tasuline ning teisi inimesigi ei olnud eestlase mõistes palju. Sealt kõrgelt avanes üllatavalt roheline vaade piirkonnale ja kaunis vaade Los Angelese linnale. Oma silmaga on nüüd ära nähtud ka kurikuulus Hollywoodi silt. Sealt edasi suundusime Hollywood Boulevardile, et näha ja jalutada Hollywoodis kuulsuste alleel (Walk of Fame). Paar tänavat sealt eemal, kus käisime burgereid söömas, avanes teinegi vaatepilt sellest märgilisest linnast ning kohtusime esimese „endaga rääkijaga“ ehk narkomaaniga.
Samal päeval sõitsime veel ringi Beverly Hillsis, mis on tuntud eelkõige rikaste ja kuulsate linnana, ning seal asuval maailma ühel kalleimal tänaval, Rodeo Drive`il. Los Angeles ja Beverly Hills jäävad kindlasti meelde ka hirmkoledate, kuid ilmselgelt staatust näitavate, Tesla Cybertruck’ide kõrge kontsentratsiooni tõttu.
Los Angeleses olime kokku kolm ööd, mis olid vägagi vajalikud eelkõige 10-tunnise ajavahega kohanemiseks. Los Angelest jäävad veel meenutama ilus Santa Monica rand ja sealne Vaikses ookeanis olev kai, boheemlaslik Venice Beach ja sealne 4 km pikkune jalakäijate promenaad. Teisalt jäi meelde ka imeilus roheline ja järvega MacArthuri park, mis oli paksult täis kodutuid ning õhtune jalutuskäik tuledesäras Hollywood Boulevardi kuulsuste alleel, kus peamise lõhnabuketi moodustasid kanep ja inimese poolt eritatav kollane kehavedelik.
Kogu sealse hiilguse ja rikkuse kõrval tuleb paratamatult tõdeda, et paljude unistustes olevas „inglite linnas“ on häirivalt palju niinimetatud langenud ingleid ja kustunud tähti. Seetõttu ei suuda ma ette kujutada, kuidas seal nelja aasta pärast toimuvad esinduslikud suveolümpiamängud kõigi nende tänavapikkuste kättejuhtuvatest materjalidest ehitatud (telk)laagrite vahel, kus toimetavad kõik need „endaga rääkijad“, püksid vaevu rebadel, paljajalu taeva poole karjuvad jumalasõna kuulutajad või …
Läbi San Fransisco rahvusparkideni
Los Angelesest viis reis meid edasi San Franciscosse, mis oli kõigist kolmest külastatud linnast oma olemuselt kõige sümpaatsem nii arhitektuuri, puhtuse, kui ka „vaibi“ poolest. Kui auto näitas veel 25 minutit enne San Franciscosse jõudmist 35 soojakraadi, siis kohale jõudes oli väljas vaid 20 kraadi. Kuna San Francisco olulisim maamärk, Golden Gate`i sild, meile ennast saabumispäeval pilvede seest täies ilus ei ilmutanud, võtsime pärast valdavalt autos viibitud päeva ette jalutuskäigu Fisherman’s Wharf’i.
Sõime õhtust vaatega San Francisco lahele mõnusa fiilinguga söögikohas nimega Bubba Gump, mis on inspireeritud 1994. aastal linastunud mängufilmist „Forrest Gump“. Järgmisel päeval sõitsime ühe San Francisco sümboliga, mis on tänava all jooksvate kaablite põhimõttel liikuv tramm. Samal päeval käisime tutvumas teise sümboolse maamärgiga ehk Golden Gate`i sillal, kust avaneb vaade San Francisco lahes paiknevale maailma kuulsaimale vanglasaarele Alcatraz. San Franciscost jäävad kindlasti meelde ülitugev tuul ja jahe temperatuur võrreldes ülejäänud kohtadega, mida me külastasime. Samuti kohtasime sealses tänavapildis oluliselt rohkem sportivaid inimesi. Ilmselgelt on see vajalik järskudel mägedel paiknevas linnas elamiseks.
Pärast San Franciscot algas minu jaoks meie reisi ägedaim osa, mis kätkes endas nelja erineva rahvuspargi külastamist. Esimene neist, Yosemite rahvuspark, kostitas meid hingematvalt ilusate mägiste vaadetega, mägijärvede ja -jõgedega, lumiste mäetippude ning võimsate koskede, aga ka maailma suurima (914 m) graniidist püstloodis monoliidiga El Capitan.
Samal päeval jõudsime ära käia ka Sequoia rahvuspargis, kus asuvad võimsad mammutipuud. Mägedes asuvate sekvoiade juures tõdes Kristiina, et ainult dinosaurused on veel puudu. Männilõhnalises metsas kõrguvate puude vanus oli 3200+ aastat. Põhjus, miks need hiiglased muidu California mägedes tihti aset leidvatest metsatulekahjudest ja erinevate taimekahjurite rünnakutest pääsenud on, peitub nende kiulises, kookosele sarnanevas koostises.
Kolmas rahvuspark, mida külastasime, oli Surmaorg (Death Valley). Teekonnal läbisime mägede vahelisel platool asuva 38-kraadise Mojave kõrbe. Tee Surmaorgu kulges samuti rahvuspargi mägede vahel, mis erines totaalselt Yosemite’s nähtud lopsakast loodusest, kuid vapustas oma iluga teistmoodi. Sealses kuumuses kogesime ka miraaži, kus kõik me nägime vastutulevate tulede järgi kahte autot, mis lähemale jõudes osutus siiski vaid üheks sõidukiks. Temperatuuri maksimum, mille auto termomeeter fikseeris, oli 49 kraadi. Surmaorus asuvate liivadüünide juures keeldus tehnika – videokaamera ja mobiiltelefonid – kuumuse tõttu töötamast. Tunne, mida seal hoone varjus vilus, kuid tuule käes seistes kogesin, meenutas tunnet, kui lasta endale föönist sooja õhku näkku, aga seda kogu keha ulatuses.
Surmaoru külastuse mälestuste juurde kuuluvad kindlasti ka filmidest nähtud sõit mööda kilomeetrite pikkuseid sirgeid asfalteeritud teid või ööbimine ehtameerikalikus uimases Beatty- nimelises väikelinnas, kus jalutavad vabalt ringi eeslid ning kus õnnestus süüa reisi kõige hõrgumat brisketit ja maitsvaimat ribi.
Viimane loodusime, mida soovisime oma silmaga tunnistada, oli Grand Canyon. Teel sinna külastasime Nevada ja
Arizona osariigi piiril asuvat massiivset Hooveri tammi, mis peaks tuttav olema Hollywoodi filmikunsti austajatele kasvõi agent 007 benji-hüppest filmis „Golden Eye“. Grand Canyon’it pole võimalik ei sõnade ega fotodega edasi anda, seda peab ise kogema. Seal ääre peal koos teiste turistidega sipelgana siblides mõistad, kui pisike tegelane on inimene võrreldes võimsa loodusega.
Viimane linn, kuhu n-ö puhkusest puhkama suundusime, oli Las Vegas. Linn tervitas meid 43 soojakraadiga ning sellega tutvumiseks olime sunnitud ootama pimedust, mil temperatuur langes 10 kraadi võrra. See aga tähendas, et õhtuti liikusid sealsetel tänavatel inimmassid. Linnas, mis on tuntud oma kasiinode poolest, hõljub õhus raha lõhn ning seda ilmestab hästi ka tõik, et sealsed linnasisesed kiirteed on tihkelt täis advokaatide reklaame. Kasiinosid on seal sõna otseses mõttes järjepanu sadade meetrite kaupa ja seda meelelahutust lubavad endale ka ratastoolis või karkudel inimesed. Ütlen ausalt, et päevavalguses õnnestus meil Las Vegast näha vaid autoaknast ja ega ma seda linna ka ööpimeduses taga igatsema jää. Väike arvutusülesanne ka siia lõppu: kojusõitu Las Vegasest alustasime 4. juulil kell 10 ja maandusime Tallinna lennujaamas 6. juunil kell 00.30. Mitme tunni pärast me koju jõudsime?
Millega USA-s reisides arvestada:
- erinev ühikusüsteem võrreldes meiega, nt vahemaad tähistavatel siltidel miilid (1,6 km), poes naelad (454 g), bensiinjaamas gallonid (3,79 l);
- kõik hinnad, sh kauplustes, on siltidel ilma maksudeta ning erinevates osariikides on erinevad maksumäärad;
- jootraha andmine on pigem kohustuslik kui vabatahtlik;
- andmeside jaoks on soovitav kasutada eSIM-i, kuna kohaliku andmeside hankimine ei ole lihtne ja mugav;
- väljas söömas käies jääb maha suur ökoloogiline jalajälg, kuna kasutatakse ühekordseid ja plastikust nõusid, mis on tihti veel omakorda plastikusse pakendatud.
