Millal viimati tankisid?

Kui võrrelda inimesi autodega, siis on meil kõigil oma kütusepaak – eluks vajaliku energia hoidla, milles asuvat väärtuslikku kütust iga päev erinevateks tegevusteks kulutame. Mõnel mahutab paak rohkem, mõnel natuke vähem, aga see tühjeneb ja vajab aeg-ajalt täitmist. Täpselt nagu autol.

Täiskasvanud inimestelt eeldame, et nad tajuvad oma sisemist punast kütusepaagitulukest ja liiguvad õigel ajal tanklasse tankima. Me eeldame, et nad teavad, kui kaugel on lähim tankla, milline kütus neile sobib ja kui tihti nad peavad tankimas käima. Kuidas aga üldse arenevad tankimiseks ehk eluks vajaliku energia pideva jätkumise tagamiseks vajalikud harjumused? Ja mis on sellel kõigel pistmist kiindumusteooriaga?

Lapse tankla on lapsevanem

Kui kiindumusteooria looja John Bowlby 1907. aastal Inglismaal sündis, kasvatati lapsi teistmoodi kui tänapäeval. Suhete ja keskkonna mõju ei osatud tähtsustada ja nii kasvas ka jõukast perekonnast pärit väike John esimesed neli eluaastat üles oma hoidjatädiga, seejärel erinevate hoidjatega ja 7-aastaselt saadeti ta internaatkooli. Tal ei tekkinud turvalist kiindumussuhet oma vanematega, ta lahutati oma lapsepõlve olulisest kiindumusobjektist – hoidjatädist – ja saadeti väga noorelt kodust ära omaette hakkama saama. Mis te arvate, kui täis oli väikse Johni kütusepaak, kui talle juba pisikesest peale õpetati, et ta peab oma kütusepaaki ise täitma, teadmata, kus tankla päriselt asubki, tankimisprotseduurist rääkimata?

Äreva kiindumusstiiliga inimestel soovitatakse mõelda läbi enda prioriteedid ja sättida isiklik tervis ja heaolu päriselt esikohale.

Bowlby isiklik kogemus pani aluse suhete uurimise huvile ja suunas ta psühholoogiat, psühhiaatriat ja psühhoanalüüsi õppima. Ta hakkas uurima hooldajast varakult eraldamise ning lapse vajadustele mitte reageerimise mõju tema hilisemale toimetulekule ja enesega hakkama saamisele.

Kui laps on väike, ei oska ta oma tühja kütusepaaki muudmoodi täita, kui võtab kontakti talle kõige turvalisema ja lähima täiskasvanuga – nutab, et teda sülle võetaks, haarab tal ümber jala kinni, et füüsilist lähedust saada, karjub ja jonnib, et häiresse läinud närvisüsteemi rahustataks pehme pai ja sooja silmavaatega. Ta uuris lapsi, kellel polnud seda võimalust, kellel polnud tanklat – ta uuris tühjade paakidega lapsi. Nii sündis 20. sajandi keskel kiindumusteooria. 

Kiindumusteooria kui võimalus oma tankimisharjumusi mõista

Kiindumusteooria on psühholoogiline teooria, mis uurib inimeste emotsionaalseid sidemeid ja kiindumussuhteid teiste inimestega. Selle teooria kohaselt kujunevad need sidemed varases lapsepõlves ning mõjutavad inimese käitumist ja suhteid kogu elu jooksul. Kiindumus­teooria tuum on idee, et inimesed otsivad turvalist suhet teiste inimestega, eriti esmaste hooldajatega. Kõige olulisem on esimene eluaasta, kui beebi ellujäämine sõltub kellestki teisest. Olenevalt sellest, kuidas esimestel eluaastatel lapse vajadusi rahuldatakse, kujuneb välja tema kiindumusstiil ehk oskus enda, oma kütusepaagi ja lähedaste suhete eest hoolt kanda. 

Beebil ja väikelapsel on vaja, et keegi lähedastest tuleks appi, kui ta seda vajab, sest ta ise ei saa oma vajaduste rahuldamisega ehk ise kütusepaagi täitmisega veel hakkama. Kui laps saab kogemuse, et tema vajadused on olulised, õpib ta ära, et ta on väärtuslik ja maailm on paik, mida võib usaldada. Kui beebi annab oma rahuldamata vajadustest nutuga märku, aga seda korduvalt eiratakse, on närvisüsteem häiritud. Beebi ei suuda ennast ise rahustada ja oma vajadusi ise rahuldada ja vajab selleks abi. Kui abi ei tule, tekib
st­ress, aju tajub keskkonda ohtliku ja ebaturvalisena ning see omakorda pärsib usalduse arengut. Kasvades ja arenedes kujunevad olenevalt keskkonnamõjudest välja kiindumusstiilid, mis hakkavad teataval määral juhtima täiskasvanuelu suhteid, pingutuse-taastumise tsüklit ja endaga rahulolu.

Olenevalt sellest, kuidas esimestel eluaastatel lapse vajadusi rahuldatakse, kujuneb välja tema kiindumusstiil ehk oskus enda, oma kütusepaagi ja lähedaste suhete eest hoolt kanda. 

Nüüd võib lugejal tekkida hirm, et kui lapsepõlves turvalist kiindumust ei kujunenud, kas siis jäängi elu lõpuni tühja paagiga? Kindlasti mitte. Vajaduste, suhete ja keskkonna koosmõjul tekivad küll erinevat tüüpi kiindumusstiilid, mida allpool natuke lähemalt vaatleme, kuid need ei pea defineerima meie elu. Juba teadlikkuse tõus annab meile valiku jätkata vanaviisi või midagi muuta.

Eristatakse erinevaid kiindumisstiile:

Turvaline kiindumusstiil –

“olen nähtud ja kuuldud, usaldan ja olen hoitud”. Lapsed, kes kogevad turvalist kiindumust, tunnevad end hooldajate läheduses turvaliselt ja usaldavad nende tuge. Nad julgevad uurida maailma ja arendada sotsiaalseid oskusi, kuna nad teavad, et nende vajadusi rahuldatakse – nende paak püsib täis. Turvalise kiindumusmustriga tudeng teab oma vastutust õpingute ajal ning oskab märgata õpingutega kaasnevat stressi ning vajadusel abi küsida või vastutust jagada. Selline tudeng on usaldusväärne, proaktiivne ja hoiab oma asjadel ise silma peal. Sarnane on ka kolleeg – toimekas, rahulik ja turvaline, oskab lugeda ruumi, on taktitundeline ja kannab oma vajaduste eest teadlikult hoolt nii, et tööülesanded on tehtud ja töötunnid koormusplaanis kirjas ja tasustatud.

Ärev kiindumusstiil –

“olen liiga nähtav ja vajan pidevat tähelepanu”. Sellistes suhetes on lapsed tihti ebakindlad ja murelikud hooldajate kättesaadavuse suhtes. Nad võivad olla liigselt emotsionaalsed ja klammerduvad, otsides pidevalt lähedust, kuid samal ajal tundes end ebakindlalt. Äreva kiindumusstiiliga tudeng kipub olema tundlik teiste inimeste tagasiside suhtes ja otsib pidevalt kinnitust, et ta sobib, kuulub gruppi ja on väärtuslik. Tal võib olla raske taluda kriitikat ning ta võib tunda suurt ärevust, kui suhetes või õppimises tekivad raskused. Äreva kiindumusstiiliga kolleeg seevastu võib olla enda suhtes nõudlik, tööülesannetes tubli ja perfektsionistlik, kolleegide ja tudengitega suheldes väliselt mõistev ja lepitust otsiv ning kon­flikte ennetav, kuid sisemiselt endaga konfliktis, sest teistele vastu tulles jätab ise pidevalt tanklas käimata. Äreva kiindumusstiiliga inimestel soovitatakse mõelda läbi enda prioriteedid ja sättida isiklik tervis ja heaolu päriselt esikohale. Tihti selle tüübi esindajad küll räägivad, et enda kütusepaagi täitmine tähtis, aga ise unustavad seda teha, sest pole harjunud enda vajadusi märkama ja rahuldama.

Vältiv kiindumusstiil –

“olen nähtamatu ja pean ise hakkama saama”. Lapsed, kes kogevad vältivat kiindumust, võivad tunduda iseseisvamad ja vähem emotsionaalsed, sest nad on ära õppinud, et tunnete väljendamisel ja abi küsimisel pole mõtet. Nad võivad hooldajatele lähedust vältida ja näidata nende vastu vähest huvi. Vältivate laste vanemad arvavad, et igale beebi nutule ei pea reageerima. Vältiva kiindumusstiiliga tudeng hindab sõltumatust, väldib abi küsimist ja keskendub tulemustele, mitte suhetele. Ta tuleb öövalvest tundi, joob tühja kõhu peale energiajooki ja eirab kõiki oma kütusepaagi punaseid tulesid. Vältiv kolleeg on emotsionaalselt pigem reserveeritud, eelistab tööl suhelda töö teemadel ega naudi kolleegidega istumisi või üritusi. Stressirohketes olukordades eelistab ta tegutseda üksinda, sest usaldab ennast kõige rohkem. Kui nende kütusepaak tühjaks saab, on see teistele üllatus, sest nad on jätnud hakkama saaja mulje. Vältiva kiindumusstiiliga inimene võib jätta mulje, et tal pole tanklaid vajagi, mistõttu esimene samm oleks selle vajaduse tunnistamine. See vabastab nad täiuslik olemise pingest ja annab võimaluse latti allapoole lasta, suhestuda ja suhelda vabamalt ning anda märku oma vajadustest enne kui need avalduvad kriitika või frustratsioonina.

Tea teed lähima tanklani

Võib öelda, et mitte kunagi varem pole maailmas avaldatud nii palju eneseabiõpikuid ega räägitud vaimse tervise eest hoolitsemisest, mistõttu tundus hea mõte läheneda sellele teemale veel ühe nurga alt. Nii nagu enesehoolitsusplaanist kinni pidamine ja isikliku kütusepaagi järjepidev täitmine, võivad kirjeldatud kiindumusstiilid kujundada meie oskusi oma vajadusi märgata ja nende eest hoolt kanda. Kiindumusteooria aitab meil paremini mõista vajaduste märkamise ja rahuldamise olulisust ja ning seda, kuidas varases lapsepõlves kogetu seda hilisemas elus mõjutab.

On leitud, et isiklikust kiindumusstiilist teadlikuks saamine on üks võimalus aidata mõtestada, miks me erinevates suhetes (sh suhtes iseendaga) reageerime nii nagu me reageerime. Seejärel saame teha teisi valikuid, panna paika oma tanklad, märgata punast kütusepaagitulukest ning hoolitseda selle eest, et teame, kes appi tuleb ja meil oma vajaduste eest hoolitseda aitab, kui juhtub, et tanklasse minek ei õnnestu.

P.S. Kiindumusteooria ja tanklametafoori ühendamine ühte artiklisse on autori teadlik valik ja ei pretendeeri tõenduspõhisusele.