Jaga
Tartu Tervishoiu Kõrgkool on osalenud Erasmuse programmis praeguseks juba 20 aastat. Ka kutseõppe õppurid on usinalt võimalust kasutanud ning seda eeskätt praktikate sooritamise eesmärgil.
Osakonna rekordini jõuti 2023/2024. ehk möödunud õppeaastal, mil õppepraktikat sooritati kodust kaugemal 31 korral. Neist kaks õpilast lausa mitu korda ühe õppeaasta jooksul ning kohal oli ka üks aastatagune vilistlane. Täies hiilguses olid esindatud kõik kuus kutseõppe õppekava: massöör, podoloog, lapsehoidja, erakorralise meditsiini tehnik, tegevusjuhendaja ja hooldustöötaja. Enim kasutati Erasmus+ võimalusi lapsehoidja (13 korral) ja tegevusjuhendaja (7 korral) õppekavadel. Rännati Portugalis (Portos), Saksamaal (Jenas ja Leipzigis), Hispaanias (Gijónis) ning Norras. Alljärgnevalt on kokku kogutud killukesi õppijate meenutustest.
Tagasiside lapsehoidja õppekavalt
„Mina käisin kolmenädalasel õppepraktikal Portugalis, Portos, ja olen väga rahul, et võtsin vastu otsuse sinna üldse minna. Uued teadmised, oskused ja kogemus, mille sealsest lasteaiast kaasa võtsin, on hindamatud. Alguses tekitas kõige enam hirmu keelebarjäär, kuna sealne kollektiiv ei rääkinud väga inglise keelt ning portugali keelt polnud mina varem kuulnudki. Hirmul polnud aga põhjust, sest saime kenasti hakkama. Lapsed ja kogu sealne meeskond olid sõbralikud, abivalmid ja toredad. Muidugi ka Porto linn, kus me kolm nädalat elasime, oli imeline ja avastamist väärt. Soovitan kindlasti kõigile, kellel vähegi võimalus, välispraktikale minna, sest teise kultuuri ja eluoluga tutvuda on väga põnev“.
Marianne Kuus, LH23
„Mina käisin praktikal nii Portugalis kui ka Hispaanias. Välispraktikal käimine on selline kogemus, mida muidu pole võimalik saada. Ükski turismireis ei paku sulle võimalust näha seda n-ö päris elu, päris inimesi, nende kombeid ja igapäeva harjumusi. Lapsed on igal pool ühtmoodi armsad, õppetegevuse eesmärk on sama, kuid viis, kuidas lapsi õpetatakse, on erinev. Ka keskkond on erinev. Minu jaoks tuli üllatusena, et Portugalis magavad lapsed riietega ja veel suuremaks üllatuseks oli Hispaania, kus ka jalanõud jäid magamisel jalga. Nendest praktikatest võiks pikalt rääkida, kuid kõige parem on siiski seda ise kogeda. Kel vähegi võimalik, kasutage seda võimalust ja te ei kahetse. Ka keel pole takistuseks. Ole loov ja sa saad hakkama! Mina ju sain!“
Maarja Sabre, LH23
„Olen ääretult tänulik, et kooli poolt avanes selline võimalus. Sama tänulik olen ma oma perele ja kõikidele teistele, kes sellele käigule hoogu andsid ja appi tulid.
Alguses oli raske harjuda mõttega, et pean olema oma lastest eemal kolm nädalat, eriti kui kõige väiksem 2,5-aastane. Kurbus tuli ikka väga sisse minekuhetkele mõeldes.
Minek oligi raske – väga raske. Kuid seda vahvam oli kogu see kogemus, mille käigus sai nii palju erinevaid emotsioone läbi elada. Praktika viis mind Portosse, Portugali, ja kui vahva seal oli! Klappisin oma rühmaga nii hästi. Sain teha põhimõtteliselt kõike, mida üks praktikant võõras riigis teha saab. Oli tunda seda meeldivat usaldust, mis meil oma rühmaga tekkis.
Ja no Porto üldse: kui ilus ja vahva. Vaatamisväärsused käe-jala juures (loe: sai korralikult trenni teha kõndimisega). Inimesed olid sõbralikud ja toredad! Soovitan soojalt teistelegi!
Kui midagi varuda, siis sularaha ja palju emotsioone!“
Sillen Kängsepp, LH23
„Minu välispraktika kogemus oli väga hariv ja põnev. Alguses oli hirm, kuidas ma hakkama saan, aga kõik kasvatajad/õpetajad ja lapsed olid väga toredad. Esimesed päevad olid rasked just lastega suhtlemisel, aga mida aeg edasi, seda lihtsamaks see läks. Mulle jäi seal viibitud ajast väga hea emotsioon ja poetasin viimasel päeval ka paar pisarat. Soovitan kindlasti kõigile minna välismaale praktikale ja saada uusi kogemusi!“
Kadri Kõiv, LH23
„Sooritasin praktika Portugalis, Porto linnas asuvas lasteasutuses. Sain hea kogemuse võrra rikkamaks, see oli põnev ja silmi avav. Oluline on omada kohaliku riigi elementaarset sõnavara. Sain väga vahva elamuse laste teatrietenduse näol. Portugali lapsed on armsad ja sõbralikud ning kõige ilusamate lokkis juustega.“
Keiu Pärn, LH23
Tagasiside erakorralise meditsiini tehniku õppekavalt
„Praktika ASB kiirabibaasis on heaks hüppelauaks kiirabibrigaadi tööellu. Olenemata võõrriigist, oli sealne patsientide käsitlus ja seadmed sarnased Eestis kasutatavatega. Kui on plaan kiirabivaldkonnas töötada, siis vastavalt inimtüübile ei ole ilmselt probleemi praktiseerida sellist tööd Eestis, kuid võimalust välismaal selles sektoris kätt soojaks saada on vähe ning seda võiks ja peaks võimalusel kasutama. Seda tegin ka mina.
ASB Rettungswache kiirabibaasis Leipzigis on ligikaudu 100 töötajat ja masinapargi suuruseks ca 20 sõidukit, kus kiirabisõite valdavalt tehakse C-kategooria sõidukitega, mis erinevad Eestis kasutatavatest oluliselt just dimensioonide ja kaalu poolest. Kollektiiv oli baasis sõbralik ja kokkuhoidev. Suhtlemisel tuleb kindlasti kasuks saksa keele oskus, kuid näiteks minu puudulikust keeleoskusest ei olnud suurt muret, kuna enamik kollektiivist oskas ka inglise keelt. Vaba aega soovitan kasutada kohaliku kultuuriga tutvumiseks ja võimalusel teiste linnade külastuseks. Sedagi võimalust ei lasknud ka mina mööda.“
Toomas Kespre, EMT23
„Minu välispraktika oIi Saksamaal Leipzigis ja läbisin seal kiirabipraktika. Olen nüüdseks näinud nii Eesti kiirabi kui ka Leipzigi oma ning võin öelda, et vahe on sees. Leipzigis puudus tavabrigaadil traneksaam, mis on Eestis enamasti igas autos. Huvitav oli see, et neil olid kaelakraed ühekordsed ning larüngoskoobi kihvad samuti ühekordsed. Meil kasutatakse siin ikka kõik ribadeks ja puhastame neid peale iga kasutuskorda.
Üldiselt oli Saksamaal lahe, sest sai praktiseerida oma inglise keelt, olla uues keskkonnas ning näha, kuidas seal õnnetuste puhul tegutsetakse. Autod olid ikka kõvasti suuremad ja seal oli nii palju ruumi liikuda. Sireene kasutati päris korralikult, kuigi seal oli see ka mõistetav, sest rattaliiklus käib maanteel, mistõttu on see on igati mõistlik, kuid sireen oli päris vali ning ehmatas esimesel korral isegi tänaval olles. Teated tulid seal piiparile, mitte kõlarist nagu Eestis kombeks on. Huvitav oli näha teist keskkonda ning erinevaid situatsioone, mida Eestis võib-olla üldse ei kohta.
Kõik, kes tahavad veidikenegi maailma näha, siis kiirabipraktika välismaal on selleks suurepärane koht, kuna seal näed inimesi, kelle moodi olla tahaksid või just vastupidi – kelle moodi sa olla ei tahaks. See paneb veidike mõtlema, kuidas ennast hoida, et eakana poleks nii raske liikuda ja füüsiliselt hakkama saada. Vabal ajal käisin pargis või olin jõusaalis ja sealne loomaaed oli ka päris vahva.“
Madli Kõre, EMT23
Tagasiside podoloogi õppekavalt
„Meie välispraktika juhendaja tegi vabatahtlikuna tööd Punase Risti kodutute varjupaigas ja seetõttu saime ka sinna kaasa minna. Lisaks tegi ta koostööd neurorehabilitatsiooni keskusega ning saime külastada ka seda, et näha, kuidas toimib koostöö füsioterapeudi ja meie juhendaja vahel. Punases Ristis üllatas lihtsus töövahendite osas, mida ta kaasa võttis: tööriided, mask, kindad, antiseptika, küünelõikustangid ja skalpell. Meie juhendaja sai väga hea kontakti protseduurile tulnud inimestega ja olime kursuseõega üllatunud, kui puhtad ja hea hügieeniga olid sealsed inimesed, nii mehed kui ka naised. Leidsime ainult ühe küüneseene kahtluse. Paraku olid neil kõigil väga kurvad lood rääkida ja natuke arusaamatuks jäi meie kahe riigi erinevus sotsiaaltasandil. Näiteks üks härra, kes oli teise varjupaiga klient, tuli meie juhendaja protseduurile ja kinkis talle tänutäheks väga ilusad isetehtud joonistused.
Kohe esimesel päeval oli selge, et vähemalt esialgu saab see olema vaatluspraktika, sest meie juhendaja kasutas jalahoolduse teostamiseks turbiini. See on samasugune käepide nagu hambaarstidel, aga töötab suuremal kiirusel. Meie töötame kas vaakum- või spreijalahooldusaparaadiga ning nende kahe aparaadi tööpõhimõtted ja võimsus on väga erinevad. Esimesel nädalal oli ka töörütm võõras – kohati oli kiire ja siis jälle pikem paus.
Juhendaja oli alguses väga mures, kuna olime tema esimesed õpilased ning meie suhtlus käis inglise keeles. Seletasime, et ka meie ei kasuta inglise keelt igapäevaselt ja toetame üksteist ning saame hakkama.
Erasmus võimaldab lisaks tutvuda ka riigiga, kus praktikal ollakse: vabad päevad ja nädalavahetused annavad selleks hea võimaluse.“
Dagmar Mošarov, PODO23
Tagasiside tegevusjuhendaja õppekavalt
„Kui ma tulin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tegevusjuhendajaks õppima, polnud mul aimugi, et lähen Portosse välispraktikale. Minu senine reisikogemus oli Soome, Ahvenamaa ja kunagi ammu teismelisena Sankt Peterburg. Lennukiga polnud ma kunagi lennanud. Kui sellest koolis rääkima hakati, ei uskunud ma ikka veel, et just mina sinna lähen. Arvasin et minu inglise keel ei ole nii hea ja portugali keele oskus on niikuinii null. Kuna sellest räägiti absoluutselt igal koolipäeval ja soovijaid oli alguses kuus, hakkasin mõtlema: aga mis siis kui…. Kuna minejaid on peale minu veel, siis on võimalik koos ka odavam elamine leida. Küll ma saan hakkama, lehvin kas või teiste tuules! Mõte keelepraktikast ja võimalusest maailma näha tundus üha ahvatlevam. Mõeldud, tehtud!
Andsin avalduse sisse ja hakkasin internetist Porto kohta infot koguma ning tasapisi iseseisvalt portugali keelt õppima. Lend sujus plaanipäraselt. Tallinnast Portosse otselendu ei ole, kuid vahemaandumine Frankfurdis sujus kenasti ja oli väga huvitav kogemus. Alguses oli hirm, et eksin sealses suures lennujaamas ära, aga kui on silmad peas ja lugeda oskad, siis ei ole see asi nii hull midagi.
Kohale jõudsin hilisõhtul ja minu majutaja tuli mulle lennujaama vastu. Nii uskumatu, kui see ka pole, leidsin ma endale peatuskoha 15 aastat Portos elanud eestlanna juures.
Praktikapäevad toimusid tööpäevadel 9-17. Tegu oli päevakeskusega, kus olid erinevad töötoad ning kliendid tegid tööd vastavalt oma võimetele. Lisaks töötoas osalemisele on klientidele ette nähtud ka teraapiad. Minulgi oli vahel, kui ajakava lubas, võimalus teraapiaseansse pealt vaadata. Näiteks õnnestus mul osaleda kognitiivsete oskuste arendamise teraapias. Lisaks külastasin veel ujumisteraapia, füsioteraapia ja grupiteraapia – rütmiharjutused ja muusika järgi laulmine – tunde. Lisaks käisid kliendid, kellel ei olnud liikumispuuet, kord nädalas „jalgpallitrennis“, mis ei tähendanud otseselt jalgpalli, vaid värskes õhus liikumist, millele lisandusid erinevad koordinatsiooniharjutused – palliga ja ilma, hüpates ja joostes.
Sain ka iseseisvalt natuke aktiviseerivaid tegevusi läbi viia. Ei olnud vaja paluda, et kes tahab ühineda, sest nii kui ma midagi uut välja võtsin ja nokitsema hakkasin, tuldi uudistama. Näiteks tegime paberile tikkimist. See oli äärmiselt põnev väljakutse. Ma küll ei saanud klientidega rääkida, aga tegelikult suhtlesime palju! Nad olid väga uhked oma valminud kaartide üle ning juhendajad olid samuti rahul.
NB! Sealsed kliendid on nii ühtehoidvad ja toetavad. See, kuidas nad üksteist aitasid, on märkimisväärne. Kui keegi ei saanud kirjutada, anti talle pastakas pihku, võeti tema käsi enda kätte ja kirjutati koos. Rääkimata sellest, et kaust toodi tema juurde ja avati õige koha pealt. Kui kellelgi oli saapapael lahti, siis seoti see kinni; kui keegi nuttis, rutati lohutama; kui suu oli pudrune, pühiti see ära. See oli minu jaoks kõige imetlusväärsem kogu praktika juures.
Esimesel nädalal oli mulle veidi võõras, et kui kliendid saabusid, siis lõunamaa kombe kohaselt tervitati põski kokku pannes ja kallistades. Kui kurtsin oma juhendajale, et mul on nii kahju, et ei saa nendega suhelda, siis juhendaja julgustas: „Osadel neist ei ole oma kodu ja neil pole kedagi, kes lähedust pakuks. Lihtsalt anna neile seda….hellust ja hoolt.“ Nii ma siis tegingi ja läks palju lihtsamaks. Mitte, et ma loendanud oleks, aga mõnel päeval sain põsemusisid ja kallistusi 50+, sest nad tulid ise – lihtsalt tõusid ühel hetkel püsti, tulid minu juurde ja kallistasid. Juba teise nädala lõpuks oli see minu jaoks täiesti tavaline asi, mis omakorda tingis selle, et kui pidin tagasi sõitma, siis nii mõnigi nuttis ja ei soovinud minu lahkumist. See oli veidi kurb, aga paratamatu.
Olen väga rahul ja ei kahetse mitte ühtegi Portos veedetud hetke. Isegi kui sa ei ole kunagi varem lennanud ja pead minema üksi võõrasse riiki, siis mine ikka – see on seda väärt. Kõik on tehtav! Siia sai kirja vaid killuke emotsioone. Igatsen praegugi sealseid kliente, nende lahkust ja siirust. Igatsen sealseid vaateid. Tänu sellele võimalusele sain näha hoopis teistmoodi kultuuri. Võimalik, et ma ei ole suutnud enda jaoks veel kõike lahti mõtestada ja emotsioone jätkub pikemaks ajaks. Kindlasti jäi mul ka palju avastamata. Kui aega oleks rohkem olnud, siis oleksin kindlasti läinud ka sisemaale. Võib-olla avaneb see võimalus veel kunagi …
Olen Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile selle unustamatu kogemuse eest väga tänulik!“
Triin Kübarsepp, TJ23
„Välispraktika tekitas minus kerget kõhedust ning ebakindlust, kuna mul puudus täpne arusaam ees ootavast, sest tegu oli erivajadustega lastega. Otsustasin enda jaoks ära mõned punktid millest kindlasti kinni pidada:
- Suhtlen ainult nende keeles, äpi vahendusel. See aitab paremini sulanduda ning omandada elementaarseid sõnu, mis on klientidega suhtlemisel vajalikud.
- Teha kaasa kõik üritused, mida pakutakse, sealhulgas näiteks ühine lõunasöök.
- Mitte unustada, et ma ei ole lihtsalt Karmen, vaid esindan ka meie kaunist kodumaad.
Minu esimene praktikapäev on meeles tohutu virrvarrina: kisa-kära, uued näod ja nimed, kõik räägivad korraga, pagana äpp viskab vimkasid, mind ei võeta vastu avasüli (No oleks ju palju kergem?), vaid kuidagi külmalt ja tüdinult. Tundub, et esimesest tutvustusvoorust, mille viis läbi direktriss isiklikult, sain nii-öelda läbi. Talle sobis kõik: nii minu portugali keeles suhtlemise mõte, pikemad tööpäevad ja minu poolt tunnistatud vähene kogemus erivajadustega lastega kokkupuutel.
Kuna mulle nõudmisi ei esitatud, ühtki kindlat tegevust ei oodatud, siis pidin ise endale väljundi leidma, et hankida maksimaalselt teadmisi, mida ma siia saama tulin. Tantsutunnis tantsisin koos nendega, laulutunnis laulsin, lõunasöögi ajal haarasin härjal sarvist ning võtsin endale auväärse vee valaja ja nõudekoristaja ameti. Puhketunni veetsin puhkeruumis lapsi valvates.
Esimesest päevast võtsin kaasa kaks tähelepanekut: esiteks on parem, kui juuksed on rätiku all, sest siis ei teki kellelgi himu neid sakutada. Osad töötajad olid vaprad ja ignoreerisid seda järjepidevalt ning olid lahtiste juustega, mis jäid pidevalt mõne pisikese või suurema käekese haardesse. Ilmselt oli ema neile rääkinud, et ilu nõuab ohvreid..
Teiseks, mida vähem on su küljes asju, seda parem! Mul näiteks oli väga huvipakkuv kell, mis küll ühtpidi murdis jää laste ja minu vahel, aga sai ikka vatti ka, sest seda sai klõpsutada ja proovida kive rihma küljest kätte saada! See oli nii väsitav “töö”, et üks pisike noorhärra tegi lausa uinaku mu süles!
Teine päev läkski juba kergemalt, kuna lapsed tundsid mu ära ja mul oli varuks juba ka piisavalt portugalikeelseid sõnu, millega end arusaadavaks teha. Kella 12-ni oli basseiniteraapia: lapsed kahekaupa basseinis koos kahe tegevusterapeudiga. Oli põnev jälgida, kuidas igale neist leiti arendavaid ülesandeid. Mina riietasin neid ümber ning aitasin lapsi basseini ja välja.
„Relaxruumi“ koos lastega, kes soovivad puhata, sain ka endale ning võin uhkusega väita, et iga päevaga tuli sinna ikka rohkem lapsi, sest seal kehtis minu kord ja kõik lapsed said rahulikult selle tunni-pooleteise jooksul puhata rahustava muusika saatel.
Ma ei tihanud kordagi küsida nende laste diagnoose. Kolm last olid seal väga ohtlikud nii teistele kui ka iseendile. Päeva jooksul tekitasid nad seal palju liikumist. Siinkohal tahaksin kohe ära mainida, et igas korralikus Portugali erivajadustega laste laagris, peaks minu arvates emotsionaalsete portugallaste kõrval eksisteerima üks eestlane, kes siis, kui kõik tormavad päästma üht last, saaks silma peal hoida teistel, et lisakatastroofi ennetada.
Ilmselt kõige väsitavamaks päevaks jääb minu mällu ekskursioonipäev. Olin seda päeva oodanud, kuna kursusekaaslaste sõnul oli see üks vahvamaid päevi. Üldiselt kõik, mis võis minna valesti, sel päeval ka viltu läks. Hommik algas sellega, et üks autistlik poiss andis saabudes märku, et tahab pissile, kuid kuna kõigil oli omavahel nii palju muid teemasid üleval, siis keegi ei pööranud sellele tähelepanu ja ta suunati mängima. Lugu lõppes üle saja kilose kaaluva lapsekese raevuhooga, kus veri lendas ja jooksmist oli palju. Mulle oli meeldiv see, et kõik nooremad lapsed jooksid kaitset otsima minu juurde ehk siis kolm tükki neist kogusin enda ja seina vahele varju. Kuna planeeritud oli ekskursioon, siis suunati kiirkorras ülejäänud lapsed bussi, igal neist oma saatja kaasas. Isegi koristajad olid kaasatud.
Plaanis oli Porto linna tuletõrjedepoo külastamine. Ilmselt ei olnud see tuletõrjujate jaoks esimene kord, kui nende juurde lapsed ekskursioonile tulid. Kuid kuskil oli läinud kaduma info, et särasilmsete laste asemel tulevad erivajadusega särasilmsed lapsed ning tervituseks pandi kohe sireen üürgama! Meid oli küll iga lapse jaoks üks täiskasvanu, kuid neist ratastoolis ainult üks ning viis neist olid meist kõigist suuremad. Tuletõrjujad vaatasid suu ammuli pealt, kuidas me lapsi taga ajasime ning kisavaid ja pekslevaid lapsi rahustada püüdsime… Ilmselt nägime kohati välja nagu kamp kondiväänajaid. Kokkuvõtteks olime me kõik enne lõunat juba täiesti väsinud ning puhkeruumis magasid lõpuks nii lapsed kui ka üks töötajatest.
Ülejäänud päevad kulgesid enam vähem samas rütmis. Ma ei olnud lihtsalt keegi võõrkeelne tädi, vaid täiesti arvestatav kaastööline. Mida päev edasi, seda rohkem suunati lapsi puhkama minu hoolde ja tuba oli vahel isegi paksult rahvast täis.
Minu esimese päeva tänud maitsva söögi eest kandsid samuti vilja: olin köögitädi eriprojekt ja armastus! Juba kaugelt kõlas: „Karmen, venha comer!” (tõlkes: Karmen, tule sööma!) ja otsiti kõige värskem toit, mis alles ahjust välja võeti, anti mulle kolme inimese ports ning kallati see alati rohke võiga üle. Olin kogu aeg kurguni täis söönud ja pidin osa salaja tagasi viima.
Aeg läks väga kiiresti ning lõpuks saabuski praktika viimane päev. Olin enda jaoks palju huvitavat kogenud ja õppinud. Eriti rohkelt sain kõrva taha panna liikumis- ja muusikaterapeudilt. Olen absoluutselt vaimustatud inimestest, kellega seal kokku puutusin! Nende headus ja tahe neid lapsi aidata, on väärt sügavat kummardust ja austust. Ma ei ole väga emotsionaalne inimene, aga nendega hüvasti jättes löristasin solidaarselt koos nendega nutta ning lubasin võimalusel uuesti kohtuda.“
Karmen Minenko, TJ23
