Ellujäämine hoolivuse hinnaga: ämmaemandate vaikivad võitlused

Tervishoiusüsteemis, kus töötab koos palju erinevaid spetsialiste ja toimuvad ka väga erilised sündmused, nagu näiteks uue elu algus, räägitakse kahjuks üha sagedamini ka töövägivalla juhtumitest.

Töövägivald on mistahes põhjendamatu käitumine kolleegi, patsiendi või tema lähedase poolt, millel on selle kogejale negatiivne mõju. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni raporti kohaselt on tervishoiutöötajatel võrreldes teiste valdkondadega kuni 16 korda suurem tõenäosus töövägivalla kogemiseks. Uurimistööd kinnitavad, et kõige sagedamini kogevad töövägivalda just õed ja ämmaemandad, ning mingisugusel kujul töövägivalda on kogenud pea kõik tervishoiuspetsialistid. Kummalisel kombel peavad paljud töövägivalda ka oma kutsetöö paratamatuseks. Samas on teada, et töövägivalla kogemine võib põhjustada terviseprobleeme ja suurendada töölt lahkumise tõenäosust – kokkuvõttes on sellel negatiivne mõju tervishoiuteenuse kvaliteedile. Asjaolu, et üle maailma leiab siiski vähe uurimistöid, mis kirjeldaksid just ämmaemandate kogemusi, andis tõuke teemat empiiriliselt uurida ka Eestis ning ämmaemandate kogemustele tuginedes. Uurimistöö eesmärgiks seati ämmaemandate kogemuste välja selgitamine ning kirjeldamine.

Uurimistöö tehti Tartu Ülikoolis, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse magistriõppe raames. Selleks koostati esmalt teaduskirjandusele tuginev poolstruktureeritud intervjuu kava ning pandi paika uurimisandmete kogumise plaan. Uurimistöö kooskõlastati Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega ning andmed koguti perioodil aprillist detsembrini 2023. aastal. Kokku viidi läbi individuaalintervjuud 16 ämmaemandaga üle Eesti.

Vägivaldse käitumise mitmekülgne ja masendav pale

Kahjuks on Eestis töötavad ämmaemandad oma igapäevatöös kogenud nii verbaalset, psühholoogilist kui ka füüsilist vägivalda, mis ühtib teiste riikide uurimistöödes kirjeldatuga. Lisaks on Eesti ämmaemandad kogenud ebakollegiaalsust ning teisese kannatanu traumat, mis varasemates uurimustes käsitlemist ei ole leidnud.
Verbaalse vägivallana kogeti näiteks agressiivset suhtlemist, nagu sõimamine, karjumine või ähvardamine, aga ka sotsiaalmeedia postitusi. Näiteks: “tema [sünnitaja] mees ja selle mehe ema, /…/. Nad sõimasid mind telefoni teel, lubasid kohtusse kaevata /…/ [sünnitaja ähvardas] kui ta mees jõuab, siis see mees annab mulle [ämmaemandale] raudselt peksa”.

Kogeti ka kolleegide poolset kõvahäälset halvustamist, alandamist ning tagarääkimist töökeskkonnas. Psühholoogiline vägivald väljendus kollektiivist tõrjumisega, ebapäevaks pidamise1 (vt nr 1 tsitaati lk 41 asuvast „Noppeid intervjuudest ämmaemandatega“) või ebavõrdset kohtlemisega kas tööajagraafikute koostamisel või teiste toimingute käigus, kus ametilalast hierarhiat ära kasutati. Lisaks tunti survestamist erinevate toimingute teostamisel nii sünnitajate kui ka kolleegide poolt ja austuse puudumist näiteks tugiisiku käitumisest lähtuvalt: „oled läinud palatisse visiiti tegema. Et siis sünnikaaslane [tugiisik], /…/ magab näiteks poolpaljalt, suhteliselt alasti seal voodi peal ja ta nagu ei arvesta sellega, et minu jaoks on see töökeskkond“.

Füüsilise vägivallana kirjeldasid ämmaemandad juustest tirimist, kinni hoidmist ning isegi löömist.
Mujal maailmas kirjeldatust erinevalt ilmnes Eestis ebakollegiaalsus unikaalse tulemusena. See väljendus vigade sihilikus otsimises, alusetus süüdistamises ning toetuse puudumises, mis väljendus näiteks abita jätmises töösituatsioonides või alustava ämmaemandana mittetoetamises, teiste, kogenenumate töötajate poolt: “Kõik noored pannakse proovile /../ toetuse asemel”.

Lisaks tajusid ämmaemandad ebakollegiaalsusena lugupidamatust isikliku aja suhtes, mida tajuti näiteks olukorras, kus isiklikust ajast kutsuti ämmaemandat tööle sissekannete sisu muutma. Lisaks toodi välja töökorralduslikest muudatustest teadmatusse jätmist, tööprotsesside takistamist teiste üksuste poolt2 ning tunnetatud individuaalse arengu piiramist näiteks erialastele koolitustele mittelubamise kaudu.

Teisese kannatanu fenomeni mõistet kasutatakse tervishoiusüsteemis olukordades, kus tervishoiutöötaja on kõrvalseisjana saanud kahju. Teisese kannatanu traumaatilist kogemust tajusid ämmaemandad vägivaldse kogemuse järgselt toetuseta jäädes3, näiteks situatsioonist juhile teatades ei kogetud oodatavat tuge või tajuti hoopis hukkamõistu. Lisaks kirjeldati emotsionaalse kahju kogemist vägivaldse situatsiooni tunnistajana, näiteks kui naisega käituti ämmaemanda juuresolekul vägivaldselt või jäädi ise vägivaldse käitumise ohvriks kellegi kaitseks välja astudes. Varasemalt on leitud, et töövägivalla situatsioonil on negatiivne mõju nii töövägivalla kogejale, kui ka selle pealtnägijatele, mistõttu on oluline pöörata tähelepanu vägivalla esinemisele ning vähendamisele.

Nähtamatud haavad ja sügavad mõjud

Uurimistöö tulemustest selgus, et töövägivald toob kaasa hulga negatiivseid tagajärgi nii vägivalla kogejale, töökeskkonnale kui mõnikord ka ämmaemandusabi saajale. Eristada saab vahetuid tagajärgi, mis toovad kaasa emotsionaalset häiritust ja väljenduvad näiteks vähenenud töömotivatsioonis või ebaõiglaselt kohelduna tundmises. Kirjeldati nutma hakkamist, vahetult situatsiooni järgselt valvest lahkumist ning töövõimetuslehel viibimist. Kogeti isegi töö ümberkorraldamist, kuna ämmaemanda ja pere koostöö jätkumine polnud enam võimalik4.
Ämmaemandad tunnetasid ka teadmatust-oskamatust, kuidas vägivaldse situatsiooni järgselt tegutseda. Otseseks tagajärjeks töövägivalla kogemisele nimetasid ämmaemandad hirmu vägivaldse käitumise ohvriks langeda5, samuti kollektiivi mittekuulumise tunnetamist ning tööle minemise vastumeelsust. Ämmaemandad tunnistasid, et vaatavad tööle minnes valvegraafikut: kellega koos tööl ollakse, kas ees ootab tööpäev, mis võib sisaldada uusi kolleegidevahelisi katsumusi. Lisaks kirjeldati enesesüüdistamist vägivaldse intsidendi põhjustamises ning kõhklusi enda pakutud tervishoiuteenuse kvaliteedis ja ämmaemanduserialal jätkamise osas.

Uurimistööd kinnitavad, et kõige sagedamini kogevad töövägivalda just õed ja ämmaemandad, ning mingisugusel kujul töövägivalda on kogenud pea kõik tervishoiuspetsialistid.

Kahjuks kirjeldasid ämmaemandad töövägivalla esinemise negatiivseid tulemusi ka teenuse saajale ning eelkõige nähti seda ämmaemandate empaatiavõime vähenemises, mille tagajärjeks oli rutiinsetele toimingutele orienteeritus ja minimaalne suhtlus naisega6. Ämmaemandad tunnistasid, et sel moel jääb pere ilma soojast ja hoolivast teenusest. Lisaks kogeti professionaalse ebakindluse tekkimist otsuste vastu võtmisel ning kolleegidelt abi küsimisel – enam ei juletud küsida7. Kogeti, et vägivalla tõttu halvenesid töökeskkond ja meeskonnatöö kvaliteet. Aja jooksul tekkis ükskõiksus töökoha suhtes, pingestusid kolleegidevahelised suhted ning kahanes lugupidamine vägivallatsevate kolleegide suhtes, mis omakorda kahjustas nii töövõimet kui -tahet. Mitmel juhul kirjeldati ämmaemandate töölt ning kutsealalt lahkumist8.

Uudse tulemusena kirjeldasid ämmaemandad meie uurimistöös ka pisut teistsuguseid kui otseselt negatiivseid tagajärgi. Nimelt selgitasid nad, et kogemus on neid aidanud edaspidi vägivaldsete situatsioonidega toime tulla ning andnud olulise elulise õppetunni, kuidas nad ise kunagi käituda ei soovi. Kokkuvõttes tajusid ämmaemandad nagu oleksid nad inimesena tugevamaks saanud. Lisaks kirjeldati ka toetavate kollegiaalsete suhete tugevnemist vägivaldse kogemuse järgselt. Seda, kas elulised õppetunnid ning inimesena kasvamine on vägivaldse kogemuse positiivne tulem või hoopiski toimetuleku mehhanism, mis soodustab järgnevaid vägivaldseid episoode, on uurimistöö põhjal keeruline väita ning kindlasti on teemat vaja täiendavalt uurida.

Kaua veel jaksame kanda ja kannatada?

Töövägivalla kogemusega toimetulemiseks kasutasid ämmaemandad erinevaid abivõtteid: hajutati oma töökoormust, et olla tööle tulles maksimaalselt puhanud ning vähendada sellega seotud konfliktide võimalusi. Tööl olles keskenduti vaid tööülesannete täitmisele, minimaliseerides kolleegidega töökeskkonnas aja veetmist ning suhtlust puhkeajal. Töökeskkonnas hoiti teadlikult distantsi: näiteks säilitati kolleegidega vaid ametialane suhtlus9 ning arvestati senisest enam inimeste käitumise ja suhtlemise eripäradega. Kirjeldati reaalse ohu teadvustamist10 ja olukorraga kohanemist/leppimist. Prooviti ka mõista vägivalla põhjustaja ajendeid ja olukorda. Mitmed ämmaemandad kirjeldasid toimetuleku mehhanismina vägivaldse käitumise ignoreerimist, kuna väga sooviti õpitud erialal edasi töötada11 või näiteks juhtudel, kui olukorraga oli seotud muidu väga lugupeetud kolleeg.

Vahetud võtted, mida kasutati, olid lisaressursi kaasamine: näiteks kutsuti appi turvatöötaja ja/või politsei. Olukorraga tagantjärele toimetulekuks pöörduti pereliikmete, sõprade või kolleegide12 poole, et saada mõistmist ja ärakuulamist. Esines ka olukordi, mil tunti end keerulises situatsioonis täiesti üksi. Samuti tehti ametlikke teavitusi või kirjalikke kaebusi vahetutele juhtidele. Abivõtetena rakendati vaimse tervise spetsialisti poole pöördumist ja saadi abi täiendmeditsiini kasutamisest ning füüsilisest aktiivsusest.

Ämmaemandate hääletu kannatus: vajadus toetuse ja koolituse järele

Töövägivald mõjutab negatiivselt kõiki, kes sellega kokku puutuvad ning kahtlemata põhjustab väljaõppinud ja kogemustega ämmaemandate töölt ja kutsealalt lahkumine tervishoiuteenuse kvaliteedi langust. Kvaliteetse tervishoiuteenuse järjepidevuse tagamiseks on vajalik probleemi teadvustamine ning lõpetada tuleb vaikiv töövägivalla aktsepteerimine. Rohkem tuleb panustada meeskonnatöö ning kollegiaalsuse arendamisse, et vähendada töövägivalla esinemist ning sellega kaasnevaid tagajärgi. Ämmaemandad, nagu ka teised tervishoiuspetsialistid, vajavad senisest enam tuge, mõistmist ning koolitusi vägivaldsete situatsioonidega toimetulemiseks, neist teavitamiseks ning nende ennetamiseks.

---

Ämmaemandatega: tekstis viidatud tsitaadid

• „kui suunatud naine sünnitustuppa, sünnitustuba [sünnitustoa ämmaemand] ikkagi kontrollib emakakaelasid üle [emakakaela avatust], nii residentide /…/, kui ka noorte kolleegide“
• “nad [sünnitusosakond] ei saada naisi, siis sünnitusjärgsesse öösel nii kiiresti minema, /…/, et sünnitustuba saaks öelda, et meil ei ole kohti.”
• „Me oleme pöördunud [juhi poole] /…/ kui ongi mingisugused konkreetsed situatsioonid olnud /…/, mingisuguse lahendusega nagu sealt poolt otseselt ei tegeletud”
• “Ma olin peale seda mingisugune kuu-poolteist haiguslehel, /…/ ma olin psühholoogiliselt täiesti omadega läbi”
• „tekitas hirmu ja umbusaldust. /…/ kui sa suudad nagu niimoodi käituda ühe kolleegiga, siis miks sa arvad, et sa niimoodi minuga järgmisena sellisena käituda ei võiks”
• „ma ei ole valmis naisi nii palju nõustama. Ma teen lihtsalt ära need asjad, mida on vaja“
• „mul oli vaja konsulteerida [valvearstiga], aga ma ei julgenud helistada“ 
• „ma vahetasin täielikult eriala, läksin tööle üldse siis teise haiglasse ja valdkonda [õendusesse]”
• “Sa õpid väga kiiresti ära, et suure osa kolleegidega sa hoiadki sellist väga /…/ töist suhet, et sa räägid väga täpselt seda, mida vaja selles olukorras rääkida, hoiad hästi kuiva professionaalset suhet“
• “sa võtad teatavaks, okei, selline situatsioon juhtus [vägivaldne situatsioon töökeskkonnas], püüan olla kohal ja teadlikum, et võib ka minuga juhtuda”
• „kui sa tahad ämmaemand olla ja eriti kui /…/ tahad tingimata töötada sünnitusosakonnas, siis Eestis on täpselt 12 osakonda, /…/. Vabu kohti on väga vähestes nendes. /…/ see ei ole nagu nii lihtne, et ma lähen ära järgmisse kohta”
• „mul on väga head kolleegid kellega ma saame väga hästi läbi ja kes alati kui mingisugune case [juhtum] siis me tavaliselt joome kohvi või saame kuskil pärast tööd kokku“

---

Kasutatud allikad:

• International Labour Office. (2020). Safe and healthy working environments free from violence and harrassment.
• Cheng, S., Dawson, J., Thamby, J., Liaw, W. R., & King, E. B. (2020). How do aggression source, employee characteristics and organisational response impact the relationship between workplace aggression and work and health outcomes in healthcare employees? A cross-sectional analysis of the National Health Service staff survey in England. BMJ Open, 10(8), e035957. https://doi.org/10.1136/bmjopen-2019-035957
• Tuominen, J., Tölli, S., & Häggman-Laitila, A. (2023). Violence by clients and patients against social and healthcare staff – An integrative review of staff’s well-being at work, implementation of work and leaders’ activities. Journal of Clinical Nursing, 32(13–14), 3173–3184. https://doi.org/10.1111/jocn.16425
• Nydoo, P., Pillay, B. J., Naicker, T., & Moodley, J. (2020). The second victim phenomenon in health care: A literature review. Scandinavian Journal of Public Health, 48(6), 629–637. https://doi.org/10.1177/1403494819855506
• Organisation for Economic Co-operation and Development (OECD) & Federal Ministry of Health. (2021). The economics of patient safety Part IV: Safety in the workplace: Occupational safety as the bedrock of resilient health systems. Paris.