Jaga
Lapsena oli mul kindel plaan saada tulevikus õpetajaks. Minu parima sõbranna ema oli algklasside klassijuhataja ja tema töö tundus nii inspireeriv: tal olid lühikesed tööpäevad, ta oli emana juba lõunast kodus, sai punase pastakaga kontrolltöösid parandada ja käia oma klassiga põnevatel väljasõitudel. See tundus lapsena unistuste tööna! Minu elutee viis mind aga teises suunas ja tervishoid tõmbas enda poole päris suure jõuga – ämmaemandaks õppides tajusin, et olen kindlasti õiges kohas ning naiste ning perede kõrval olles saan pakkuda oma abi ja toetust just sellisel viisil nagu soovin. Aastate möödudes see kunagi nii eredalt säranud „õpetaja“ leek minu sees siiski ei kustunud, vaid hõõgus vaikselt omaette edasi, andes endast üha enam märku. Nii saigi minust Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud.
Kas õppejõutöö on ämmaemanda karjääriredeli üks pulk ja kuidas seda tervishoiutöötajana tajume?
Eesti ämmaemanduses puudub riiklik karjääriredeli kirjeldus, mistõttu on tuntav, et see arengusuund on jäänud erialaselt pigem tagaplaanile. Ämmaemanda õpe valmistab ette iseseisva spetsialisti töötamaks naistega kogu nende elukaare vältel. Ämmaemanda kutsestandardi tase 6 ja 7 sätestavad, et ämmaemand on tervishoiuspetsialist, kes juhendab, jälgib, nõustab ja toetab naisi raseduse ja sünnituse ajal, sünnitusjärgsel perioodil ning reproduktiivtervise küsimuste ja günekoloogiliste probleemide lahendamisel kogu elukaare erinevatel etappidel. Ta jälgib rasedusi ja juhib sünnitusi omal vastutusel, hooldab ja jälgib vastsündinuid ning imikuid. Ta osaleb tervisekasvatuses ja pereplaneerimises üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil, täiendab elukestva õppe põhimõttest lähtudes oma teadmisi ja oskusi, osaledes kutsealastel täiendkoolitustel, edendades seeläbi isiklikku karjääri ja elukvaliteeti. Ta juhib meeskonda, osaleb arendus- ja teadustöös. Olla õppejõuna rakenduskõrghariduse tasemel kogemuste, teadmiste ja oskuste edasiandja, on vaid uduselt sellesse sisse kirjutatud.
Töö õppejõuna pakub kliinilise akadeemilise karjääri võimalusi ning kõrgharidussektoris töötamine on inspireeriv karjäär, andes kogenud ämmaemandatele suurepäraseid võimalusi oma akadeemiliste teadmiste ja kliinilise praktika kogemuste kasutamiseks. Õppejõuna saab rakendada juhtimisoskust, mõista grupidünaamika eripärasid ja seeläbi järjepidevalt areneda ning panustada tulevaste kolleegide järelkasvu.
Eesti ämmaemanduses puudub riiklik karjääriredeli kirjeldus, mistõttu on tuntav, et see arengusuund on jäänud erialaselt pigem tagaplaanile.
Kõrgharidussektoris töötamisel on mitmeid eeliseid: näiteks töö paindlikkus, töökoha kindlus, selge karjääritee ja korralik palk, tegutsedes samaaegselt südamelähedases valdkonnas.
Samas – nagu iga teisegi töö puhul – võib kõrgkooli õppejõu tööelu olla üpris keeruline, kuna seda mõjutavad mitmed sisemised ja välised tegurid. Töökoormuse kõikumine kooliaasta lõikes on paratamatu, samas areneb selle toel aja- ja tööplaneerimise oskus. Üliõpilaste lõputööde juhendamine kuhjub samuti ühte perioodi, kuid annab suurepärase võimaluse olla kursis viimaste uurimuste ja teadustööde tulemustega. Inimesed õpivad erineval viisil ja tunnis võib olla seetõttu keeruline rahuldada kõigi vajadusi ning tagada, et õpetus oleks asjakohane ja kõigile arusaadav. Turvalise ja kaasava ruumi loomine on minu jaoks väga oluline. Suunata õppijate hoiakuid ja toetada nende valmidust olla suutlik ise teisi toetama, on suur väljakutse. Panustan eeskujuks olemisse ja usun, et empaatia on küll õpitav, kuid selle alge peab inimeses endas olemas olema. Headus toodab headust ja empaatia empaatiat.
ICM (International Confederation of Midwives) sätestab, et ämmaemanda koolitaja/õpetaja on praeguse praktikakogemusega kvalifitseeritud ämmaemand, kes on edukalt läbinud õppekava ja/või näidanud oma pädevust õpetamisel, mis hõlmab õppekavade väljatöötamist, juhendamisstrateegiate kasutamist ning õpilaste õppimise toetamist ja hindamist. Paljudes riikides on endiselt kriitiline puudus ämmaemandatest, kes suudaksid saada vilunud koolitajateks/õpetajateks, mille tulemusena koolitavad ämmaemandaid sageli teiste erialade õpetajad. Need koolitajad/õpetajad aga ei pruugi mõista ämmaemanduse ainulaadset ulatust. Ämmaemandad õpivad rakenduskõrghariduses pea viie aasta jooksul mõistma naist tervikuna, mille keskmes ei ole haigusseisund. See kätkeb endas nii tema psühholoogilisi kui ka füüsilisi vajadusi, lisanduvate rollide mõju naiseks olemisele; kehakuvandi seost teenustega, mida naisele pakume; naise oskust end erinevatesse rollidesse paigutada ning tema ootusi tervishoiule. Ämmaemand on naise toetaja, innustaja ja võimestaja kõigil tema eluperioodidel, pakkudes talle kvaliteetset ämmaemandusteenust. Tänaseks päevaks on ICM ja WHO poolt koostatud juhenddokumendid, mis kirjeldavad ämmaemanda õpetajate kvalifikatsioone.
Kõrgharidussektoris töötamisel on mitmeid eeliseid, näiteks töö paindlikkus, tööstabiilsus, selge karjääritee ja korralik palk, tegutsedes samaaegselt südamelähedases valdkonnas.
Ämmaemand tajub oma iseseisvust ja rolli tervishoiutöötajana iseseisva spetsilistina, kes on alati ka meeskonna liige. Meeskond tema ümber on aga olenevalt olukorrast väga kirju, mistõttu tuleb esmased otsused, plaan patsiendi toetamiseks ja tema teekond, langetada ise. Tugevalt emotsionaalse eriala esindajatena, on ämmaemandate tööalase läbipõlemise oht märkimisväärne, mistõttu entusiasm ja naiste elukvaliteeti panustamise soov kõrgkooli lõpetamise järgselt võib ereda leegiga lõkkele lüüa. Enesetoestuse võimalused tunduvad läbipõlenuna utoopilised ning kui paari aasta möödudes võiks mõelda oma kogemuste jagamisele kõrgharidusõppes, siis isiklik dilemma ämmaemandaks olemise suhtes, on nii segadust tekitav, et karjäärimuutus tundub mõeldamatu. Siiski usun siiralt ämmaemandate soovi võtta vastu see unikaalne võimalus ja panustada noorte, kasvavate kolleegide õpetamisse.
Platon on öelnud: “Suund, kuhu haridus inimese viib, määratleb tema tulevase elu.” Olen õpetaja, seega olen suunamudija!
