10 küsimust: Aire Pajur

Radioloogiatehnikute õppekaval on praktiliste oskuste eksameid läbi viidud üle kümne aasta. Kõige olulisemaks eksamiks radioloogiatehnikute 3. kursusel on OSCE (Objective Structured Clinical Examination) eksam, kus üliõpilased lahendavad erinevaid situatsioonülesandeid ja patsiendi rollides on näitlejad.

Seekord esitame kümme küsimust kõige staažikamale patsiendi rollis olnud näitlejale, Aire Pajurile – LendTeatri asutajale, kunstilisele juhile ja näitlejale.

1. Kuidas sai Sinust näitleja?
   Huvi näitlemise vastu oli mul juba noorena, aga plaanist lavakasse astuda ei saanud asja – tol aastal, kui keskkooli lõpetasin, ei olnud lavakasse vastuvõttu, aga järgmisel aastal oli juba elu vahele tulnud. Kui lapsed olid suuremad, hakkasin käima äsja loodud kohalikus harrastustrupis. Sealt edasi olen mänginud erinevates näitetruppides ning teinud koostööd erinevate lavastajate ja näitlejatega. See kõik on andnud palju kogemusi ning meelitoitvaid emotsioone. Näitlemisega olen tegelenud nüüdseks 25 aastat.
   Olen mõelnud, et tegelikult on kõik läinud parimat rada: mul on pere, lapsed ja lapselapsed ning saan tegeleda just sellega, mis mulle meeldib – teatriga.
   
2. Millega tegeled igapäevaselt?
   Igapäevaselt tegelengi teatriga. Varasemalt olen töötanud meditsiinisfääris – õppisin toonases Tartu Meditsiinikoolis ning ka mu kaks tütart on selle kooli lõpetanud – ning samuti sotsiaaltöö valdkonnas.
   Peale koondamist viimaselt töökohalt seisin silmitsi tõsiasjaga, et minu vanuses pole lihtne tööd leida. Kõige problemaatilisem oli see, et olin läbipõlenud ega suutnud mõelda, mida ma üldse teha tahaksin, oskaksin või suudaksin. Ainus, mille osas mul tõrge puudus, oli teater. Läks mõnevõrra aega, enne kui jõudsin teatri loomiseni, aga tegelikult andis koondamine selleks esmase tõuke. Nüüd toimetan igapäevaselt LendTeatris – olen teatrijuht, mis tähendab, et teen kõike, mida on vaja teha: näitlen, lavastan, koristan, kirjutan näidendeid, projekte jne. Õnneks pole ma üksi – meil on abilisi, kelleta LendTeatrit sellisel kujul kindlasti ei eksisteeriks. Meil on Elvas ka oma teatrimaja, mis on vanast kauplusehoonest ümber ehitatud. Kohalik Coop andis selle meile kasutamiseks. Teeme proove, toome välja lavastusi ja anname etendusi nii meie enda teatrimajas kui ka mujal Eestis. Näidendeid tahaks rohkem kirjutada, aga teatri igapäevaelu korraldamise kõrvalt napib loometööks võimalusi.
   Oma aja võtavad ka lapselapsed, keda on vaja vahel hoida. Suuremad neist on juba täiskasvanud, aga pisimad kahe- ja kolmeaastased, nii et vahel saan nendega ka „teatrit” teha. See on tore roll!
   
3. Kuidas Sa sattusid meie kooli eksamile patsiendi rolli?
   Toona juhtus Zinaida Läänelaid helistama mulle, kui amatöörteatri näitlejale, soovides leida ühte inimest patsiendi rolli. Mulle see mõte väga meeldis – kui sain mängida erinevate traumadega patsiente, siis „värvisin” neid ikka nii, et kõrval asuvast õppeklassist tuldi vaatama, kes seal ometi nii koleda häälega karjub.
   
4. Kuidas elad patsiendi rolli sisse?
   See ei ole raske, see on huvitav! Võimalusel püüan kehastada võimalikult markantseid patsiente ja ekstreemseid olukordi, et üliõpilased oleksid haiglasse tööle minnes kogenud ka äärmuslikumaid juhtumeid ja keerulisemaid patsiente – raske õppustel, kerge lahingus. Tõsi, alati ei saa ma teha kõike, mida tahaks, sest üliõpilased on ikkagi õppija rollis ja ma ei tohi neid selliselt eksitada, et nad eksamil läbi kukuvad.
   Kõige raskem oli patsienti mängida siis, kui mu ema oli just surnud ja pidin kas järgmisel või ülejärgmisel päeval mängima patsienti. See oli raske. Keeruline oli endast välja pigistada traumas patsiendi olekut, valusid, oigeid ja kannatusi, olles ise parajasti leinameeleolus. Aga ka teatris tuleb ette, et näitlejal on surnud keegi lähedane, kuid tema peab minema lavale, unustama oma elu ning mängima hoopis teistsuguste emotsioonide ja tunnetega inimest.
   
5. Kas mäletad, millised olid emotsioonid pärast esimest pikka päeva patsiendi rollis?
   Kõige huvitavam on tegelikult see, et esimene eksamipäev ja eksamile tulek olid mulle isegi ilma eksamita üsna ekstreemsed ning ma ei teadnud, millega see päädib. Olin sel ajal nimelt ise haiglas ja raviarst ei andnud mulle luba osakonnast lahkuda, kuigi ma seda väga palusin. Nii ma siis tulin varahommikul ilma loata ära ja jätsin arstile vabanduskirja. Õnneks oli arst siiski mõistev, nii et sanktsioone ei järgnenud ja väga suurt pahandust sellest ei tulnud. Mäletan, et see eksam andis mulle justkui tiivad – ma tundsin end nii omas elemendis, mul oli hea olla ja üle hulga aja paistis päike!
   
6. Milline on olnud Sinu enda kõige meeldejäävam roll või situatsiooniülesanne läbi aegade?
   Ma arvan, et kõige paremini ongi meeles esimene kord, kui mängisin traumapatsienti. Oi, see oli tore! Üliõpilastele oli see ilmselt väga ootamatu ja ehmatav, aga usun, et jäi neilegi meelde. Ukse taga ootavatele üliõpilastele polnud see tõenäoliselt just parim ettevalmistus ja kõrval asuvas õppeklassis mõtlesid tudengid kindlasti õudusega, et mis neid järgmisel aastal ees ootab.
   Toredad ülesanded on ka psühholoogia ja suhtlemise vallas – jälle väga vahvad väljakutsed! Ma muidugi loodan, et tudengid ei pea kunagi kokku puutuma selliste patsientidega, nagu mina neile kehastan, aga nad on tõesti väga tublid. Olen kindel, et ka päriselus saavad nad sellistes situatsioonides väga hästi hakkama.
   
7. Kas ja kuidas on patsiendi mängimine tulnud kasuks Sinu näitlejameisterlikkusele?
   Usun, et üks on täiendanud teist ja vastupidi. Kogemustepagas on veelgi priskemaks läinud. Kunagi ei tea, millal antakse teatris mõni roll, kus saan oma patsiendi mängimise kogemust ära kasutada.
   
8. Kas ka näitlejal on mingid kindlad ootused enne eksamit, kui see saladus pole?
   Kindlaid ootusi ei ole, küll aga on hästi tore näha tudengeid läbi nende õpiaastate esimesest viimase kursuseni ja olla nende arengu tunnistaja – see on väga armas. Nad saavad kuidagi omaks ja kohutavalt hea meel on, kui nad oma viimaste eksamitega ühele poole jõuavad.
   
9. Kuidas Sulle tundub, kas tudengid on ajas muutunud? Kui jah, siis missuguseid tähelepanekuid oled teinud?
   Oo jaa, mulle tundub küll, et tudengid ON ajas muutunud! Esimestel aastatel oli ehmatust ja pabistamist justkui rohkem, kui ma neid patsiendina „traumeerisin”. Minu meelest on toimunud väga suur areng: tudengid on kuidagi avatumad, avalamad, oskavad suhelda ega satu paanikasse, kui „patsient” ootamatult või ebasobivalt käitub. Arvan, et suur roll on sellelgi, et päris paljud tudengid töötavad õppimise kõrvalt ja neil on juba omajagu kogemust, millest on väga palju abi ka õppeprotsessis.
   
10. Milliseid soovitusi jagad üliõpilastele praktiliseks eksamiks suhtlemisel patsiendiga?
    Tõenäoliselt on kõige parem soovitus see, et käitu teise inimesega nii, nagu tahad, et sinuga käitutakse. Üleolevus ja ninakus ei aita kuidagi olukordi lahendada, samuti võimupositsiooni demonstreerimine. Pahandamine ja halvustamine pole ka just parimad sõbrad omavahelisele suhtlemisele ning süüdistamine valab tavaliselt õli tulle.
    Alati aitab sõbralik hääl, soe pilk, hoolivus, viisakus ja lugupidav suhtumine. Enamasti on abi ka huumorist, kuid vahel võib patsient selle peale solvuda või pole tal huumorimeelt või siis lihtsalt puudub naljatuju antud olukorras. Eks siin peavad oma sisemine kompass ja empaatiavõime aitama iga konkreetse patsiendiga õige suhtlusviis leida. Kindlasti ei peaks räuskava ja oma õigusi nõudva patsiendiga samale suhtlustasandile laskuma – oluline on jääda ise väärikaks, kontrollida oma emotsioone ning meeles pidada, et hea sõna ja naeratus ei maksa midagi, kuid võivad päästa päeva, inimesest rääkimata.
    Üks asi, mille kohe ära tunneb, on siirus – kas meediku huvi ja osavõtlikkus on tõelised või teeseldud. Teate, kuidas tõeline osavõtlikkus ja siirus hinge lähevad! Võib-olla ma ei saa seda oma rollis alati välja näidata ja leebuda – näiteks siis, kui parajasti fuuriat kehastan –, aga olen vaimustatud neist tudengitest, kelle puhul on näha, et nad teevad oma tööd südamega ja hoolivalt. See on patsiendile juba pool ravi!
    
    Soovin, et kõigist tänastest tudengitest kujuneksid just niisugused meedikud, kelle juurde iga patsient sattuda tahaks.