Kuigi maailma rahvaarv kasvab, siis Eestis rahvastik kahaneb ja vananeb ning meil tuleb silmitsi seista ühiskonna vananemisega seotud muutustega.
Millised on vananeva õpetaja rõõmud ja mured koolis?
Maailma rahvaarv kasvab 2035. aastaks prognooside kohaselt ligikaudu 8,8 miljardini (2015. aastal oli 7,3 miljardit) ning üleilmne mediaanvanus tõuseb 34 eluaastani (2015. aastal oli see 30 eluaastat), aga peamiselt kasvab rahvastik Aasias ja Aafrikas. Euroopa Liidus rahvaarvu kasv tõenäoliselt peatub ning vananemisnäitajatelt edestab Euroopa enamikku maailma piirkondi (Strateegia “Eesti 2035”).
Eesti vabariigi valitsuse strateegiast „Eesti 2035“ lähtuvalt on rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi järgi Eesti rahvaarv aastal 2035 ligikaudu 1,305 miljonit, rändevoogude tasakaalu korral mõnevõrra väiksem. Selleks ajaks on iga neljas Eesti elanik 65-aastane või vanem ja samal ajal väheneb tööealiste (15–64-aastased) arv ligi 35 000 inimese võrra.
Statistikaameti andmetel oli 2022. aasta augustis 65-aastaseid ja vanemaid õpetajaid Eestis 9%, 55–64-aastaseid lisaks veel 27%. Seega võiks rohkem kui kolmandik Eesti õpetajatest lähema kümne aasta jooksul soovi korral pensionile jääda. Kui üritada leida tüüpilist õpetajat, siis selleks võiks ilmselt olla naine vanuses 55–64 aastat. Just seda soo ja vanusegrupi kombinatsiooni leidub õpetajate seas kõige enam.
Vananeva õpetaja rõõme ja muresid jagavad loos peale minu isikliku kogemuse, kaks särtsakat professionaalset õpetajat Taimi ja Sirje ning särav koolijuht Aile.
Minu lugu
Kuulun ise vananeva personali hulka töömaastikul, seega alustan iseendast.
Olen Kai, 54-aastane ning olnud pikalt loodusainete õpetaja.
Õe õppekaval alustasin õpinguid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis eelmisel koolitalvel. Minu põhitöö on olla õpetaja ja mul on juba 24 aastat staaži erinevates kooliastmetes, valdavalt põhikooli- ja gümnaasiumiastmes. Olen olnud loodusainete õpetaja nii bioloogias, geograafias kui keemias ning mul on kümme aastat kogemust haridusvaldkonna nõustajana. Samuti on mul nii mõnigi aasta kogemustepagasit kooli ja ka lasteaia juhtimises.
Miks siis õe põhiõpe ja uued õpingud? Esitasin endale küsimuse, kas mind tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas vananeva õpetajana koolis, innovaatiliste imede keskel, vajatakse. Kas ma olen õpetajana piisavalt jätkusuutlik ka viie aasta pärast?
Meditsiin on mind alati huvitanud. Lapsepõlves lugemisoskuse kiirelt omandanuna lugesin enda lemmikute hulka nõukogude aegses kodus aukohal olnud raamatu „Tervise ABC“. Miks ma ei astunud varem meditsiinipõllule ja kündsin hoopis haridusmaastikku? Küllap jäi julgusest puudu ja küpsus saabus alles vanusega. „Meditsiinist ja haridusest teavad kõik midagi arvata“, on levinud õpetajate kõnekäänd ja nõustajaid on sageli seal, kus seda ei vajata.
Nii hea on oma varasemaid teadmisi ja kogemusi kasutada aluspagasina õe põhiõppes ja samas täiendada end ka õpetajana, liikudes samas lähemale õe ametile!
Kuidas on olla koolis õpetaja, kes pole esimeses nooruses? Erinevalt Põhjamaadest, ei ole Eestis ühiskonnas õpetaja kõrgesti hinnatud. Ammugi pole vananev õpetaja olla populaarne, kuna tekib küsimus, kas ta suudab ajaga kaasas käia, olla piisavalt innovaatiline, noortepärane ja pop. Tegelikult sõltub paljugi õpetajast ja tema isiksusest, mida intervjueerimise käigus tõestada püüdsin.
Eesti koolisüsteem on kõrgesti hinnatud ja tulemuslik. Seda tõendavad PISA uuringud, kuid ometi pole uuringute põhiselt meie lapsed õnnelikud.
Põhjamaades on lapsed õnnelikud, kuid nende õpitulemused on viimastel aastatel läbi viidud uuringute tulemuste põhjal kasinad. Seetõttu on Rootsis otsustatud taas järgida vanu traditsioonilisi õpimeetodeid.
Traditsioonilised õpimeetodid nagu käeline tegevus ja käsitsi kirjutamine, toetavad aju arengut.
Me toetume sageli teistele riikidele, unustades ära, et meil on piisavalt hästi toimiv ja edukas haridusmudel endal olemas ning veel on koolides alles vana kooli väärikaid õpetajaid, kes värskendavad oma terava huumoriga ja professionaalsusega noorte õpetajate vähest juurdekasvu. Just sellistest väärikatest õpetajatest tahan oma loos jutustada. Kas nad on vananevad või noorenevad, jäägu lugeja enda otsustada.
Sirje lugu
Sirje on 69-aastane Melliste Kooli klassiõpetaja, kel on pedagoogilist staaži 48 aastat: 40 koolis ja 8 lasteaias.
Sirje parandab mind naerdes, et ei ole vananevat õpetajat. On „koolile pühendatud elu“, tsiteerides Johannes Käisi.
Sirje, kuidas Sa ennast hetkel koolis tunned, võrreldes noore õpetajana pedagoogilist teed alustades?
Mida rohkem aega edasi, seda enam mulle koolis meeldib. Iga päev on üllatusi täis, iga päev on koolis uus. Tore on õppida midagi uut: digivahendite areng sunnib ja annab võimaluse juurde õppida uusi oskusi ja teadmisi.
Praeguses eas olen kindlasti rahulikum, tasakaalukam ja suure õpetamiskogemusega. Tasakaalukus tuleb ikka vanusega nagu ka teadmine, et tervet maailma ei saa muuta, vaid ainult iseennast ja oma suhtumist maailma asjadesse.
Millised on tänapäeva õpetaja mured seoses tulevikuga?
Õpetajate keskmine vanus koolides on üsna kallutatud eakamate poole, kes prognoositavalt 5 aasta pärast jäävad pensionipõlve nautima ja noorte õpetajate järelkasv on kasin erinevatel põhjustel – madal palk, suur energia- ja närvikulu, vähesed karjäärivõimalused jms.
Murelikuks teeb, kui õpetajate vähesuse tõttu koolis, klassiruumis, kolib õpetus internetipõhiseks ja puudub vahetu otsene kontakt õpilase ja õpetaja vahel. See pole hea, sest vahetu suhtlus õpetaja-õpilase vahel on oluline osa õppeprotsessist.
Raha pole ilmas muidugi peamine ja vanemal õpetajal on olemas eluase, puuduvad liisingumaksed, lapsed on suured ja koolitatud ning on vaid lust ja rõõm tööst koolis.
Millised on rõõmud koolis, mis on aidanud rasketel aegadel? Kuidas ennast tasakaalustada?
Nauding tööst koolis ja õpilastega suhtlemisest. Vahel on rõõmu palju, samas pakub väljakutseid, kui mõni pahur õpilane vajab selgitusi. Läbi huumori on õpetaja roll lastele öelda, mis sobib ja mis ei sobi ning selgitada neile ühiskonna häid tavasid ning kombeid.
Rasketel aegadel on ikka oma pere ja kodu, kes toetavad. Kui isiklik elu on korras, siis on tööl kõik korras. Õpetaja on oma ametis ikka 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas, raske on mitte töömuresid koju kanda.
Tasakaalu aitavad luua ikka ka aktiivsus väljaspool kooli – reisimine, erinevad kultuurisündmused ja lugemine ning võimlemine kindlasti.
Mida öelda noorele, alustavale õpetajale?
Kannatust, kannatust, kannatust.
Kõik ei tule otsekohe, enda kehtestamine võtab aega.
Leidke alati positiivset, otsige midagi positiivset ka võimatu ja keerulisena tunduvas olukorras.
Sirje on särtsakas ja stiilne daam ning professionaalne õpetaja koolis (autori märkus).
Taimi lugu
Taimi on 67-aastane Viimsi valla kooli õpetaja – särav, stiilne daam, eesti keele ja kirjanduse õpetaja juba 30 aastat.
Taimi räägib alustuseks ühe loo vananevast kolleegist ja tema mõjust kooli haridusmaastikul. Kooli pakkus ennast tööle 77-aastane klassiõpetaja. Algul jäi direktor väga mõtlikuks ja tahtis keelduda, arvestades vanaproua vanust, kuid siiski otsustati proua õpetaja kutsuda kooli töövestlusele. Peale tulemuslikku vestlust võeti vanaproua tööle. Tööle ilmus särtsakas, vitaalne, hea rühiga stiilne daam, kelle populaarsus õpilaste ja nende vanemate seas kasvas kiiresti. Peagi tekkis vanemate tungival nõudmisel koolis järjekord tema juhitud klassis õppida soovijaist.
Taimi selgitab: „Asi pole õpetaja vanuses, vaid vitaalsuses ja ellusuhtumises. Kui õpetaja on reibas ja noorusliku hingelaadiga, pikaaegse kogemusega aine- ja metoodilise õpetamiskogemusega, siis on selline õpetaja koolile väärtuslik varalaegas. Minu kolleegi kõrvalt vaadates hinnatakse kõrgelt tema professionaalsust ja head huumorisoont.
Mõni noor õpetaja võib oma olemuselt ja ellusuhtumiselt tihti olla vanem ja väsinum, kui eakas kolleeg, kes naudib iga koolipäeva.
Õpetajal peab olema stiili ja hoiakut nii sõna kui ka riietumisstiili osas.“
Õpetaja ei tohi olla kergesti solvuv, vahel peab olema võimekus „kõike mitte kuulda“ ja mitte üle reageerida. Vahel on köielkõnd leida tasakaal teismelistega suheldes, kes kõik vajavad mõistmist just õpetajalt, kui vanematel napib aega keerulises teismeeas toetada.
Tundlik ja närviline õpetaja nakatab sageli oma närvilisusega õpilasi, siin ei ole küsimus vanuses. Vanemad õpetajad on sageli tasakaalukamad, kuid palju sõltub ka kooli juhtkonnast ning valitsevast õhkkonnast: kas direktori, õppejuhi ja õpetaja vahelised väärtused, austus ja lugupidamine on paigas. Samuti on oluline lugupidav ja austav suhtumine õpilastesse.
Taimi ütleb, et igas vanuses on oluline aja- ja enesejuhtimise küsimus, tasakaalu leidmine töö ja kodu vahel. Vaimne väsimus, mis õpetajat koolis tabab, tuleb tasakaalustada sobiva füüsilise tegevusega: kas jalutamine, treening, ujumine vms. Taimi näiteks tasakaalustab end MyFitnessi treeningutel.
„Kõige tähtsam ja olulisem – toetavad, mõistvad, hoolivad ja intelligentsed kolleegid panevad silma särama. Muidugi õpilased – puhas rõõm on nendega kohtuda ja hing heliseb nooruslikult,“ tõdeb Taimi.
Tore, kui kodus on toetav mõistev abikaasa ning partner ja lapsed saavad aru, et üks lapsevanem on 24 tundi ööpäevas õpetaja.
Taimi lisab: „Emakeele- ja kirjanduse õpetajate kaasadele peaks rajatama lohutus-toetusklubid, kuna nad tunnevad sageli üksindust abikaasade kõrval, kes nädalavahetuse sisustavad kirjandite ja tekstianalüüside seltsis.“ Seetõttu mõned kaasad kas plaanivad lahkuda või juba on lahkunud oma õpetajast kaasa kõrvalt …
Koolijuhi, Aile lugu
Aile on 50-aastane, stiilne ja särav professionaalne koolijuht Melliste Koolis, kus on koos nii põhikool kui ka lasteaed. Tal on lisaks 23-aastane staaž matemaatikaõpetajana.
Aile, milline on Melliste Koolis õpetajate vanuseline skaala – kui suur on vananeva õpetaja osakaal kogu kollektiivis?
Melliste Koolis on vanuses 55+ 25% töötajatest.
Millised rõõmud ja mured on seoses vananemisega personali hulgas?
Kui töötaja on töövõimeline ja suudab seista oma kvalifikatsiooni tasemel, pole inimese vanus üldse oluline. Haridusasutus võidab, kui inimene on võimeline ja nõus panustama täistööajaga kuni pensionini ja kauemgi veel.
Arvatakse, et vanemaealised võivad kergesti langeda rutiini, ega taha uuendustega kaasas käia. See oleneb ikka inimesest endast ja ei pruugi eaga kaasas käia.
Eakamal on aga suurenenud risk haigustele vastuvõtlikkuseks. Vastavalt erialale võib olla reaktsioonikiirus oluline, näiteks masinatega töötavatel inimestel: tehnoloogiaõpetajatel võib reaktsioonikiirus ja tähelepanelikkus mõjutada töö kvaliteeti.
Õpetaja, kes on pidevas õppeprotsessis ja ajaga kaasas käiv, ei märka oma vananemist – tal pole aega keskenduda numbritele oma elus. Töö noortega hoiab reipa ja noorena, samas on olemas elu- ja töökogemuse pagas.
Seoses kaasava haridusega on aga kooli jõudnud probleemid seoses n-ö „vabakasvatusega“, kus lastel puuduvad reeglid ja lugupidamine. Kui kodudest tuleb kooli elementaarse viisakuse ja austuse puudumine, siis eakamatel on seda keeruline taluda.
Mida meenutate varasemast kogemusest, kui ise õpetajana alustasite?
Mulle meenuvad enda algusaegadest kaks kolleegi: 55- ja 75-aastane. See 75-aastane kolleeg oli oma väärtushinnangutes noorem ja särtsakam. Vanus on vaid numbriline, kõik sõltub inimese enda hoiakutest.
Omast õpetajakogemusest lähtuvalt tean, et noored on enamasti uuendustega kergemini kaasa minevamad, erinevalt eakamast õpetajast, kes on oma meetodite valikul traditsioonilisemad. Samas on alati olnud mõni õpilane hea meelega toeks infotehnoloogiliste vahendite käsitlemisel, mis on arengukoht nii õpetajale kui ka õpilasele ja samas vastastikku kasulik õppeprotsess. Siin võib esineda ka vastuolu, kui õpetaja ei suuda kogu tänapäevase tehnoloogiapargiga koolis toime tulla. Siiani ei ole ma siiski näinud olukorda, kus lahendust ei leidu.
Tõsi, õpetajate läbipõlemist olen isegi kogenud – kogu aeg 24 tundi ööpäevas olemas olles ja vastates lapsevanemate küsimustele, millele sageli ei oodata vastuseid, vaid soovitakse õpetajat mõjutada ja nõustada. Õpetajate toas on levinud „must“ huumor: kes jõuluni vastu peab, võib edasi töötada. Sageli on endalgi kevadeti tühjaks pigistatud sidruni tunne…
Oluline on kolleegide omavaheline koostöö, mis sõltub koolis ikka juhi seatud prioriteetidest ja väärtushinnangutest. Juhi meistriklassi koolis hindavad nii noored kui vanad kolleegid alati kõrgelt. Vanuses pole probleemid, vaid on võimalused ja koostöö alused, kus on võimalik kollektiivis teineteist toetada ja kogemuspõhiselt rikastada ühistel arutelukoosolekutel või koostööpäevadel.
Kahe õpetaja ja koolijuhiga suhtlemisel ning läbi pideva eneseanalüüsi on mulle selgeks saanud, et vananevat õpetajat koolis pole olemas: on elujaatav, särtsakas, hea huumoritajuga, lahenduskeskse mõtteviisiga, oma aine professionaal ja suurepärane suhtleja keset noori õppureid. Me ei vanane noorte keskel, vaid säilitame noorusliku ilma- ja silmavaate. Asi on suhtumises, mitte vananemises. Keha on regeneratsiooniprotsessis, kuid see ei takista säilitamast humoorikat ja selget suhtumist maailma.
Hinnanguid anda on sageli nii hariduses kui ka meditsiinis kerge, kuid neid eemaldada sageli võimatu. Väärtustame väärikaid, keskmisest eakamaid kolleege enda keskel ja õppigem nendelt, kuniks veel on, mida jagada. Olgem tähelepanelikud ja austavad kuulajad, kui suurema kogemuste pagasiga kolleegid kipuvad nõu andma: seal on ikka oma iva, mida ka noor ja eneseteadlik saab oma arengus kasutada. Ärge peljake vanemate kogemusi ja elutarkust, vastastikku üksteist väärtustades on koolis mõnus kasvada ja areneda nii noorel kui ka vanal kolleegil.
Kasutatud allikad
- Strateegia „Eesti 2035“. (2024). https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia (25.09.2024).
- Statistikaamet. (2022). Suur ülevaade: õpetajad meie koolides ja lasteaedades. https://www.stat.ee/et/uudised/suur-ulevaade-opetajad-meie-koolides-ja-lasteaedades (25.09.2024).