Hiljuti avanes mul võimalus osaleda Saaremaal toimunud kiirreageerimise meditsiinimoodulil. Tegemist oli koolitusega, mis oli suunatud eelkõige meditsiinitaustaga politseiametnikele ja nende koostööpartneritele, kuid seekord õnnestus osaleda ka minul kui tulevasel õel. See kogemus avardas minu silmaringi, andis juurde praktilisi oskusi ja kinnitas veelgi veendumust, et olen valinud õige elukutse.
Teekond Saaremaale ja esimesed muljed
Reis sai alguse Narvast, kus tankisin esmalt auto ja võtsin teele kaasa kange kohvi. Edasi liikusin Virtsu poole ja sealt juba praamiga üle vee. Viimati külastasin Saaremaad aastal 2019 ning olin juba jõudnud unustada, milline kaunis ja rahulik paik see on.
Saaremaal ootas mind Kaitseliidu kasarmu, millest sai minu kodu kaheks järgmiseks ööpäevaks. Maja juures tervitas mind valvur, kes tutvustas kodukorda ja aitas end sisse seada. Kasarmus kohtusin ka teiste osalejatega – koerajuhid, isikukaitse spetsialistid ja kiirreageerijad. Vestlused kolleegidega olid vahetud ja sõbralikud. Jagasime oma lugusid elust, tööst ja meditsiinilistest juhtumitest.
Esimene päev: töötoad ja simulatsioonid
Nagu koolitustele kombeks, algas päev vara. Kell kaheksa hommikul kogunesid pea kõik 20 osalejat kokku ning meid jagati meeskondadesse. Minu tiimis olid koerajuht, isikukaitse ametnik ja kaks kiirreageerijat.
Päeva esimeses osas tegelesime meditsiinikottide komplekteerimisega. Kottide sisuks olid muu hulgas žgutid, hemostaatikumid, survetegurid, kaelalahased, dekompressiooninõelad, kanüülid, NaCl, valuvaigistid (fentanüül, morfiin, ketamiin), traneksaamhape ja adrenaliin; samuti varustus nagu pulssoksümeeter, vererõhumansett ja kandetekk.
Varustus komplekteeritud, algasid praktilised töötoad
- Žguti paigaldamine ning konserveerimine pikka evakuatsiooni silmas pidades.
- Dekompresseerimine tõsise pneumotooraksi korral, vaagnafiksaatori kasutamine ja mootorratturi kiivri ohutu eemaldamine.
- Eluliste näitajate hindamine, sealhulgas pulsi leidmine jalalt – mis osutus keerulisemaks, kui võinuks arvata.
- Luukanüüli kasutamine: saime harjutada õppekanüüliga, mis toimis samal printsiibil nagu tegelik vahend.
Päev kulges tempokalt ning peale lõunapausi algasid situatsioonõppused realistlikes tingimustes.
Esimene situatsioon, mida tuli lahendada, oli vägivallajuhtum, mis oli aset leidnud maja hoovis. Väljakutse kohaselt oli naaber kuulnud karjumist ja kutsus abi. Kohale jõudes leidsime karjuva naise, kellel oli massiivne verejooks kaelast ja torkehaav kubeme piirkonnas. Rakendasime MARCH-algoritmi: peatasime verejooksu, tamponeerisime haavad, lõime veenitee ja manustasime ravimeid. Ehkki ilm oli äärmiselt palav ning meil oli seljas ka 20 kg kaaluv varustus, töötas meie meeskond väga hästi ning koostöö oli ladus.
Esimene situatsioon lahendatud, ootas meid teine väljakutse. Seekord oli tegemist relvastatud isikuga tööstushoones. Laekunud väljakutses kirjeldati endist töötajat, kes oli hoonesse sisenenud relvaga. Esmalt viisime läbi CQB ehk siseruumide kontrolli. Selle käigus tekkis tulevahetus ning kuulist sai haavata meie meeskonna liige ning ka kahtlustatav ise.
Jagunesime kahte meeskonda, et osutada abi mõlemale kannatanule. Minu patsiendil oli kuulihaav õlas ja rindkeres. Paigaldasime žguti, kontrollisime hingamisteed ja paigaldasime chest seal’i, et sulgeda rindkerehaav. Kogu protseduur kestis 40 minutit, kuid tundus kõrge adrenaliinitaseme tõttu 10-minutisena.
Seegi olukord lahendatud, tuli meil tegemist teha radikaliseerunud isikuga korteris. Meieni jõudnud info kohaselt oli korteris viibinud inimesel relv.
Kitsal trepil toimunud sissetungil tekkis tulekontakt ja kannatanu sai haavata. Transportisime ta esimesele korrusele, kuid selle käigus jäi mu jalg kuhugi kinni ja plahvatanud n-ö mängugranaat sai kogu meeskonnale saatuslikuks. See oli karm, kuid hindamatu õppetund: ära kiirusta, kontrolli ruumi ja ole teadlik ohust.
Ehkki äsja lõppenud situatsiooni lahendamine andis valusa, kuid vajaliku õppetunni, jätkasime me sellest hoolimata täistuuridel oma ülesannete lahendamist ning neljandaks nendest oli merepäästesündmus SAR-meeskonnaga. Selleks tuli meil sadamas simuleerida kannatanu transporti alusele. Sedapuhku olin kannataja rollis mina ise. Meeskonnaliikmed paigaldasid mulle žgutti ja pidin vastu pidama kiirustava paadi liikumisele. Merehaigus, mis mind tegevuse käigus tabas, oli minu jaoks täiesti uus kogemus.
Lisaks minu elu päästmisele päästeti veel üks vette kukkunud kolleeg, kellel tekkis elustamist vajav seisund: AED, ambukott, iGel – adrenaliin möllas ning meeskond sai rütmi tagasi.
Nii saigi esimene päev situatsioonide lahendamisega ühele poole. Kokku jagus meile tegevust 11 tunniks, lisaks kogunes selle päeva jooksul 16 000 sammu. Jagus ka väsimust, higi ja kõiki emotsioone, kuid kokkuvõtvalt oli esimene koolituspäev väga põnev ning magama võis minna rahuliku ja tänuliku südamega. Uni oli seejuures väga hea.
Teine päev: taktikalised oskused ja ülesanded
Teinegi koolituspäev sai alguse varakult ning kohe esimese asjana pandi proovile meie taktikalised oskused. Kogunesime lasketiiru, kus töötoad keskendusid eeskätt ravimite manustamisele, improviseeritud kanderaami ja evakuatsioonisõiduki loomisele, kaelalahaste ja iGel-i paigaldamisele.
Esimene harjutus seisnes kannatanu transpordis. Nimelt oli patsiendil kuulihaav kaelas ja jalas. Kasutasime enda tehtud kanderaami ja improviseeritud evakuatsioonisõidukit. Ääremärkusena tasub mainida ehk sedagi, et kui õues oli 20 kraadi sooja, siis varustatud sõidukis oli 27 kraadi. Oluline teave instruktorilt oli meile seegi, et traumapatsiendid kardavad külma, mitte kuuma.
Koolitus jätkus situatsioonina tulevahetus metsas, mille käigus tuli transportida kannatanu kaevikusse ning tagada samal ajal ka üksteise katmine. Transpordil tekkis aga uus oht, mille neutraliseerisin “kuulidega”. See tekitas realistliku tunde, kuidas tuleb suures stressiolukorras kiiresti töötada, adekvaatselt reageerida ja täpne olla.
Järgmise olukorrana tõi koolitus meie teele enesetapukatse parklas. Seal oli üks naine noaga, kes oli ennast sellega susanud. Kogu meeskond töötas naise abistamise nimel sünkroonis, vaikides ja väga täpselt, sest rollijaotus oli selge ning koostöö sujus.
Kui end ohustanud naisele oli abi antud, ootas meid ees laskmisharjutus meditsiinilise sekkumisega. Sellesse võrrandisse kuulus kattemeeskond, tulistamine ja paralleelselt ka haavatu ravimine. Edasi-tagasi liikumine, relvade ja meditsiinivahendite vaheldumine.
Kaks intensiivset koolituspäeva ei olnud ainuüksi meditsiiniline väljakutse, vaid ka isiklik arengutee. Praktilised oskused, nagu verejooksu peatamine, invasiivsed protseduurid, meeskonnatöö, otsustamine pinge all ja patsiendi seisundi hindamine ekstreemsetes oludes, andsid mulle tugeva aluse tuleviku tarbeks. Emotsionaalselt oli kogemus kurnav, kuid rikastav – sain kinnitust, et õendus on õige tee ja vajalik elukutse.
Olen tänulik selle võimaluse eest! See moodul ei olnud lihtsalt õppus – see oli kogemus, mis jääb minuga terveks eluks.