Töökohapõhine ehk õpipoisiõpe on kutseõppe tasemeõppe vorm, mille puhul praktika ettevõttes või asutuses moodustab vähemalt 2/3 õppekava mahust. Töökohapõhine õpe toimub kooli õppekava alusel nii praktikakohas kui ka koolis kontaktõppe ja iseseisva tööna.
Sisuliselt tähendab see, et töölepingu alusel töösuhetes olev inimene omandab õppekavas kirjeldatud õpiväljundid suures osas praktikakoha tööülesandeid täites oma töökohal, saades selle eest ka õpingute ajal kokkulepitud töötasu ning tööandja tagab talle võimaluse õppeperioodi jooksul antud ülesannete sooritamiseks töökohal. Kool peab omakorda olema veendunud, et asutus oleks õpiväljundite saavutamiseks sobilik. Vajadusel pakutakse tööandja poolsetele juhendajatele ka vastavat väljaõpet. Kooli ja tööandja vahel sõlmitakse töökohapõhise õppe praktikaleping, milles on määratud kooli ja asutuse õigused, kohustused, õppekorraldus – sh õppepraktika ja koolis toimuva õppe maht –, õppija töökoormus ning juhendajate juhendamistasu suurus ja selle maksmise põhimõtted.
Töökohapõhist õpet reguleerib Haridus- ja Teadusministeeriumi määrus nr 39 “Töökohapõhise õppe rakendamise kord” https://www.riigiteataja.ee/akt/119062019004?leiaKehtiv
Eesti kutseõppes alustati töökohapõhise õppe katsetamist 2002. aastal. Tartu Tervishoiu Kõrgkool osales 2008-2010 aastatel projektis TRAIN (Appenticeship Training Program for the Health Care Sector), mille raames kavandati koostöös Ida-Tallinna Keskhaigla, AS Lõuna-Eesti Haigla, Pariisi Erihoolduskeskuse, Leedu ja Soome partneritega hooldustöötajate töökohapõhine õpe, mis viidi Lõuna-Eesti haiglas ka läbi.
Tänaseks on töökohapõhiseid kutseõppijaid meie koolis teadmisi täiendamas käinud juba sadu.
Mida arvavad vilistlased, tööandjad ja õpetajad töökohapõhisest õppest ja õppimisest?
Õppurid räägivad
2025. aasta kevadel lapsehoidja töökohapõhise õppe lõpetanud
„Kui alguses tundus hirmuäratav, kuidas kooli, töö ning pereelu ühildamine välja kukub, siis tagantjärgi oli see hirm asjatu – kõik sujus väga hästi. Koolis oli põnev ja tore uusi teadmisi juurde saada ning õppekäigud teistesse asutustesse andsid mõtteid oma töökohal uusi asju proovida. Õppejõud olid väga toredad ja nende toodud näited elust tegid tunnid huvitavaks. Võtan tööle kaasa palju uut ja tahaks jälle tagasi tulla!“
Kristi, lapsehoidja jätkuõpe
„Minule meeldis koolis käimise juures see, et sai juurde palju uusi teadmisi, õppejõud tõid palju näiteid elust ning ka lahendusi seoses eriliste lastega. Kuna praegusel ajal on lasteaedades praktiliselt igas rühmas paar erilist last, siis on sellised näited väga vajalikud. Raskusi valmistas töö ja õppimise ühildamine kiire elutempo juures.“
Külliki, töökohapõhine õpe
„Kooli ja tööd omavahel samaaegselt toimima panna on raske, aga igati tehtav kui koostad endale graafiku, millal õpid ja siis päriselt ka õpid… Kui kõik asjad on korras ja oled ilusti kohal käinud, siis on koolitöid ja eksameid väga lihtne teha.“
Triin, töökohapõhine õpe
„Koolipäevad töökohapõhises õppes töö ja pere kõrvalt on paras katsumus, aga ei midagi ületamatut. Endal on kindlasti rohkem planeerimist ja õppimiseks tuleb kasutada nn vabu päevi tunniplaanis. Kooli tulles ei osanud väga midagi oodata, aga nüüd kui lõpp paistab, on see olnud väga põnev ja teadmisterohke aeg. Boonuseks on toredad, ühtehoidvad kursusekaaslased ja abivalmis õppejõud. Aitäh!“
Kristi, lapsehoidja jätkuõpe
„Mina tunnen, et tegelikult oli kooliskäimine päris hea ja mõnus vaheldus tööle… Vahest oli tunne, et ei jõua õppida, sest ei ole vaba aega, aga enamus õppetöödest tegin ära koolipäevadel, mitte tööajal ja see aitas päris palju. Isegi oma aega jäi, kui jagasin ära, millal ja mida õpin. Väga mõnus vaheldus oli, kahju et juba läbi sai.“
Heli, töökohapõhine õpe
„Alguses oli kooliasjadega hakkama saamine keeruline, sest kooliaasta algul tuli töid aknast ja uksest. Tekkis hirm, et kuidas kõik tehtud saan. Mind päästis tööde tegemine kuupäevalise täpsusega. Mõni töö oli kergem, selle tegin kohe ära. Arutelud kursusekaaslastega kooliteemadel andsid motivatsiooni ja jaksu. Nii saime üksteisele toeks olla ja mõtteid jagada. Kindlasti mainin siinkohal, et õppejõudude abiga sain teemadest väga hea ülevaate ja vaba suhtlus nendega ainetundides andis tuge kooliaasta lõpuni pingutada.“
Laura-Lee, töökohapõhine õpe
„Töökohapõhisel õppel on minu arvates rohkem plusse kui miinuseid. Õppijana oli alguses keeruline tööelu, kodu ja kooli ühildada, õppimist pidin samuti justkui uuesti õppima. Samas oli väga hea koolis õpitut tööl järele proovida, kolleegidega mõningaid küsimusi arutada ning õpitut praktiliselt rakendada. Miinusena tooksin välja, et märkasin õppeperioodi jooksul arendamist ja muutmist vajavaid kohti ka oma töökohal. Kohati oli ehk varasemalt lihtsam n-ö roosade prillidega nii ennast kui oma kolleege vaadata. Kokkuvõtvalt oli huvitav – sain hulgaliselt teadmisi ja oskusi juurde.“
Astrid, töökohapõhine õpe
„Koolis oli väga tore ja huvitav. Õpetajad olid toredad ja südamlikud, kuid oli väga keeruline hakkama saada. Kuna olen selline ise pusija, said siiski kõik tööd tehtud. Koolist sain väga palju materjali erivajadustega laste kohta, mida tööl olles ka kasutasin.“
Maie, lapsehoidja jätkuõpe
„Töökohapõhiselt õppimine on siiski üpris keeruline, kuna töö kõrvalt pidi jõudma ära teha nii suured kui ka väiksed kodutööd. Õnneks olid tähtajad piisavalt pikaks ajaks ette antud ja saime õppimiseks aega ette planeerida. Iseseisvat õppimist oli väga palju. Koolis olid väga toredad õppejõud ja koolinädalad läksid väga kiiresti. Meeldisid väga ekskursioonid ja praktilised tunnid“
Maiu, lapsehoidja jätkuõpe
„Kindlasti olen tänulik selle võimaluse ja kogemuse eest… Isegi kui oli veidi hirmutav, siis olen uhke, et tulin õppima ja lõpuni vastu pidasin. Isegi kui on hirmutav – värise, aga tee ära!“
Kati, töökohapõhine õpe
„Töö kõrvalt õppimine oli isegi üsna kerge. Ka elukaaslane aitas sellele palju kaasa, andes lapse kõrvalt aega õppimiseks. Samas viimane praktika – erivajadusega laps – oli keeruline… Muidu olid nii kursusekaaslased kui ka õpetajad viimase peal.“
Evelin, töökohapõhine õpe
„Koolis oli selge akadeemiline kalender ja õppekorralduseeskiri, mis aitas mul oma õpinguid struktureeritult planeerida. Veetsin suure osa ajast töökohal, kus sain juhendaja käe all omandada reaalseid oskusi ja kogemusi. Vaegkuuljana oli mul kohati arusaamine väga raske, kuid õpetajad olid väga mõistvad. Aitäh Tartu Tervishoiu Kõrgkool, et olen saanud teie juures õppida. Eriti suured tänud õpetajatele Lianale ja Riinule, et olete olnud toeks.“
Elo, lapsehoidja jätkuõpe
„Kui selgus, et sain kooli sisse, siis oli rõõm suur. Peale esimesi koolipäevi olid aga hirm ja segadus suur – infot selle kohta, kus, kuidas, mida tegema peab, oli nii palju. Kuna minu viimastest õpingutest on 20+ aastat möödas, oli algus väga raske ja ka mahukaid kodutöid oli väga palju. Kui palusin mõne kodutööga kolleegi abi, ütles ta, et sa õpiksid nagu bakalaureuseõppes. Kuna mul on endal ka 3-aastane laps, siis oli väljakutse tema kõrvalt õppida ja koolis käia. Samas oli ka mõnus nädalake töölt teise keskkonda tulla ja seda mõnusam jälle tööle naasta.“
Garis, töökohapõhine õpe
„Kartsin väga õppima tulemist, et kas saan hakkama. Paralleelselt kooliga oli vaja käia tööl, teha kodutöid, lisaks vajas mind terve pere. Esimene poolaasta oli minu jaoks raske – oli palju pisaraid, emotsioone ja magamata öid. Teine poolaasta tundus juba lihtsam või siis olin olukorraga harjunud. Praegu olen enda üle väga uhke, et lõpusirgele jõudsin. Töökoha poolt võimaldati mul kenasti koolis käia, aga samas olid pinged pidevalt õhus. Probleemiks olid pidevad asenduste otsimised ja see omakorda tekitas süütunnet.“
Sille, töökohapõhine õpe
„Oli üllatavalt põnev aasta. Õppeaasta alguses põdesin, kuidas leian tasakaalu töö ja kooli vahel. Kõik laabus siiski ilusasti ja õppisin oma aega planeerima. Samuti oli kooliskäimine mõnus vaheldus – läksin alati peale koolinädalat rõõmsalt ja uute teadmistega tööle.“
Maarja, töökohapõhine õpe
„Kuna liitusin õppega teisel koolinädalal, oli esimene poolaasta minu jaoks väga hirmus. Ärevus ja hirm püsis terve semestri. Alates teisest semestrist tuli rahu ja teadmine sellest, mida teen. Tagasivaates oli huvitav õppeaasta, mis tekitas väikese segaduse minu eraelus. Õppimine andis mulle enesekindluse ja teadmise, et tahtmise korral saan oma eesmärgid täita. Ja millised suurepärased õpetajad mul olid! Aitäh teile!“
Anneli, töökohapõhine õpe
„Esialgu oli keeruline, aga mida aeg edasi, seda lihtsamaks läks kooliskäimine ja aja planeerimine. Soovitan kõigil, kes planeerivad töö ja pere kõrvalt kooli minna – anna aga minna, sest julge hundi rind on rasvane. Olen õnnelik, et sain uusi tutvusi ja uusi mõnusaid mälestusi ning loomulikult ka palju uusi teadmisi.“
Aili, töökohapõhine õpe
„Minu kogemus töökohapõhise õppijana on olnud väga positiivne. Mulle väga meeldis, et vahelduseks töönädalatele sai käia koolis midagi teistsugust tegemas. Sügisel tundsin, et äkki on seda kõike siiski liiga palju, sest kodutöid oli ülepea, kuid enda motiveerimine ja asja õigesti planeerimine lahendasid mu mured. Minul oli selle kooliga väga positiivne kokkupuude. Aitäh!“
Hannah, töökohapõhine õpe
„Mina tulin õppima töökohapõhiselt. Töökoht ise pakkus välja võimaluse töö kõrvalt õppima minna. Kuna mul oli niikuinii plaanis midagi oma erialaselt juurde õppida, siis võtsin selle pakkumise vastu. Olen väga tänulik nii töökohale kui ka koolile selle võimaluse eest.“
Kristina, töökohapõhine õpe
2025. aasta kevadel hooldustöötaja õppe lõpetanud töökohapõhised õppijad
„Seda, mida õppisin, sai ka tööl rakendatud ning need teadmised muutsid töötamise palju meeldivamaks ja sujuvamaks. Kindlasti andis kooliskäimine juurde enesekindlust ja oskusi. Raskusi valmistas pere, töö ja kooli vahel tasakaalu leidmine. Kool võttis alguses enamuse ajast, aga tööl pidi samuti käima ning nii jäi pere natuke tahaplaanile. Kui kodus on lapsed, siis on see kohati paras väljakutse, eriti kui kõik on kodus, aga koolitöö tahab tegemist ja kuupäevad lähenevad. Sellele vaatamata oli igati väärtuslik ja meeldiv kogemus õppida uusi teadmisi just Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.“
Tiia, Võru õpperühm
„Minu töölkäimine algas veidi hiljem kui koolis käimine – tänu õppima tulekule sain ka tööle. Kool ja töö koos on väga silmi avardav, sest see õpetab aega planeerima ja rohkem oma vaba aega hindama. Loobumise tunnet ei tekkinud kordagi. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on nii head õpetajad ja toetav süsteem, et isegi kui oled väga hädas, aga näitad, et ikkagi väga-väga püüad, siis alati aidatakse. Koolitööde tegemine ja tähtaegadest kinnipidamine oli üks suuremaid väljakutseid. Kokkuvõtteks saan öelda, et kool ja töö koos annavad elule maitse, põhjuse hommikul ärgata ja maailma vallutada ning panna ennast proovile, milleks võimeline oled – see võib ennastki üllatada. Otsus kooli tulla oli parim otsus.“
Tiina, Võru õpperühm
„Töökohapõhise õppe võlu on kindlasti see, et kui oled töötamise käigus teinud neidsamu toiminguid, mida kooli praktikatunnis parajasti õpid, kinnistub see mällu paremini. Alguses oli mul raske leida aega koolitööde tegemiseks, sest samal ajal töötasin ka täiskohaga hooldajana. Samuti oli keeruline oma ülemusele selgeks teha, et koolipäevadel ma tööl käia ei saa. See oli tema jaoks probleem, kuna tööajagraafikut oli raske koostada, kui esimesel õppeaastal oli kuus 6-7 koolipäeva. Hiljem kasutasin koolipäevadeks õppepuhkust ja vahel ka tavapuhkust. Kuna mina olin oma osakonnast ainuke, kes hooldajaks õppis, siis heideti mulle ette, et miks ma kasutan õppepuhkust, kuna õed, kes samuti õppisid, seda ei teinud. Samas olid nad kõik minust paarkümmend aastat nooremad. Koolis käimine on aga tõstnud minu enesekindlust, kuna õpe on väga laiapõhine ning andis mulle vajalikke teadmisi.“
Katrin, Tartu õpperühm
„Mulle isiklikult meeldis nii kool, õppeprogramm kui ka õppejõud. Kool on väga hea tasemega ja see annab õppurile motivatsiooni ja uhkust. Raske oli õppida töö kõrvalt, sest koormus tekitas pinget ja mõnel hetkel tundus, et jõuvarud on osakorral. Kursusekaaslased olid väga toetavad ning see hoidis meid koos lõpuni.“
Anželika, Tartu õpperühm
„On suurepärane, et koolis on võimalik ka töö kõrvalt käia ja on võimalus kasutada õppepuhkust. Eriti veel siis, kui töötad täiskohaga, ega saa endale lubada väiksemat koormust. Õppijana meeldis mulle õppejõudude abivalmidus ning see, kuidas nad suutsid meid esimesel poolaastal maha rahustada ja julgustada mitte alla andma. Loomulikult on väga oluline ka kaasõppurite toetus. Ilmselt enamus meist koges samu tundeid. See tunne, et sa pole oma murega üksi andis jõudu ja julgust edasi pusida võiduka lõpuni.
Hooldustöötajate eriala puhul on ka väga oluline, kuidas kool on õppevahenditega varustatud ja see on meie kõrgkoolis tasemel. Otse loomulikult on suure tähtsusega ka õppejõudude pädevus oma eriala õpetada ning sellega võib samuti väga-väga rahule jääda. Kõigil õppejõududel on praktilisi kogemusi oma tööelust ja see on õppeaine edasi andmisel väga suureks plussiks. Mina olen väga tänulik kõige selle eest! Tunnen, kui palju vajalikku ma siin koolis omandasin ning see annab ehk julgust isegi edasi õppida. Igal juhul olen mina oma kahe õppeaastaga väga rahul.“
Elle, Tartu õpperühm
2025. aasta kevadel tegevusjuhendaja õppe lõpetanud töökohapõhised õppijad
„Vahe oli ehk selles, et koormus oli suurem, aga hakkama tuli saada. Kodune ja ka töökohalt tulev toetus olid samuti olulised ning see oli mõlemalt poolt olemas.“
Janne
„Töökohapõhine õpe tegevusjuhendajana ei olnud minu jaoks keeruline, kuna mul oli juba varasem töökogemus olemas. See andis enesekindlust ja lihtsustas õpitava mõistmist. Mulle meeldis eriti see, et koolis sain juurde teadmisi, mis aitasid paremini aru saada, miks ja kuidas teatud töövõtteid või lähenemisi kasutada. Nii muutus töö minu jaoks tähenduslikumaks ja sain oma tegemisi teadlikumalt põhjendada. Tundides oli lihtne, sest sain õppematerjali siduda oma igapäevatöö kogemustega – klientide diagnooside, käitumismustrite ja eripärade tundmise ning eristamisega. See aitas teadmisi kinnistada ja täiendada, muutes õppeprotsessi minu jaoks palju sujuvamaks.
Raskusi ei valmistanud mitte aja planeerimine, vaid pigem see, et pidin enda harjumuspärased töövõtted ümber hindama. Uute teadmiste praktiseerimine ja vanade või valesti kasutatud võtete parandamine nõudis tähelepanu ja kohanemist, kuid samas oli see väga arendav. Huvitav ja põnev oli võimalus õpitut kohe oma igapäevases töös katsetada. See andis võimaluse uusi teadmisi praktikas proovida ja näha, kuidas need reaalselt praktiliselt töötavad. Selle tõttu muutus õpe palju kasulikumaks ja kinnistus kiiremini. Soovitaksin töökohapõhist õpet ka teistele, sest see ühendab teooria ja praktika kõige loomulikumal viisil. Õpitut saab kohe oma töös rakendada ning see annab kindlustunde ja arendab nii oskusi kui ka mõtteviisi.“
Laura-Mai
„Mina sattusin olukorda, kus juba õpingute ajal tekkis võimalus tööle minna. See tähendas kohe üht suurt lisakohustust – tuli väga täpselt ajaplaneerimisega tegeleda. Tööaeg pidi olema kooskõlastatud tööandjaga ning sobitatud koolipäevadega. Kui tavapäraselt on nädalas viis täistööpäeva, siis koolipäevade tõttu oli neid vahel ainult kolm – see pani proovile nii tööaja kasutamise kui ka prioriteetide seadmise. Koolitööd tuli alati tähtaegade järgi hästi läbi mõelda. Kuigi tööd ma koju kaasa ei toonud, oli kooliülesannetega teisiti – nende jaoks tuli leida aeg pigem koolivabal päeval või planeerida need ette, et ei peaks peale tööpäeva hilisõhtuti õppima.
Kõige rohkem meeldis võimalus koolis õpitut töö juures kohe rakendada. See tekitas päris selgeid seoseid teooria ja praktika vahel – kui alguses võis mõne õppeaine kasulikkus tunduda küsitav, siis tööle minnes nägin, et need teadmised kulusid tõepoolest ära. Väga väärtuslik oli ka kogemuste vahetamine koolis – seal sai teiste õppijatega jagada oma tööalaseid tähelepanekuid ja kuulda nende omi.
Peamine raskus oli kindlasti aja nappus ja tavalisest suurem pinge. Oli hirm, et kas kõik vajalik ikka õigeks ajaks tehtud saab. Tasakaalu leidmine kooli ja töö vahel nõudis head planeerimist ja vahel ka loobumist kõigest muust.
Kuigi selline õppevorm on pingeline ja nõuab head ajakasutusoskust, annab see tohutu eelise – päris töö kogemuse juba kooliajal. See kinnitab teadmisi, loob kasulikke kontakte ning aitab paremini mõista, miks õpitavaid aineid vaja on.“
Greete-Liis
Tööandjad räägivad
„Meie asutusest Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppima asunud lapsehoidjatele on see suurepärane võimalus enesearenguks. Nad saavad täiendada oma teadmisi, omandada uusi oskusi ning rakendada õpitut kohe ka praktikas. See tõstab nende töömotivatsiooni ning koolis saadud teadmisi jagatakse ka kolleegidega.“
Anne Mugu, Tartu Tupsiku eralasteaed ja lastehoid, omanik
“Meie haigla on alati suhtunud õppijatesse positiivselt ja toetavalt ning ükski töö ei ole jäänud seetõttu tegemata, et keegi tahab õppida. Pigem on kolleegidel osakondades ja ka minul alati hea meel, kui keegi selle raske teekonna ette võtta julgeb ja soovib. See väärtus, mis organisatsioon läbi töötaja õppimise toetamise tagasi saab, on palju suurem kui väike hetkeline väljakutse, mis graafikute koostamise ning mõnikord töökorralduslike korrigeerimistega kaasas käib. Julgustan väga kolleege töökohapõhist õpet toetama ja edasi arendama.”
Jana Trolla, Lõuna-Eesti Haigla, õendusjuht
“Töökohapõhisel õppijal on olemas kogemused ja kokkupuude erivajadusega. Tal on lihtsam omandada uusi teadmisi olemasolevatele toetudes. Koolipõhine õppija alustab puhtalt lehelt ja on neidki, kes ei tea selle elukutse tähendust. Neil on üldiselt palju küsimusi. Mõni on ka ujedam ja hoiab pigem eemale, kuid juhendamine käib siiski võrdselt.”
Külli Lääts, Tartu Maarja Tugikeskus, tegevusjuhendaja
Õpetajad räägivad
„Töökohapõhiste õppijatega on olnud aastate jooksul väga meeldiv koostööd teha. Kuna lapsehoidja kutseala pole neile võõras, kujunevad õppetöös loomulikult sisukad, probleemipõhised ja lahendustele orienteeritud arutelud. Õppurite töökogemus rikastab õppetööd eluliste näidetega, mida nad hea meelega grupis jagavad. Silmapaistvalt tugevalt tuleb esile ka meeskonnatöö – üksteist toetatakse ja aidatakse. Kui õppeaasta alguses võidakse tunda ärevust nii uue keskkonna kui ka õppimise juurde naasmise ees, siis mõne kuu möödudes kujuneb välja harjumuspärane rutiin – leitakse uusi sõpru ning õppeprotsessi hakatakse üha enam nautima. Edukalt tulevad kooliskäimisega toime eelkõige need õppijad, kes on motiveeritud, saavad tuge oma perelt ja tööandjalt, oskavad aega planeerida ning ei karda vajadusel abi küsida.
Üheks suurimaks väljakutseks on aga endiselt tööandjate roll. Nende panus on töökohapõhise õppe edukuse seisukohalt määrava tähtsusega. Seetõttu on vaja jätkuvalt teha teavitustööd, et tutvustada tööandjatele töökohapõhise õppe põhimõtteid ja väärtust“.
Liana Kurg, lapsehoidja õppekava juhtivõpetaja
„Töökohapõhiste õppuritega on olnud väga inspireeriv koos õppida. Kuna õpilased on tulnud erinevatest asutustest, siis on ka õppejõuna olnud kogemuste jagamise osas väga huvitav ning töökogemus on väga hinnaline ka õpingute puhul. Tagasisidena olen saanud teadmise, et õppetöö alguses on olnud pisut hirmutav, kas tullakse kõigega toime – töö, pere ja õpingud. Juba teiseks semestriks on harjutud õppija rolliga ning uue ajaplaneerimise väljakutsega.
Ka mina rõhutan väga tööandjate rolli: kui tööandjad mõistavad, et nende töötaja õpib selleks, et veel paremini oma tööd teha ja sellega oma organisatsioonile lisaväärtust luua, siis on kõik väljakutsed lahendatavad.“
Imbi Sagar, hooldustöötaja õppekava juhtivõpetaja
„Minu jaoks ei ole suurt erinevust, kas õpetan kooli- või töökohapõhist õppijat, sest tegevusjuhendaja õppekaval on töökohapõhiseid õppijaid olnud vähe ja enamasti on nad ka töötanud vähest aega. Seetõttu on nende jaoks kõik õppekavast tulenevad teemad uued. Võib-olla nendele, kes juba erialal töötavad, on lihtsam orienteeruda erialases terminoloogias, aru saada erihoolekandesüsteemist ja nad omavad ettekujutust erinevatest sihtgruppidest (intellekti- või psüühikahäirega isikud).
Kõik oleneb õppija motivatsioonist ja tema isiklikust vajadusest uusi teadmisi juurde saada. Koolis toimub mitte ainult teadmiste ja oskuste õpetamine vaid ka analüüsimine ja sünteesimine nende põhjal. Seetõttu ongi oluline jagada oma kogemusi teistega ning töökohapõhisel õppijal on juba veidi kogemust, mida teistega jagada. Olen seda kasutanud oma tundides edukalt ka õppemetoodiliselt.
Hindan väga tööandjate panust ja vastutulelikkust võimaldada töökohapõhisel õppijal ühildada õppimine ja töötamine. Väga oluline on olnud ka õppijate omavaheline suhtlus, motiveerimine ja kaasamine.“
Maiken Jaanisk, tegevusjuhendaja õppekava juhtivõpetaja
„Minu kogemuse põhjal on töökohapõhistel õppijatel ja algajatel, kellel hooldustöötajana kogemus puudub, oma tugevused ja väljakutsed. Töökohapõhised õppijad, kes juba erialal töötavad, tulevad kooli õppima koos oma praktiliste kogemustega.
Nad oskavad kohe tuua näiteid reaalsest tööelust ja see rikastab tundi oluliselt. Näiteks, kui räägime hooldustoimingutest, saavad nemad kohe öelda: “Meil tehakse seda nii.” See muudab arutelu palju elavamaks. Samas võib see vahest ka tähendada, et nad on harjunud mingite kindlate töövõtetega, mistõttu võib neil olla keeruline vastu võtta uusi teadmisi, kui need ei klapi tööl nähtu ja kasutatavaga. On olnud juhuseid, kus õppija ütleb, et “meil tööl tehakse teisiti, koolis õpetatav pole praktiline.” Siin peab õpetaja leidma hea tasakaalu selgitamaks, miks teatud toimingud on just sellisel kujul olulised – näiteks ohutuse või kvaliteedi tagamiseks.
Algajatega on teistmoodi. Nemad on rohkem avatud õppimisele, sest neil puuduvad veel kindlad harjumused ning nad tahavad teada ja proovida. Samas ei oska nad alati siduda uut teadmist tööpraktikaga – lihtsalt sellepärast, et neil pole veel kogemust, millega seoseid luua. Neile tuleb rohkem seletada, miks midagi tehakse just nii. Praktikale minnes võib aga tulla ette pettumust – nad tunnevad, et töökohal ei saa rakendada seda, mida koolis õpiti. Sageli sõltub see peamiselt praktikakohast – kas seal on juhendaja, kes neid toetab ja selgitab või jäävad nad rohkem iseenda hooleks.
Mis puutub motivatsiooni, võib see olla väga individuaalne. Mõned oma valdkonnas töötavad õppijad on väga motiveeritud – nad tahavad oma tööd paremini teha või vajavad tunnistust, et edasi liikuda. Samas on neidki kes õpivad pigem “kohustusest” ega pühenda õppimisele piisavalt palju aega, sest töö ja pere võtavad oma osa. Algajad võivad olla väga innukad, aga ka ebakindlad, eriti praktikal. Mõni avastab, et töö on raskem kui ta arvas ja motivatsioon võib langeda. Minu meelest on kõige edukamad need õppijad – olgu siis algajad või kogemusega – kes on valmis reflekteerima oma kogemust ja kuulama tagasisidet. Töökogemus on väga väärtuslik, kui õppija samas ka mõistab, et alati on midagi uut õppida. Samamoodi võib algaja õppija saada väga heaks hooldustöötajaks, kui tal on hea juhendamine ja toetav keskkond.“
Ljudmilla Schmidt, õppejõud
„Minu kogemus töökohapõhises õppes lapsehoidja õppekava õpilastega on olnud väga rikastav. Näen, et õppijad tulevad tundidesse oma igapäevatöö kogemusega, mis annab aruteludele praktilise ja elulähedase mõõtme. Sageli toovad nad välja olukordi rühmas või lastega tegelemisel ning otsivad tundides saadud teadmiste põhjal lahendusi. See muudab õppimise dialoogiks – teooria ja praktika on pidevas vastastikuses seoses. Mul on hea meel näha, kuidas õpilased avastavad, et nad ei ole lihtsalt lapsehoidjad, vaid lapse arengu toetajad, kellel on teaduspõhine arusaam oma tegevusest.
Samas olen kogenud, et töökohapõhine õpe seab õpilastele suuri nõudmisi. Töö ja õpingute ühildamine nõuab head ajaplaneerimist ning vahel tunnen, et õppijad vajavad tuge motivatsiooni ja fookuse hoidmisel. Olen näinud, et kõige paremini edeneb õppimine siis, kui loome üheskoos võimalusi kogemuste jagamiseks – arutelud, juhtumianalüüsid aitavad õpilastel oma tööd mõtestada. Minu jaoks on oluline roll olla toetaja ja suunaja, kes aitab märgata seoseid ning julgustab õpilasi oma professionaalset identiteeti kujundama.“
Riin Tamm, õppejõud
„Töökohapõhisel õppijal on reeglina ettekujutus ja mõningane praktika erialast olemas. Ta saab oma uusi teadmisi kohe rakendada, analüüsida ja vaadelda. Koolipõhine õppija on rohkem teoreetiline – võib olla on tal pigem üldine, mitte niivõrd spetsiifiline lähenemine. See ei tähenda, et mõnikord just nii õige pole, sest sel juhul puuduvad eelarvamused ja kohati ka valed teadmised.
Koolipõhistel õppijatel võib olla praktikal kõik uus ja huvitav, mistõttu on siis ka motivatsioon kõrgem. Töökohapõhised õppijad ei erista praktikat tööst ning nad võivad olla vahel pealiskaudsemad. Tundides lasen töökohapõhistel õppijatel näiteid tuua ja palun koolipõhistel õppijatel küsida juurde ning avaldada oma arvamust. Julgustan koolipõhiseid õppijaid küsima mõttega, et rumalaid küsimusi pole olemas, ning lasen aeg-ajalt töökohapõhistel õppijatel vastata. Samuti püüan grupitöödes panna gruppi mõlemaid kui see on võimalik.“
Signe Kriisa, õppejõud