16.–27. juulil toimusid Saksamaal Rhine-Ruhr’i piirkonnas ülemaailmsed üliõpilasmängud ehk FISU World University Games Summer (endise nimega suveuniversiaad).
Kavas oli 18 spordiala ja üks paraspordiala: 3×3 korvpall, para 3×3 korvpall, vibulaskmine, sportvõimlemine, kergejõustik, sulgpall, korvpall, rannavõrkpall, vettehüpped, vehklemine, judo, iluvõimlemine, sõudmine, ujumine, lauatennis, taekwondo, tennis, võrkpall, veepall.
Eestit ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindasid õe õppekava 3. kursuse üliõpilane Anabel Sarapuu ja bioanalüütiku õppekava 2025. aasta jaanuaris lõpetanud Eliise Anijalg.
Anabel Sarapuu, õe õppekava 3. kursuse üliõpilane
Mina osalesin üliõpilasmängudel seitsmevõistluses. Nendele, kes pole sellest kuulnud või lihtsalt ei tea, siis seitsmevõistlus koosneb seitsmest alast: esimesel päeval on 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200 m jooks; teisel päeval on kaugushüpe, odavise ja kirsiks tordil 800 m jooks – kõigi mitmevõistlejate lemmikala!
Saksamaal jäid tulemused pigem harju keskmiseks, aga pole lugu, mis kehvasti see uuesti… Eksole? Fun fact: tegin sellest järgmisel nädalal uue mitmevõistluse ja lisasin isiklikule rekordile 150 punkti.
Saksamaal toimunud üliõpilasmängude juurde tagasi tulles jäin rahule jooksualadega, kus iga ala puhul tuli pisikene isikliku rekordi parandus ning tõkkejooksus kaasnes sellega ka uus Viljandi maakonna rekord.
Kõrgushüppe ja kuulitõukega võib samuti rahule jääda, kuid odaviske ja kaugushüppega läks suur hulk punkte kaduma. Kaugushüppes kaotasin järsku „lennuvõime“ ja hüppasin pool meetrit vähem kui tavaliselt. See nali jätkus hooaja lõpuni ning oma „lennuilma“ ma enam üles ei leidnudki.
Odaviskes läks kirja ainult üks tulemus, mis jäi samuti alla ootuste. Kõige tipuks libastusin kolmandal katsel ning tegin veel hüppeliigesele haiget, mistõttu 800 m jooks oli küsimärgi all. Õnneks ei ole ma allaandja ning läksin siiski väikeste abivahenditega starti ja jooksin ka pisikese isikliku [rekordi]. Minu elu kõige kergem jooks, muide.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et see mitmevõistlus oli paras seiklus – üle kivide ja kändude –, aga olen ääretult tänulik selle võimaluse eest. Kuigi võistlus ei läinud just nii nagu tahtsin ja lootsin, ei vahetaks ma seda elamust millegi vastu. Teisalt oli võistlus väga hästi korraldatud ja atmosfäär staadionil super – sakslased oskavad sporti ja kergejõustikku hinnata. Aitäh!
Tulemused ja Anabeli kommentaar:
- Tõkkejooksu aeg 14.26 – isiklik rekord, Viljandimaa rekord. Jooks oli üpris sujuv, algus oli võib-olla natuke passiivne.
- Kõrgushüpe 1.62 m – minu kohta oli üllatavalt stabiilne kõrgushüppe võistlus, tulemusega jään samuti rahule.
- Kuulitõuge 10.47 m – hea, kuid saaks kindlasti paremini, ei midagi hullu.
- 200 meetri jooksu aeg 25.98 – ametlik rekord, jooks ise oli natuke kange.
- Kaugushüpe 5.59 m – kohutav, kuna minu keskmine tulemus jääb tavaliselt 5.90 kanti. Seekord suutsin pool meetrit hüppest ära kaotada.
- Odavise 27.69 m – odavise valmistas kindlasti pettumuse. Esimesel katsel hakkasin natuke rapsima, teine katse kandus sektorist välja ning kolmandal libises mul kand ära. Seega jäigi kirja ainult esimene tulemus ja see oli igati alla ootuste.
- 800 m aeg 2.31,38 – hea aeg.
Eliise Anijalg, bioanalüütiku õppekava vilistlane
Võistlesin FISU ülemaailmsetel üliõpilasmängudel kaugushüppes ja kolmikhüppes. Tulemusteks sain kaugushüppes 5.68 m (35. koht) ja kolmikhüppes 12.55 m (18. koht).
Tulemustega ei saanud ma rahule jääda, kuna kaugushüppe võistlus läks kindlalt sellel suvel kahjuks kõige halvemini nii tulemuse, tehnilise soorituse kui ka füüsilise vormi poolest.
Kolmikhüppe võistlus toimus mitu päeva pärast kaugushüpet ning selleks ajaks olin füüsiliselt saanud natuke puhata, tundsin ennast palju paremini, kui kaugust hüpates, ja ka tehniliselt ei olnud sooritus sugugi kõige kehvem.
Hoojooksuga oli siiski probleeme ning pakku ma hästi ei tabanud – seega jäi sealt juba tulemuse osas varu. Kolmikhüppega jäin ise rohkem rahule, eriti seetõttu, et tundsin ennast hästi ja nautisin võistlust. Muidugi jäi natukene kripeldama teadmine, et kui oleksin hoojooksu klappima saanud, siis poleks ka lõppvõistlusele ehk TOP 12-sse pääsemine kaugele jäänud. Sellegipoolest jääb kolmikhüppe kvalifikatsioon mulle meelde ägedate emotsioonidega korraliku võistlusena.
Oma sooritust hindan kaugushüppes kehvaks, aga kolmikhüppes keskmiseks.
Olen õnnelik, et sain mõlemal alal võistelda ja kolmikhüppevõistluse käigus sain ka mõnes mõttes mitu kaugushüppes viltu läinud viga parandada. Nendeks olid: füüsiline ettevalmistus ja enesetunne, soojendus ja korralduslik pool ehk kõik, mis puudutas call room-e; naelikute jm varustuse reegleid ning võistlusnärvi, soojenduskatseid ja soorituse tehnilisi aspekte. Tagasi vaadates olekski paremini saanud minna just füüsilise poole pealt: esiteks oleksin võinud enne võistlust natuke rohkem mõelda puhkusele ja keskenduda taastumisele ning arvestada sinna juurde rohkem spordivälist stressi. Oleksin saanud paremini läbi mõelda ka tehnilise poolega seonduva – just rahu säilitamise osas närvilises võistlusolukorras. Tegin FISU mängudel tutvust mõne välisriigi hüppajaga ja sain ka mõned riikide märgid (olympic pins), mille vahetamine on mõneti olümpiatraditsioon. Eks FISU mängud ongi mõnes mõttes nagu üliõpilaste olümpiamängud.
Takistustena tooksin esile, et ma ei olnud valmis sportlasküla toidu nii halva mõjuga ja et seetõttu suure osa võistlusreisist tervisehädadega kimpus olen. Edaspidi proovin sedasi reisides paremini erinevate tervisemurede jaoks ette valmistuda. Samuti käisin esimest korda täiesti võõras kohas ja kaugel võistlemas nii, et mul polnud kaasas treenerit ning koondisejuhti kaugushüppe võistluse ajal. Seega mõistan nüüd paremini usaldusisikute ja tugipersonali olulisust. Need on omamoodi õppetunnid ja parenduskohad tulevikuks, kui mul peaks õnnestuma veel sarnastele võistlustele pääseda.
Kolmikhüppe kvalifikatsiooni A-grupp ehk minu võistlusgrupp hüppas juba 9.30 hommikul, mis tähendas, et päeva alustada ja soojendust teha tuli ebatavaliselt vara. Nii varasel kellaajal polnud ma varem veel võistelnudki ning seegi oli uus ja kasulik kogemus.
Lisaks kõigele muule andis just see kogemus mulle mõned õppetunnid, kuidas valmistuda võõrasse kohta võistlema minnes. Samuti sain tunda suurvõistluste atmosfääri ning korraldust, mis on väga äge. Kuna sakslased armastavad kergejõustikku, siis oli ka publik ja staadionil valitsev õhustik väga meeliülendav ning see pani mind mõistma, miks suurvõistlusi tasub igal juhul kohapeal kogeda.
Kui saaksin, läheksin FISU mängudele kindlasti uuesti ja arvan, et niisugust võimalust suurvõistlustel võistelda – eriti Euroopas – tuleb sportlasel ära kasutada. Kahjuks on FISU mängudel vanusepiirang nii palju madalamaks muudetud, et mina järgmistel kordadel seal enam võistelda ei saakski.