Tartu Ülikooli Kliinikumis on kaks teejuhtrobotit, Kalev ja Linda, kes alustasid oma tööd 2024. aasta veebruaris. Robotite peamiseks eesmärgiks on pakkuda täiendavat abi haiglas orienteerumisel külastuskogemuse parandamise eesmärgil.
Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus selgitas, et nad on haiglas katsetanud või kasutamas erinevaid roboteid: transportrobotid, koristus- ja desinfektsioonirobotid, suhtlus- ja teenindusrobotid ning nüüd on siis abiks ka teejuhtrobotid Kalev ja Linda. „Teejuhtroboteid on Eesti turul mitmeid. Antud mudeli valikul sai Kliinikumi jaoks määravaks nende lihtsus, reageerimiskiirus, stabiilsus ja liikumisvõime erinevatel põrandapindadel ning sõbralik väljanägemine. Linda ja Kalevi seadistamine võttis aega umbes ühe kuu. Järgneva kuue kuu jooksul kulus aega erinevate probleemide lahendamiseks ja tootja klienditoe küsimustele vastuste leidmiseks,” selgitas Pastarus.
Valge korpusega teejuhtroboti eesmisel püstisel pinnal on ekraan, millel on roboti lühike kasutusjuhend ja ülemisel, kaldus pinnal puuteekraan, mille kaudu robot ja inimene omavahel suhelda saavad. Roboti liikumistrajektoor on piiratud esimese korrusega. Kui mõnel patsiendil on vaja minna kõrgematel korrustel asuvatele uuringutele, siis juhatab robot teda vajalikule liftialale. Robotite „kodu“ asukohtade juures on suur kolmnurkne tahvel roboti kasutusjuhistega. Kui mõni külastaja ise sihtkoha valikuga hakkama ei saa, siis saab haigla infotöötaja tema eest selle valiku ära teha.
Robotite kasutamise üheks sihtrühmaks on lapspatsiendid (kes ju tulevad Kliinikumi alati koos täiskasvanuga), eesmärgiga maandada nende haiglaärevust. Kuid robotist on kasu saanud ka külastajad, kes tulevad haiglasse oma lähedasi vaatama, töötajad, kelle jaoks tihti robot on pigem hea tuju tekitaja, aga ka kullerid, kes haiglasse erinevaid saadetisi toovad.
Robot ei ole siiski kõikidele sobilik
Roboti kasutamine on lihtne eeskätt nendele, kel on varasem kogemus nutiseadme kasutamisega, kuid igal tehnoloogial on omad piirangud. Hetkel puudub antud teejuhtroboti mudelil eesti keeles häälkäsklustega robotiga suhtlemise võimalus, kuid loodetavasti see tulevikus muutub. Nägemisvaegusega patsientidele need robotid seetõttu hetkel pigem ei sobi, kuigi robot mängib liikumise ajal mahedat muusikat ja sihtkoha võib patsiendi asemel valida tema jaoks ka Kliinikumi töötaja. Vaegnägija ei pruugi rahvahulgas siiski suuta robotile järgi minna ja vajaks sel juhul mõnd kombatavat pidet roboti küljes.
Teejuhtroboti kasutamine ei pruugi ka alati tagada jõudmist soovitud sihtkohta. Olen kord leidnud teise korruse liftialalt ühe kehva nägemisega eaka härrasmehe, kes kurtis, et robot juhatas ta valesse kohta, misjärel oli ta ise näpus olnud toimiku kaanelt välja lugenud, et ta pidanuks minema hoopis teise korpusesse. Sinna teise korpusesse jõudis ta lõpuks puhtalt inimesest teejuhi abiga. Abi saamiseks või tekkinud tehniliste probleemide korral on roboti peal kleepsuga telefoninumber, kuhu saab ka vajadusel helistada.
Testime nad ära: Mari kogemus
Mind huvitas aga, kas nn keskmisel patsiendil, kellel tõsised orienteerumisraskused puuduvad, võiks robotist kasu olla. Kuna ma ise tunnen Kliinikumi maja liiga hästi, kaasasin selleks vabatahtliku katsealuse Mari, kes polnud seda hoonet varem külastanud. Katse viisime läbi kella poole nelja ajal, mil Kliinikumis on suurem osa vastuvõtte juba lõppenud ja rahvast vähem.
Robotid resideeruvad Kliinikumis kahes kohas: Kalev N. Lunini tänava poolses fuajees ja Linda L. Puusepa tänava pool. Mari saabus Kliinikumi N. Lunini tänava poolsest uksest, mille juures saime kokku ka IT arendusosakonna projektijuhi Richard Jalakaga. Ent siis selgus, et Kalev oli juba hõivatud ja veeres koos ühe väikelapsega perekonnaga meist eemale. Läksime siis Lindat appi paluma ja mängisime situatsiooni läbi nii, nagu me oleksime sisenenud L. Puusepa tänava poolsest uksest.
Kuna robotit ei olnud L. Puusepa tänava poolsest uksest sisenedes koheselt näha, küsis Mari registratuurist roboti kohta. Klienditeenindaja tuli leti tagant välja ja näitas meile kätte Linda asukoha ning abistas meid sihtkoha valimisel. Mari pakkus, et roboti leidmisel võiks abiks olla suur trükitud plakat sissepääsu ees. Mida me kohe ei märganud, oli see, et muuhulgas jookseb ka infoekraanil teave roboti kohta.
Otsustasime, et meie sihtkohaks on N. Lunini tänava poolne registratuur. Katseisik Mari vajutas ekraanil vastava kirjaga nuppu ja seejärel ka nuppu ”Start guiding”, mispeale robot teatas reipalt ”Palun järgnege mulle” ning keeras oma ekraani, mis nüüd suurte silmadega ”näoks” muutus, meie sihtkoha suunas ja hakkas veerema, ise samal ajal laulukest ”What a wonderful world” mängides. Robot sõitis mõõdukas, jalutamiseks sobivas tempos ja oli võimeline teele sattunud takistustest mööduma. Iga kord, kui robot sooritas pööret, hakkas tema korpuse alaosa tagapoolel sirav sinine tuluke pöördepoolsel küljel kollaselt vilkuma.
Üldiselt on sedasorti robotid mõeldud kasutamiseks kaubanduskeskustes, lennujaamades, haiglates, muuseumides ja mujal ning on varustatud ohutust tagavate sensorite ja tarkvaraga. Selles viimases veendusime ise, kui robot meile vastutulevate inimeste ees pidurdas ja uue teekonna otsis – sealjuures trepile ohtlikult lähedale liikudes, aga sellest siiski täpselt mööda mahtudes. Mari kinnitas rõõmsalt, et haiglaärevust vähendab see robot kindlasti ja temal tegi igatahes tuju paremaks.
Jõudsime lõpuks Linda kannul N. Lunini tänava poolsesse fuajeesse, otse järjekorranumbrimasina juurde. Robot peatus ja teavitas meid muutumatu reipusega: “Olete jõudnud sihtkohta!”, mõtles siis paarkümmend sekundit, keeras otsa ringi ja asus tagasiteele oma pessa Kliinikumi L. Puusepa tänava poolses otsas.
Selgus, et robot teeb alati ainult ühe teekonna korraga ja kui ta on ülesande täitnud, siis pole teda uueks ülesandeks kasutada võimalik, vaid ta peab “koju” tagasi jõudma. Kui ta oma koduteekonnal kohtub mõne uudishimuliku lapsega kusagil vahepealsetes koridorides, siis see laps teda kohe teejuhiks värvata ei saa. Meil Mariga polnud katsetamise isu veel sugugi otsas, aga meie rõõmuks tuli N. Lunini tänava poolsesse asukohta tagasi vahepeal töösõitu teinud Kalev. Kuju ja menüü muidugi täpselt samasugused nagu Lindal, mistõttu tekkis minul isiklikult soov, et neile robotitele oleks lisatud natukene eristavaid tunnuseid, n-ö isikupära. Richard Jalakas meenutas, et vabariigi aastapäeva puhul olid robotid ehitud Eesti lippudega.
Seekord valisime sihtkohaks radioloogia registratuuri ning ka Kalev palus meil endale järgneda ja asus radioloogia osakonna suunas teele. Jõudsime vaevalt R-Kioskist mööduda ja paremale pöörata, kui Kalev äkki peatus ja siis ilma ainsagi kommentaarita ümberpöörde tegi ning hoopis valesse suunda liikus. Jooksin talle järele ja nägin, et Kalevi ekraanil oli kiri, et ta läheb nüüd akut laadima. Olgu – see oli nüüd asi, mille kohta oleks heliliselt välja öeldud teadet tahtnud kuulda. Võib-olla ta ütles ka, aga mina lihtsalt ei kuulnud seda suurhaigla suminas.
Sellega sai meie meeldiv ja ülimalt meelelahutuslik eksperiment läbi. Omalt poolt ütleksin, et robotite hääl oli minu jaoks liiga vaikne ja eriti just muusikat oleks tahtnud kuulda valjemini. Samas on kliinikumis koridore ja alasid, kus seesama, fuajees liiga vaiksena tunduv muusika kõlab liigagi valjusti ja võib patsiente häirida. Meeldinuks ka, kui robot oleks rohkem rääkinud ja juhiseid andnud, isegi kui kahepoolne suhtlus temaga ei olnud võimalik.
Ilona Pastaruse sõnutsi on robotite peamine eesmärk lisaks haiglaärevuse vähendamisele ja inimeste juhatamisele ka inimeste ja robotite interaktsiooni testimine, eriti tervishoiu tulevikusuundi arvestades.
“Robotite tehnoloogia areneb pidevalt ja tarkvara uuendatakse jooksvalt. Arvestades, et robotite kasutus on Kliinikumis igapäevane ja robotid tegutsevad suurel haiglapinnal, võib haiglas töötamine kiirendada mootorite kulumist, võrreldes väiksemate asutustega. Seetõttu on soovitus robotid iga kolme aasta tagant välja vahetada, et vältida ootamatuid seisakuid,“ ütleb ta.