Üks olulisemaid rahvatervise näitajaid on tervena elatud aastad. See indikaator aitab mõista, kas pikem eluiga tähendab rohkem aastaid hea tervisega või hoopis pikemat aega krooniliste haigustega.
Eestis on tervena elatud meestel keskmiselt 56,8 aastat ja naistel 60,6 aastat (https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/tervis/tervena-elada-jaanud-aastad). See tähendab, et tervena pensionipõlve nautima ei jõua kumbki sugupool.
Kuna tervena elatud aastate arv sõltub paljuski meie igapäevastest valikutest, on oluline mõista, kuidas riskid meid ümbritsevad.
On ju selge, et väga suure osa oma aktiivsest elust me tegeleme millegagi – olgu selleks siis töö või hobid. Nii tekib paratamatult küsimus, kas me ise aitame kaasa oma tervena elatud aastate pikendamisele või mitte. Täiskasvanud inimesel võiks olla välja arenenud oskus planeerida oma tegemisi kaks sammu ette ja mõelda läbi, kas kavatsetav tegevus on piisavalt ohutu ning kas kõigi riskidega on arvestatud.
Igapäevaeluski võib igal sammul kohata erinevaid ohte, millega oleme harjunud ja oma käitumisel arvestame. Näiteks võiks tuua nii lihtsa asja nagu tänava ületamine: juba lasteaiast saadik on meile korratud mantrat, et teed tuleb ületada „sebra“ pealt ja enne teele minekut on vaja vaadata vasakule ka ainult jalakäijatele mõeldud rohelise tule ajal. Üldjuhul on see meisse nii tugevalt juurdunud, et enamik tuleb sellega hästi toime ning tervena elatud aastad ei jää seetõttu lühemaks.
Miskipärast aga muudel elualadel, samuti töökeskkonnas, unustatakse tihti ohtude olemasolu ja juhtuvad ka erinevad õnnetused. Näiteks kirjutab Tuuli Jõesaar 26.09.2025 Delfis tõukerattaõnnetustest, mille puhul rattad olid krutitud kiiremateks ja ei kantud elementaarset turvavarustust. Arvud õnnetustest on kõhedust tekitavad (https://www.delfi.ee/artikkel/120405988/iga-jarsema-pidurdusega-voib-lennata-pea-ees-ule-lenksu-tanavad-on-tais-kiiremaks-krutitud-toukerattaid-onnetused-sandistavad-lapsi).
Kui vaadata esmalt hobisid, võiks põigata keraamikaringi – osalejad valmistavad innukalt potikedral või kavaletil erinevaid vaase, kausse ja muud toredat. Potikeder või kavalett pöörleb ja inimene on töövahendile ligidale kummardunud. Nüüd lisame vaasi valmistajale pikad lahtised juuksed ning ei ole vaja fantaasiale palju ruumi jätta, et varsti juuksed kedra vahelt leida. Kas pikad juuksed ja pöörlev kavalett on hea kombinatsioon või tasuks siiski pisut ette mõelda?
Koduses majapidamises nii tavaline töövahend nagu kööginuga võib kätkeda ohte, mis peaksid olema hinnatud ja arvesse võetud. Miks muidu noa käsitsemist profiköökides eraldi õpetatakse: kuidas nuga teritada, miks seda peaks tegema ja kuidas hoida sõrmi, et need hakkimistööde lõpus alles ja vigastamata oleksid.
Üllatuslikult on aga käimas riigis arutelu, mis tõenäoliselt tasapisi ka eelnõusse sisse hiilib, et alla 10 töötajaga ettevõttes ei pruugi riskianalüüsi läbiviimine olla vajalik ja kontoriettevõtted saavad selle asendada ohutusvideoga. Peamiseks väiteks on seejuures, et mikroettevõtetes ja kontorites puuduvad igasugused inimest ohustada võivad riskid.
Veider… olles üle 30 aasta oma tööelust töökeskkonda käsitlevate küsimustega kokku puutunud, ei suuda ma ette kujutada ühtki tööd ega tegevust, kus riske poleks, seda ka üksikettevõtja puhul.
Nüüd võiks küsida, et milleks see kõik? See on vajalik, et mõelda tervise kaitsele kaks sammu ette.
Lähen autoga sõitma – ohtude loetelu on märkimisväärne. Värvin aeda ja jälle sama lugu. Istun loengut ette valmistama ja juba ohud luuravad! Tänavat ületades meenub meile, et on oht auto alla jääda, kuid saagi või ketaslõikurit kätte võttes ohud justkui haihtuksid? Riskianalüüsi nõude kaotamise ühe eestkõneleja sõnutsi on absurdne teha enda töö tegemiseks riskianalüüs ja ilmselt pole ka oluline midagi ette võtta. Näib, et riskianalüüsi olemus jääb neile inimestele mõistetamatuks.
Ettevõtetele, kes sooviksid vabaneda riskide hindamise kohustusest nende väiksuse tõttu, võiks vastata, et ettevõtte tegevuse ohutus ei olene mitte töötajate arvust, vaid siiski tegevusalast. Kas ettevõtte tegevusega seotud ohud on üles leitud ja riskid ohtude realiseerumiseks hinnatud? Kui töökeskkonnas on tööandja ja töötajad, tuleb ettevõtte tegevusega seotud ohud üles leida ning neid objektiivselt hinnata. Ei ole usutav, et näiteks viie töötajaga mööbli- või rehvivahetusfirmal puuduvad mistahes riskid ja kõik tööõnnetused või tervisehädad on välistatud.
Tulles tagasi ühemehefirma juurde, saab samuti mõelda võimalikele ohtudele. Oletame, et soovite korterit remontida, aga ise ei oska või pole aega seda teha. Vaatate internetis ringi ja leiate toreda pakkuja, kes on ametlikult ettevõtjana registreeritud. Korteriremont võib tuua kaasa vajaduse värvida lage, vahetada tapeeti või põrandat, uuendada vannitoa sisustust, torusid, elektrijuhtmeid ja mida kõike veel. Kui keegi sooviks nüüd väita, et sel remonditöid pakkuval ühemehefirma omanikul ja töötajal ühes isikus ei ole ühtki tervisele mõju avaldavat ohtu, soovitaksin tal siiski veel kord mõelda. Loetelu võiks alata kõige ilmselgematest:
- töövahenditega seotud ohud: nuga, lõikur, saag, akutrell jne.
Käsitööriistadega töötamine kätkeb endas samuti ohte ning Tööinspektsiooni statistika kohaselt on 31% tööõnnetuse põhjuseks kontrolli kaotamine töövahendi, sõiduki või looma üle ning 8% juhtudest on põhjuseks olnud vigastused terava esemega, löök kukkuvalt esemelt vms. Kui tuua juurde veel, et 48% juhtudest on töötaja rikkunud tööohutusnõudeid, on naiivne arvata, et töövahendi kasutamine pole ohutu. - füüsilise koormusega seotud ohud
Kes vähegi on kodus remonti teinud, teavad, et nii tapeedi panemine, põrandaga seotud tööd, aga ka torutööd toovad endaga kaasa ebamugavad tööasendid ja koormuse seljale ning õlgadele.
Töövahendi aastatepikkune kasutamine nõuab käelihaste märkimisväärset ja kestvat pinget, mistõttu on klassikalised ülekoormusest tingitud haigused eesotsas randmekanalisündroomiga selle valdkonna staažikamatel töötajatel pigem tavalised (https://www.figuredlaw.com/what-kinds-of-workers-are-most-at-risk-of-developing-carpal-tunnel-syndrome/).
- psühhosotsiaalsete ohtudega jätkates võiks lisada pirtsaka või kärsitu kliendi, kes vahel ise ka päris täpselt ei tea, mida ta tahab. Samuti saab rääkida näiteks murest, kas klient tööga rahule jääb ning kenasti kokkulepitud tasu maksab.
- füüsikalised ohutegurid nagu võimalik tuuletõmbus avatud akendest või valgustustingimuste muutused, kuid ka ehitus- ja remonditööde ning tööriistade kasutamisega paratamatult kaasnev müra, on samuti ohtudeks, millega tuleb arvestada.
Nüüd võib küsida, et milleks see kõik? See on vajalik, et mõelda tervise kaitsele kaks sammu ette. See tähendab ette sattuvate riskide hindamist – kas oht võib realiseeruda õnnetuseks või probleemiks tervisele. Samuti saab vaadata üle, kas töövahendid on töökorras, kas oleks vaja mõnda spetsiifilisemat tööd kergendavat töövahendit või hoopis uut isikukaitsevahendit. Lõppkokkuvõttes saab ehk iseenda tööandja paar aastakest tervena elatud aastatele juurde.
Olles üle 30 aasta oma tööelust töökeskkonda käsitlevate küsimustega kokku puutunud, ei suuda ma ette kujutada ühtki tööd ega tegevust, kus riske poleks, seda ka üksikettevõtja puhul.
Kui jätta kõrvale ehitusettevõtja ja minna pehmemate erialade juurde, saab vaadelda raamatupidaja tööd, kes pakub teenust mitmele ettevõttele. Raamatupidaja on loonud endale ettevõtte, kuid ei vaja rohkem töötajaid kui ta ise. Kas tema töö on ohtudest vaba?
Ilmselt mitte… Isegi siis, kui ta on loonud endale ideaalselt ergonoomilise töökoha, võib juhtuda, et ta ei pea kinni töö- ja puhkeaja tasakaalust ning riskid tervisele ongi platsis. Teisisõnu, kui raamatupidaja unustab enda tööga seotud ohutegurid: koormuse luu- ja lihaskonnale, vaimsele tervisele ning vajaduse käia aeg-ajalt silmade tervist ja töötervishoiuarsti juures luu-lihaskonda kontrollimas, võib juhtuda, et tema tervena elatud aastad lühenevad ning pensionipõlve sisenetakse mõne kroonilise terviseprobleemiga.
Ka erinevad uuringud näitavad, et istuv töö võib suurendada südamehaiguste riski. Vaimse töö tegijate seas on levinud probleem läbipõlemine. Statistika kohaselt on pikaajaline istumine Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas sageduselt teine teatatud riskitegur (61% ettevõtetest). (https://osha.europa.eu/et/publications/third-european-survey-enterprises-new-and-emerging-risks-esener-3). Üha enam selgub, et suures mahus toimuv istuv tegevus on suremusega seotud terviserisk. Kuue ajavahemikul 1989–2013 korraldatud ja peaaegu 600 000 täiskasvanut hõlmanud uuringu andmete analüüs viitab igapäevase istumise koguaja ja üldsuremusriski seosele. See asjaolu muudab need arvud veelgi kõnekamaks.
- Iga tund igapäevast istumisaega võib olla seotud 2% suurema üldsuremusriskiga.
- Võib arvata, et risk suureneb olulisel määral, kui täiskasvanud istuvad üle seitsme tunni päevas ning see kasvab iga täiendava igapäevase istutud tunni kohta 5%.
- Täiskasvanute puhul, kes istuvad kümme tundi päevas, võib olla suremusrisk hinnanguliselt 34% suurem.(https://bjsm.bmj.com/content/49/11/737; Chau jt „Sedentary behaviour and risk of mortality from all-causes and cardiometabolic diseases in adults: evidence from the HUNT3 population cohort“).
Lõpetuseks soovitan riskianalüüsi vastastele veelkord mõelda… Kas me tõesti usume, et ohtudeta tööelu on juba käes või on aeg vaadata oma tegevusi uue pilguga – kaks sammu ette?
Riskianalüüs ei ole bürokraatia, vaid tööriist tervise hoidmiseks. Ohutut tööelu ja rohkem tervena elatud eluaastaid meile kõigile!