Teadus aitab meil mõista ning astuda vastu suurtele väljakutsetele. Viimase aja silmapaistvad näited on kliimamuutustega ja jätkusuutlikkusega seotud probleemid ning rahvatervise valdkonnas COVID-19 pandeemia. Nendes valdkondades ei piisa ainuüksi teadussaavutustest; oluline on ka arvestada ühiskondlike hoiakutega ning tagada teaduse avalik toetamine ja usaldus.
Palju ei ole möödas ajast, kui olime tunnistajateks sellele suurele skepsisele, mis käis kaasas Covid-19 vaktsiini väljatöötamisega. See ei ole väga erinev ka kliimaseaduse vastu suunatud vaenulikest hoiakutest. Kui 2020. aastal töötasid teadlased välja elusid päästva vaktsiini koroonaviiruse leviku peatamiseks, ei olnud see märkimisväärne saavutus sugugi meediaväljaannete esikülgede uudiseks. Taolised arengud ühiskonnas on tekitanud küsimuse: kas me elame teadusjärgses ühiskonnas? Minu vastus sellele on – mitte ilmtingimata.
Koroonapandeemia ajal kasvas üldine tähelepanu teaduse ja teadlaste suhtes ning inimesed tajusid nende otsest mõju oma elule. Ülemaailmsest uuringust selgus, et enam kui 3/4 inimestest usaldab teadust (80%) ja teadlasi (77%) ning sealjuures on need numbrid olnud tõusuteel alates 2018. aastast (Wellcome Global Monitor, 2020). Euroopa Liidu kodanikest 86% leiab, et teaduse ja tehnoloogia üldine mõju ühiskonnale on positiivne (Euroopa Komisjon, 2021). Need leiud on vastuolus levinud narratiiviga, mille kohaselt on meil tänapäeval teaduse usaldamise kriis. Samas – see, et inimesed teadlasi usaldavad, ei tähenda, et nad järgiksid teaduspõhiseid soovitusi. Miks see nii on?
Neli peamist väljakutset
Erinevate tegurite hulgas, mis väljakujunenud olukorda mõjutavad, tooksin välja neli põhilist:
Teaduse olemus. Teadus on kompleksne ning ebakindlus tulemuste suhtes on olemuslik osa sellest. Teaduse olemuse ja teaduslike tõendite kohta kehtivad arusaamatused viivadki usaldamatuse tekkimiseni.
Muutunud teaduskeskkonnad. Teadus ja teadustöö on muutumas aina globaalsemaks ja ületavad riigipiire. Teadustööga ei tegele mitte ainult ülikoolid, vaid on tekkinud väga palju uusi vorme: avaliku ja erasektori partnerlused, mitmete osapooltega teaduskontsortsiumid, aga ka osalusteadus: näiteks avaliku kaasatuse ja kodanikuteaduse vormis. Teadustöö on ka erinevate distsipliinide piire ületamas, näiteks sotsiaalteaduste ja humanitaarteaduste vahelised ning STEM-uuringute (teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) koostööd või sotsiaalsed innovatsioonid energiatõhususe ja jätkusuutlikkuse probleemide lahendamiseks või tehisintellekti kasutamine rinnavähi tuvastamiseks ja katastroofide prognoosimiseks.
Teadlased kasutavad aina rohkem teadustöö teostamiseks ka tehnoloogiat, alates otsingumootoritest kuni andmete visualiseerimiseni ning generatiivse tehisintellekti kasutamiseni. Tänapäeval nõuab teadustöö koostööd institutsionaalse ja mitteinstitutsionaalsete osapoolte vahel, kellel sageli on ka väga erinevad ning kohati isegi konfliktsed huvid ja eesmärgid, mis mõnel puhul võivad olla ka kaubanduslikud. Niisiis on muutunud teaduskeskkonnad, mis omakorda tekitab küsimusi ka teaduseetika ja terviklikkuse kohta. Need institutsioonid ja raamistikud, mis kunagi loodi hea teaduse kaitseks – näiteks teaduseetika komiteed ja regulatsioonid – kujundati pärast Teist maailmasõda selleks, et tegeleda ja edaspidi vältida neid meditsiinilisi julmusi, mis sõja ajal toime pandi. Seetõttu peaksime endilt küsima, kas needsamad institutsioonid ja raamistikud on tänapäeval endiselt omal kohal ja valmis praeguste teadustöös toimuvate muutustega kaasa minema, arvestades uusi osapooli ning praegu kasutatavaid koostöömeetodeid ja tehnoloogiaid.
Teaduse, poliitika ja majanduse omavaheline sõltuvus – teadus on aina rohkem põimunud poliitika ja majandusega. See muudab aina keerukamaks võimusuhted ja mõjutab usaldust, mida tunneme teaduse vastu. Üha enam näeme, et teadus on muutunud triviaalsemaks ning majanduse ja rahastuse kesksemaks. Seeläbi on süvenenud usaldamatus nii teaduse kui teadusinstitutsioonide vastu – olgu need siis teaduslikud või poliitilised.
Usalduse olemus ja usalduse ökosüsteemi muutumine. Usaldust saab defineerida kui kindlust kelleski või milleski ning usalduse kontseptsiooni kirjeldada kolmepoolse suhtena, kus on osapoolteks usaldaja, usaldatav ja usaldusobjekt. See suhe on aga äärmiselt keeruline, kuna me liigume hetkel infoajastust maineajastusse (Origgi, G, 2017. Reputation. Princeton University Press) ja seda muutust toidab suuresti sotsiaalmeedia. Oluline ei ole enam niivõrd sõnumi sisu, vaid sõnumit edastav isik.
Kuigi võib tunduda, et sotsiaalmeedia võimestab arutelude demokratiseerimise kaudu ühiskonda, siis võib reaalsus olla hoopis see, et inimesed usaldavad sealt pärit kellegi teise kallutatud arvamusi ning sageli on need selliste inimeste arvamused, keda üldjuhul isegi ei tunta. Vaadates ühte hiljutist uuringut, mis tehti Ameerika Ühendriikide 2020. aasta valmiste ja COVID-19 vaktsiinide osas, siis noorte inimeste ehk Z-põlvkonna (vanuses 9-24 aastat) hulgas on tõenäolisem, et nad usuvad ja annavad edasi valeinfot, kui see tuleb kelleltki, kes on nende jaoks jagatud identiteediga või kellega nad samastuvad. Kuna usaldus põhineb samastumisel, siis autoriteet ongi liikumas suunamudijatele.
Seega oleme tunnistajaks paradigma nihkele, institutsioonilisest usaldusest uue vormini: jagatud usaldus. Tänapäeval usaldus on miski, mis on uute osapoolte ehk usalduse hoidjate (Stewards of Trust) kätes: nendeks võivad olla näiteks ettevõtted, avalike ja eraettevõtete partnerlused, rahvusvaheline teadustöö, sotsiaalmeedia platvormid, suunamudijad, aga ka teadusplatvormid nagu näiteks Wikipedia, Coursera, samuti kodanikuteaduse algatused. Usaldus on liikumas paljude inimeste kätte ning seeläbi on traditsiooniline usalduse ökosüsteem laienemas.
Usaldus teaduse suhtes põhineb dünaamilisel ja üksteisest sõltuval suhtel usalduse ökosüsteemi osapoolte vahel. Usaldus ei ole miski, mis on isoleeritud. Kuna see hõlmab mitmeid osapooli ning nende omavahelisi suhteid, nimetangi seda teaduse usalduse ökosüsteemiks. Selleks, et seda väga keerulist suhet paremini mõista, uuringi koos kolleegidega VERITY projektis kolme põhiküsimust: keda inimesed usaldavad, mida nad usaldavad ja kuidas usaldus tekib.
Nendele küsimustele vastuse leidmiseks analüüsisime 83 artiklit, mis on seotud teaduse ja usaldusega ning 19 artiklit, mis hindasid sekkumiste mõju ühiskonna usaldusele teaduse, uuringute ja innovatsiooni suhtes. Samuti analüüsisime temaatilisi Euroopa Liidu Horizon 2020 SwafS programmi projekte (59), sotsiaalmeedia postitusi, viisime läbi 31 intervjuud 17 fookusgrupis akadeemikute, poliitikakujundajate, ettevõtete jätkusuutlikkuse juhtide, majanduse tootmisharude esindajate, Euroopa Liidu projektide juhtide ning tavakodanikega. Lisaks viisime läbi uuringu 155 vastajaga. Uuringul oli kaks fookusvaldkonda: tervishoid ja keskkonnaalased muutused.
Keda inimesed usaldavad
Et saada teada, keda inimesed usaldavad, viisime läbi 31 intervjuud 17 fookusgrupis teadlaste ja uurijate, kõrgkoolide esindajate, ettevõtete esindajate, arvamusliidrite ja poliitikakujundajate ning tavainimestega Küprosel, Kreekas, Prantsusmaal, Iirimaal ja Austrias.
Leidsime, et inimesed usaldavad enamasti neid teadlasi, kes on aktiivselt kaasatud kodanikuteadusesse ning kaasavad tavakodanikke oma teadustöösse. Samuti usaldatakse rohkem teadlasi, kes töötavad avalikus sektoris või projektidega, mida rahastavad avalikud organisatsioonid. Samuti selgus asjaolu, et usaldus sõltub konkreetse teadlase isikuomadustest – inimesed ei mõtle laiemalt teadusele kui protsessile ega ka teadustööd korraldavatele institutsioonidele, vaid teadlastele kui isikutele.
Leidsime ka, et ülikoolide rolli nähti kui teaduse usalduse kujundajana. Ülikoolid aitavad suurendada usaldust teaduse vastu, eelkõige teaduskirjaoskuse arendamise kaudu. Leiti, et ka arvamusliidrite, nagu näiteks Greta Thunberg, mõju muudab teaduse tavainimestele kättesaadavamaks, eriti kliimakriisisiga seotud teemadel. Valitsusi ja poliitikakujundajad peeti samuti olulisteks osalejateks, kuid nende roll oli sõltuvuses poliitilisest keskkonnast teadussõnumi sisust, mida nad edastavad.
Mida inimesed usaldavad ja kuidas usaldust suurendada
Selleks, et uurida, mida inimesed usaldavad ja kuidas usaldus tekkib kasutasime teiste meetodite hulgas ka 155 osalejaga vinjettuuringut Austrias, Küprosel, Kreekas ja Hispaanias. Vastajad jagasime kahte gruppi: esimesse gruppi kuulusid nooremad, haritumad ja linnapiirkonnas elavad inimesed; teise gruppi paigutasime vanemad, vähemharitud ja maapiirkonnas elavad inimesed.
Vinjetid on lühikirjeldused hüpoteetilistest olukordadest, millega kirjeldatakse inimestele mingeid konkreetseid olukordi. Meie kasutasime teaduse usaldamise teemade puhul konkreetse näitena tuuleparke, kuna see on üks vastuolulistest teemadest. Tahtsime näha, kas erinevad meetodid, mille abil saaks suurendada usaldust teaduse vastu – näiteks teaduskommunikatsioon, koosloomine, hüvede jagamine, sotsiaalmeedia kasutus – toimivad kahe grupi puhul erinevalt või mitte.
Selleks andsime inimestele ette erinevaid stsenaariume, kus selgitasime, mis juhtuks, kui teadussekkumine toimub või mitte. Näiteks üks hüvede jagamise põhine lähenemine: “Kujutage ette, et teie elukoha lähedusse planeeritakse ehitada tuulepark. Tuulepargist luuakse energiaühistu, mille liikmeteks ning seeläbi tuulepargi kaasomanikeks saavad kohalikud elanikud hakata. Tuulepargi teenitavad hüved jaotatakse ühistu liikmete vahel kohalikul tasandil ning saadud kasum jagatakse iga-aastaselt ühistu liimete vahel ka dividendidena. Mis Te arvate, kuidas selline uus tuulepark võiks mõjutada Teie elu järgmise paari aasta jooksul?”
Tulemused olid üsna huvitavad: meie teadustöö kinnitas, et inimesed on äärmiselt erinevad ning isiku omadused nagu vanus, sotsiaalne klass, aga ka interneti kasutamine võivad oluliselt mõjutada üldist suhtumist mitte ainult tuuleparkidesse, vaid teadusesse ning erinevatesse usalduse suurendamise meetoditesse laiemalt.
Selgus, et hüvede jagamine on kõige olulisem meetod usalduse suurendamiseks teaduse vastu. Niisiis on oluline tagada, et tuulepargid ei tooks sisse mitte ainult ettevõtetele, kes neid ehitavad ja omavad, vaid peamiselt kohalikele kogukondadele – see muudab inimesed nende suhtes palju pooldavamaks. Sellise tulemuse saime mõlema grupi puhul: jagatud hüved olid mõlemale grupile olulised.
Teaduskommunikatsioon ning teaduse koosloomine ehk kogukonna kaasamine, on olulised meetodid just esimese grupi usalduse suurendamiseks, aga ei ole väga tõhusad teise grupi hulgas. Sageli räägitakse sellest, kuivõrd oluline on tänapäeval teadusinfo levikut silmas pidades kohalolek sotsiaalmeedias. Meie aga leidsime, et sotsiaalmeedia kasutamisel ei olnud peaaegu mingit mõju inimeste vaadete muutumisele kummaski grupis. Küll aga tuli välja, et oli kaks alggruppi, kus sotsiaalmeediakampaanial oli lausa negatiivne mõju usalduse tekkimisele ning usaldus vähenes võrreldes esialgse arvamusega tuuleparkidest: nendeks gruppideks olid nooremad mehed ja vanemad naised. Üks potentsiaalne selgitus sellele on, et nende gruppide inimesed võisid leida, et suunamudijad on niivõrd kahtlased inimesed, et kui nemad tuuleparki reklaamivad, muudab see sõnum usalduse tuuleparkide suhtes veel väiksemaks, kui see alguses oli.
Ellujäämise tagamiseks on vaja usaldada teadust, ent tuleb silmas pidada, et see põhineb ümbermõtestatud teaduse usalduse ökosüsteemil: see on dünaamiline ruum, kus kogukondlikku usaldust teaduse vastu luuakse, kujundatakse ning mõjutatakse. Seetõttu peame tagama, et oleks olemas ühine ja individuaalne usaldus usalduse hoidjate vastu, et nemad vastutavad oma tegevuse eest. Väga oluline on see nende usalduse hoidjate puhul, kellel on ametlik de facto mõjuvõim: traditsioonilised ülikoolid, teadus- ja rahastusorganisatsioonid ning teaduse eetikakomiteed. Sinna hulka kuuluvad ka mittetraditsioonilised usalduse hoidjad nagu tehnoloogiatööstus, suunamudijad sotsiaalmeedias, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kogukonnaliidrid. Samuti peaks iga kodanik teadvustama oma rolli teaduse usaldamise suurendamise juures. Seetõttu ongi meil VERITYs plaanis uuringu tulemuste põhjal töötada välja soovitused ja tegevused usalduse hoidjatele.
Julgustan projekti VERITY tegevusi jälgima kodulehel:
verityproject.eu ja
sotsiaalmeedias:
LinkedIn www.linkedin.com/company/verityproject/
X twitter.com/VerityEU
YouTube www.youtube.com/@verityprojecteu
Instagram www.instagram.com/verityprojecteu/
Artikkel tugineb 3. oktoobril Tartu Ülikooli eetikakeskuse konverentsi „Usaldus=ellujäämine?! – Kust tuleb ja kuhu kaob usaldus ning kuidas jääda ellu?“ ettekandel, toimetanud Jaanika Niinepuu.