Olen Tallinna Ülikooli Hiina uuringute tudeng. Kuna õpin kõrvalerialana Jaapani keelt ja kultuuri, otsustasin minna õppima meie ülikooli partnerülikooli Jaapanis, Akita Rahvusvahelisse Ülikooli. Varem olen siiski paar korda käinud suvelaagris Hiinas, Shanghais ja Pekingis. See oli samuti väga huvitav, kuid antud artiklis räägin natuke Jaapaniga seonduvatest seikadest, mis vajasid küll aega harjumiseks, kuid muutsid minu sealse elu kergemaks ja huvitavamaks.
Jaapani kultuurist olen tegelikult olnud huvitatud isegi kauem, kui Hiina kultuurist, ning sellepärast olen aastaid vaadanud erinevaid Jaapani elu käsitlevaid videosid ja blogisid. Enne ülikooli astumist unistasin isegi Jaapanis õppimisest, mis läkski sellel aastal täide. Internetist Jaapaniga seotud materjalide lugemine ja vaatamine, mida tegin puhtalt isiklikust huvist, valmistas mind ette osaks, kuid mitte kõigiks igapäevaelu aspektideks, millega Jaapanis olles kokku puutusin. Alguses tutvustangi natuke igapäevaeluga seonduvaid tavalisi asju, millele alguses poleks mõeldagi osanud.
Eri paigus eri ilm
Ettevalmistust Jaapanis elamiseks alustasin muidugi juba Eestis. Jaapanis algab õppeaasta kevadsemestriga, mille algus on aprillis ja lõpp suve lõpus. Jaapanisse minnes tuleb kindlasti arvestada, missugusel aastaajal ning millisesse piirkonda minna. Mina jõudsin Tokyosse märtsi lõpus, pool nädalat enne sealse õppeaasta algust. Kuna minu ülikool asus Akitas, mis on riigi põhjaosas, olin valmistunud külmaks ilmaks ja arvestasin, et sealne kliima sarnaneb Eesti omale. Alguses olin planeerinud natuke aega kohalikku ellu sisse elamiseks ning seetõttu veetsin kolm-neli päeva Tokyos.
Algul olin väga üllatunud, sest eeldasin, et Tokyo ja Akita ilm on veidi erinevad. Tegelik erinevus osutus aga palju suuremaks. Tokyos olles tundus, et olen Eestis lennukisse minnes ilmaaegu talvemantli selga pannud, kuna Tokyos oli sooja juba 25 kraadi või rohkemgi. Shinkansen’is (Jaapani kiirrongis) istudes mõtlesin, et ülikooli jõudes saadan oma talvemantli kohe postiga Eestisse tagasi. Rongist väljudes sain aga aru, et Akitas on ilm isegi külmem kui Eestis. Samas huvitaval kombel oli seal suvel umbes sama palav nagu Tokyos, kus oli üle 30 kraadi sooja.
Nii et riiete pakkimisel tuleks kindlasti arvestada ilmaolude ja sihtkoha geograafilise asukohaga. Lõpuks olin rahul, et kaasa said võetud nii talve- kui ka suveriided.
Peale riiete pakkimise pidin läbi mõtlema, kuidas seal igapäevaseid asjaajamisi korraldada: näiteks ühistranspordiga sõita, internetiühendus saada, postiteenust kasutada ja nii edasi. Kui Tokyo Haneda lennujaama jõudsin, oli esimene mõte SIM-kaardi ostmine, kuna pidin kindlasti andma omadele Eestis teada, et olen kenasti kohale jõudnud. Ei ole kindel, et sain lennujaamas just parima pakkumise, aga alguses oli see vägagi abiks. Hiljem avastasin, et oleksin saanud internetist endale SIM-kaardi juba Eestis tellida. See oleks olnud palju mugavam ning mõned teised vahetusõpilased nii tegidki. Samuti on seal internetti väga vaja liiklemiseks, kuna ilma Google Mapsita oleks see olnud äärmiselt keeruline.
Samuti mõtlesin, kuidas saada Tokyost Akitasse. Tagantjärele tarkusena oleks olnud odavam, kiirem ja mugavam minna lennukiga. Just Jaapanisse jõudnuna arvasin aga, et parim variant selleks on kiirrong ning otsustasin lennujaamas osta pileti sellele. Sõit kiirrongiga Akitasse võttis aega umbes 4 tundi. Ma ei kahetse sugugi, et selle variandi valisin, sest rongi aknast välja oli väga huvitav vaadata, kuna Jaapani maastik on Eesti omast väga erinev.
Kõige rohkem avaldasid muljet mäed ja riisipõllud, kuna neid polnud ma kunagi varem näinud.
Üks olulisemaid aspekte – milleks ma üldse valmis polnud, nagu hiljem selgus – oli linnasisene ühistransport. Alguses, kui Tokyot uudistasin, ei julgenud ma ühistranspordiga üldse sõita. Esimesed paar päeva käisin kohtades, kuhu oli võimalik jalgsi minna. Kui esimest korda otsustasin minna hotellist kaugemale, selgus, et sinna tuleb minna mitme erineva rongiga.
Kuna ma veel ei teadnud, kuidas või kust hankida endale ühistranspordi kaart, mis töötab sarnaselt Tallinna ühistranspordi kaardiga, ostsin igas jaamas paberist pileti. See ajas mind algul segadusse, kuna Tokyos on mitu erinevat rongiliini, mida hooldavad erinevad firmad. Seetõttu oli raske aru saada, mille põhjal pileti hind välja arvutatakse või kas ühest ja samast automaadist saab osta pileteid erinevatele liinidele. Ühes jaamas tekkis mul lausa paanika: mis juhtub, kui ma ei oskagi tagasi hotelli minna?! Lõpuks aitas üks lahke eakas Jaapani proua mul abi leida. Ilmselt sai ta minu näoilmest aru, et olen segaduses ning tänu sellele sain lõpuks ostetud pileti sihtpunkti jõudmiseks.
Vaatamata aastaid kestnud jaapani keele õpingutele, ei julgenud ma alguses eriti jaapani keeles abi küsida. Vahetusõpingute lõpuks julgesin jaapani keeles palju rohkem rääkida ning see tegi seal elamise natuke kergemaks. Hiljem, kui juba Akitasse jõudsin, ning seal esimesed Jaapani sõbrad tekkisid, sain nende käest teada, et kõige mugavam oleks olnud osta ühistranspordi kaart „Suica“ konbini’st.
Nii nimetatakse seal mugavuspoode, millest enamus on avatud 24 tundi ning mida saaks võrrelda meie bensiinijaamade poodide või R-kioskiga. Selle kaardiga muutus liikumine tõesti palju lihtsamaks ning seda saab kasutada mitte ainult Akitas või Tokyos, vaid kogu Jaapanis. Kaardile raha laadida saab samuti konbini’s. Lisaks on see võimalus ka rongijaamas, kas rongifirma esinduses, piletimüügiautomaadis või siis bussis bussijuhi juures olevas makseautomaadis. Ühistranspordi kaardi oleksin samuti võinud endale juba lennujaamast osta.
Üksinda reisimine on üksildane
Kui olin Jaapanisse jõudnud, sain mõne aja pärast aru, et ma reisin üksinda ja avastasin, et tunnen ennast üksildasena. Kuna ma pole varem üksinda kuhugi reisinud, julgen öelda, et üksinda on raskem. Üksi ei julge teha kõike mida koos kellegi teisega reisides ning samuti pole võimalik kellegagi oma seiklusi jagada. Interneti kaudu on see muidugi võimalik, aga tunne ei ole sama. Enne seda olen küll käinud suvelaagris Hiinas, aga olin seal koos teiste õpilastega Eestist ning seetõttu oli palju kindlam tunne. Otsustasin, et kui jõuan Akita Rahvusvahelisse Ülikooli, püüan seal leida nii palju sõpru kui võimalik. Arvan, et see on pikemat aega välismaal viibimise juures üks olulisemaid aspekte ning on arendanud ka minu suhtlusoskust.
Praegu saan kindlalt väita, et enne esimest korda ülikooli kaudu välismaale õppima minekut olin pigem introvert, kuid nüüd eelistan veeta rohkem aega inimestega suheldes. Soovitan väga kas Jaapanisse sõites kellegi kaasa kutsuda või siis vahetusõpilasena kindlasti suhelda võimalikult paljude kaastudengitega. Teiste välismaalastest sõpradega on võimalik arutada oma kogemusi selles riigis ning samuti õppida neilt kasulikke nippe kohalikes oludes paremaks hakkamasaamiseks. Näiteks sain niimoodi teada ühistranspordi kaardist ja e-SIMi ostmise võimalustest. Selgus, et peale minu oli veel mitu inimest kaardita ning läksime kõik koos poodi seda ostma. Meil kõigil oli erinev jaapani keele tase, kuid koos saime kõik tehtud.
Samuti sain kogeda üht-teist sellist, mida üksinda reisides ilmselt kogeda ei saaks. Üks meeldejäävamaid mälestusi oli käik traditsioonilisse jaapani restorani. Nagu ma aru sain, oli koht, kuhu läksime, selline, kuhu tavaliselt minnakse sõpradega. Kohe sisse astudes juhatati meid eraldi ruumi, kus istusime koos – umbes 12 inimest – ja tellisime jaapani toitu. Samuti otsustasime koos minna Akita linna sakura festivalile, kuhu ma üksi poleks julgenud minna.
Samuti poleks ma julgenud üksinda minna loomaaeda ja randa, mis asub Akita linnast eemal ning kuhu on ülikoolist raskem jõuda, kuna selleks oleks pidanud minema kõigepealt linna, mis asub 12 km kaugusel ülikoolist. Sinna on vaja minna kas kahe bussiga või siis bussi ja rongiga. Seejärel tuleb vaadata, millise transpordiga on võimalik edasi liikuda. Sõpradega koos tundmatusse kohta minna on ikkagi kindlam kui üksinda. Lisaks sain tänu suhtlemisele teiste vahetusõpilastega teada rohkem teiste riikide ning nende inimeste kohta: näiteks Kanada, Itaalia, Taani, Belgia, Brunei, Indoneesia jt. Kui ma ei oleks nii paljude inimestega suhelnud, siis ei oleks ma arvatavasti nende kultuuride kohta midagi õppinud.
Üks viisidest, kuidas sõpru leida, on lihtsalt inimestega vestlust alustada. Akita Rahvusvahelises Ülikoolis oli enamus õpilasi üllatavalt avatud ning oskasid inglise keelt väga hästi. Muidu on mulle jaapanlased alati tundunud pigem introvertsetena ning ülikoolist väljaspool enamasti inglise keelt nii hästi ei räägita.
Veel üks viis, kuidas sõpru leidsin, oli ühinemine TEDx klubiga. Minu vahetusülikoolis on tegelikult suur valik klubisid, millest paljud on seotud spordi, muusika või tantsudega. Minagi soovisin leida Jaapanis olemise ajaks klubi ennast huvitaval teemal ning lõpuks kutsus üks mu Jaapani tee tseremoonia loengu kursusekaaslane mind TEDx klubisse. Ilmselt seetõttu, et ütlesin talle juhuslikult koridoris „Nǐ hǎo!“, mis tähendab hiina keeles „Tere!“ Ta oli nimelt varem tunnis maininud, et on Hiinast pärit. Tänu sellisele juhuslikule kohtumisele muutus minu elu Jaapanis palju põnevamaks. Selles klubis olles tutvusin paljude huvitavate inimestega.
Olles vahetusüliõpilane, tahtsin näha Jaapanit nii palju, kui vähegi võimalik. Üks võimalus selleks tekkis aprilli lõpus ja mai alguses, kui Jaapanis algas Golden Week (kuldne nädal). Sellel perioodil on Jaapanis mitu rahvuspüha järjest ning see nn nädal kestab tegelikult umbes kümme päeva. Otsustasin minna sel ajal teistesse linnadesse reisima. Minu eelistuseks oli Kansai piirkond, kuna seal asuvad tuntud Jaapani suurlinnad nagu Kyoto ja Osaka. Ühest linnast bussiga teise sõitmisele kulub kõigest üks tund. Esialgu mul muid linnu plaanis külastada ei olnud, kuid umbes sama lähedal asuvad veel kaks tuntumat linna: Nara ja Kobe. Kasutasin võimalust ja käisin ära ka seal.
Ülikooli poolt pakuti samuti ekskursioone, millest soovitaksin võimalusel osa võtta. Ekskursioonide käigus tutvustati meile Akita vaatamisväärsusi: näiteks saime külastada Jaapani kõige sügavamat järve Tazawat; ajaloolist samuraide linna Kakunodatet; TDK muuseumi, kus eksponeeriti tehnoloogia arengut ning sai suhelda humanoidrobot Pepperiga. Kui ma ei oleks ise otsinud aktiivselt võimalusi mööda Jaapanit reisida, oleksin paljust ilma jäänud.
Sekeldused keeleeksamiga
Lõpetuseks jagan ka väikest seiklust, mis algas soovist proovida sooritada Jaapani keele tasemeeksam JLPT (Japanese Language Proficiency Test). Kuna vahetusõpilasi, kes soovisid seda proovida, oli veel, kujunes sellest välja eraldi seiklus.
Otsustasime sõbraga kahekesi koos eksamireisi planeerimiseks maha istuda. Eksami sooritamise kohana olid valikus ainult prefektuurid, linna ei saanud valida. Kuna olime suhteliselt kindlad, et Hokkaidos, mis on kõige põhjapoolsem suur saar Jaapanis, toimub eksam kõige tõenäolisemalt Sapporos, mis on selle saare pealinn. Seetõttu langes valik selle koha kasuks. Hiljem selgus, et oleksime saanud eksamit ka lähemal teha, kuid otsustasime ikkagi ühel nädalavahetusel selle reisi ette võtta.
Kui hakkasime koos rongipileteid otsima, avastasime, et rongiga on sinna keeruline minna, kuna teekond oleks siis olnud umbes 13 tundi pikk. Seetõttu otsustasime lennuki kasuks. Tänu sellele eksamile õnnestus näha veel ühte Jaapani linna, mis sai üheks minu lemmikuks. Peale selle, et seal oli väga huvitav, oli ka ilm jahedam kui mujal Jaapanis ning sarnanes Eesti suveilmale. Võrreldes Akita 30-kraadise palavuse ja niiskusega oli sealne ilm väga mõnus.
Tagasi Akitasse minekuga tekkis natuke probleeme ja sattusime meie jaoks ootamatusse olukorda. Nimelt oli meie mõlema eksamite lõpp nihkunud ajaliselt tagasilennule väga lähedale. Mu sõber otsustas üldse poole eksami pealt lahkuda, et kindlalt lennukile jõuda. Mina aga võtsin ette avantüüri jääda eksamile lõpuni ning ei olnud sugugi kindel, kas jõuan oma lennukile või mis minust võõras linnas saab, kui peaksin lennukist maha jääma. Ühistranspordiga lennujaama jõudmine ei olnud absoluutselt võimalik ning takso tuleb Jaapanis ette tellida.
Õnneks sain takso kutsutud ja minu taksojuht oli väga mõistev ning üritas saada võimalikult kiiresti lennujaama. Ma pole vist kunagi nii soravalt jaapani keeles rääkinud, kui sellele taksojuhile enda olukorda selgitades. Lennukisse istusin lõpuks viis minutit enne väljalendu. Olen selle eest siiani tänulik kogu lennujaama personalile ja sellele ägedale taksojuhile!
Arvan, et suhtlemine teiste õpilastega oligi peamine, mis tegi minu elu Jaapanis oluliselt kergemaks. Igaühel on oma kogemus ja ikka leidub keegi, kes saab anda kasulikku nõu või olla toeks. Samuti on niimoodi võimalik tutvuda paljude huvitavate inimestega ning seeläbi oma maailma avardada. Mõnikord muutuvad ka lühireisid seiklusteks ning siis on kindlam ja mõnusam olla koos sõpradega. Loomulikult on vaja meeles pidada, et igapäevaseid pisiasju tuleb ise korraldada, kuid seegi võib olla kergem, kui keegi on abiks.
Kindlasti tasub õppida ja tasub ka reisida, sest sellised elamused ja mälestused jäävad meelde terveks eluks. Jaapan on mitmekesine ning iga linn ja koht on seal omapärane. Seepärast soovitangi minna Jaapanit avastama!
Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tokyos ja Kyotos haridusmessil
Eesti ülikoolid osalesid koos organisatsiooniga Study in Estonia sel suvel, 15.-16. juunil Tokyos ja Kyotos toimunud messil, et tutvustada siinset haridussüsteemi ja õppimisvõimalusi. Samuti toimus Tokyos vilistlasõhtu, kus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kommunikatsioonijuht Jaanika Niinepuu ja vanemlektor Ivi Vaher tutvusidki põhiloo artikli autori, Helen Atspoliga, kes viibis seal vahetusüliõpilasena.
Jaapanlased hindavad kõrgelt haridust ja innovatsiooni ning siinkohal on Eestil palju pakkuda. Kõige muu kõrval on Eesti juures jaapanlaste jaoks oluline ka meie värske ja puhas õhk, turvalisus ja külluslik loodus. Seetõttu on Jaapani puhul tegemist paljulubava kõrgharidusturuga meie rahvusvahelistele õppekavadele.
Doshua Ülikooli kaasprofessor Taku Wakahara (vasakul) tutvustamas ülikoolilinnakut, kus lisaks õppehoonele ja teaduslaboritele mitu pesapalliväljakut, ragbi-, jalgpalli-, softballi-, Ameerika jalgpalli ja hokiväljak, tall hobustega, lasketiir, mitu vibulaskeala, kergejõustikustaadion, mitu spordihalli ja palju muud.
Samuti kohtusid Ivi Vaher ja Jaanika Niinepuu Hosei Ülikooli professor Eisuke Ochiga ning Doshua Ülikooli kaasprofessor Taku Wakaharaga, et arutada koostöövõimalusi seoses Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapia magistriõppega.