Inimesed kuuluvad imetajate klassi, mis tähendab, et vastsündinud järglasi toidetakse emapiimaga.
Piimast võõrdumine ja tahkele toidule üleminek toimub liigiti väga erinevatel aegadel. Teoorias toidab inimene last eksklusiivselt vaid rinnapiimaga lapse esimesed kuus elukuud, misjärel hakkab tahke toiduga tutvumine. Mõlemad – nii WHO kui ka UNICEF on andnud välja järgnevad toitumissoovitused: rinnaga toitmine algab beebi esimesel elutunnil, kuus esimest elukuud on lapse toiduks vaid rinnapiim ning kuue kuu vanune laps peab saama lisatoitu. Rinnaga toitmine jätkub ka teisel eluaastal või kauemgi. Tundub üsna lihtne ja loogiline, eksole? Kahjuks praktika näitab, et see, mis looduses näib tulevat kergusega, ei pruugi inimestel alati nii lihtsalt õnnestuda. See kirjutis on eksklusiivselt rinnaga toitmise kasuteguritest ja soovitustest lähtuv ning ei puuduta rinnapiimaasendaja kasutamist. Kuigi rinnapiimaasendaja on tänapäevamaailmas tihtilugu vältimatu abiline, ei kuulu see teema käesoleva artikli fookusesse, sest siin keskendume eelkõige imetamise eelistele ja rinnapiima loomuliku rolli selgitamisele.
Rinna anatoomia ja imetamise füsioloogia tundmine praegusel infoajastul on väga tähtis nii imetamisnõustajate jaoks kui ka emadele endale. Nõustajale on see oluline emade abistamiseks, neile asjakohase teabe andmiseks ning lapse õige rinnale paneku toetamiseks. Emade jaoks on see tähtis, et oleks julgust usaldada oma intuitsiooni, toetades seda teadmistega. Valeinfo ja müütide levik on tänapäeval väga kiire ning võib ka niivõrd loomuliku protsessi toimimist segada. Samuti on tänapäeva emade elu tunduvalt toimekam ning otsitakse alati lahendusi igapäevaelu optimeerimiseks. See võib aga mõnes olukorras osutuda hoopis kahjulikuks – näiteks siis, kui lutipudeliga alustatakse liiga vara, millest räägime täpsemalt edaspidi.
Piim toodetakse rinnas asuvates rinnanäärmetes. Tähtis on teada, et produtseeritava piima hulk ei olene mitte rinna suurusest, vaid selle rasv- ja tugikoest. Esialgne piimatootlikkus algab juba raseduse viimastel nädalatel, mil naine võib, kuid ei pruugi märgata esimesi piimatilgakesi. Tegemist on kolostrumi ehk ternespiimaga, mida iseloomustab bioaktiivsete ühendite rohkus. Rahvakeeli nimetatakse seda „vedelaks kullaks“, kuna ternespiim sisaldab palju nakkusvastaseid ühendeid. Ternespiim on ema rindades beebi esimesel 3.- 4. elupäeval. Seejärel on umbes 10 päeva jooksul ema rindades üleminekupiim, misjärel tekib küps emapiim kogu imetamisaja lõpuni.
Rinnapiima koostis kõigub ka ühe imetamissessiooni ajal. Algul tuleb vesisem eelpiim, mõne aja pärast rammusam järelpiim. Beebi ja ema keha on pidevas suhtluses ning see on üks looduse imedest. Eelpiim rahuldab ka beebi veevajaduse, seega esimesed kuus elukuud beebi joogiks vett ei vaja – ka mitte kuumal suvepäeval, kui beebi vastavalt nõudlusele rinnale pannakse. Kui imik saab lisaks vett, tahab ta täiskõhutunde tõttu vähem rinnapiima, mis võib omakorda vajalike toitainete tarbimist vähendada. Järelpiim on rinnas toidukorra lõpus ning on lapse peamiseks energiaallikaks. Oluline on, et beebi saaks piisavalt nii eel- kui ka järelpiima, et kindlustada temale vajalik toitainete ning vedeliku vajadus ja tasakaal. Lase lapsel ise oma toiduvajadust reguleerida. Tervel ja õigeaegselt sündinud beebil on üldjuhul kõht täis siis, kui ta ise rinnast lahti laseb ja eemaldub.
Kaks olulist hormooni
Imetamisel mängivad tähtsat rolli kaks hormooni. Esimene on prolaktiin, mis stimuleerib piimanäärme rakke piima tootma. See hormoon vabaneb rinna imemise sensoorsete impulsside tulemusena ajuripatsi eessagaras. Mida sagedamini laps rinda imeb, seda rohkem tekib ka rinnas piima, sest prolaktiini tase püsib veres kõrgel 30-90 minutit peale toitmise algust. Mida kõrgemal hormooni taset hoida, seda rohkem piima juurde toodetakse. Prolaktiini tase on loomulikult eriti kõrgel just öösel, seetõttu on öösiti imetamine piimatootlikuse jaoks eriti kasulik.
Teine hormoon kannab nimetust oksütotsiin ehk piimaeritusrefleks, mida rahvakeeli võib kutsuda ka „armastuse hormooniks“. Seda hormooni toodetakse ajuripatsi tagasagaras vastusena sensoorsetele impulssidele. Ilma oksütotsiinirefleksi abita imik rinnast piima kätte ei saa. Seega võib juhtuda, et emale tundub justkui piim oleks otsas, kuid tegelikult on probleem hoopis piima väljutamises. Kui prolaktiini tootmine on puhtalt füüsilise mõjutuse tulem, siis oksütotsiini tootmist saab ema mõjutada ka enda emotsioonide ja tunnetega. Mida lõdvestunum on ema, seda paremini piim voolab. Kontakti loomine lapsega ja armastuse tunne aitavad kaasa nii ema lõdvestumisele ning seeläbi omakorda piima väljutamisele.
Rinnapiima produktsiooni reguleerib lisaks hormoonidele ka rind ise. Rinnapiim sisaldab inhibiitorvalke, mis võivad vajadusel piimateket vähendada või selle täielikult lõpetada. Kui rinnapiim väljutatakse kas imetamise või pumpamise teel, eemaldub ka inhibiitorvalk rinnast. Kui piim rinnas n-ö seisab, annab inhibiitorvalk kehale märku, et tuleks tootmist vähendada, sest nõudlus puudub. See on järjekordne märk sellest, kuidas sagedane imetamine piimatootlikkusele kasuks tuleb – rind toodab piima siis, kui esineb nõudlus. Rinnapiima hulk ei ole samas sõltuv ema toidust ega tarbitava vee kogusest. Oluline on mitmekülgselt toituda ja palju vedelikku tarbida, et end ise hästi tunda, kuid beebi toitu see otseselt ei mõjuta. Kõiki imetamise hormonaalseid faktoreid reguleerib kõige paremini just beebi ise oma läheduse ja rinna imemisega.
2011. aastal Rootsis (Widstrom et al. 2011) filmiti 28 ajalise vastsündinu käitumist paari tunni jooksul peale sündimist. Uuringu läbiviijad tuvastasid, et beebi läbib peale sündimist üheksa kindlat sammu, mille abil vastsündinu ema kõhu peal nahk-naha kontaktist jõuab ise ema nibuni ja sööma ilma välise abita. Sellisele käitumisele on pandud inglisekeelne nimetus breast crawl ehk rinnale roomamine.
Elav vedelik, mis kaitseb last nakkuste eest – see on rinnapiim. Lapse esimestel eluaastatel on tema immuunsüsteem alles välja arenemas ja ema saab rinnaga toites lapse kaitsele kaasa aidata. Aktiivne kaitse nakkuste vastu toimib järgmiselt: ema puutub nakkustega kokku, misjärel valgeverelibled panevad tööle ema kaitsvad antikehad. Mõned valgeverelibled töötavad ka rindades tekitades sealgi ema kaitsvaid antikehi. Osad nendest antikehadest satuvad otse rinnapiima ja kaitsevad imikut. Ka kõhuviiruses beebi vedelikupuudust aitab edukalt vältida just rinnapiima tarbimine.
Imetamise ABC
Imetamisnõustajaga võib konsulteerida ka juba raseduse ajal, et imetamise ABC endale selgeks teha ja enamlevinud probleeme vältida.
Imik peab imema rinda õigesti, sest ainult rinda efektiivselt tühjendades saab ta vajaliku piimakoguse kätte. Rinnaga toitmisel on olulised kolm kaasasündinud refleksi: otsimis-, imemis- ja neelamisrefleks. Vastsündinu huult ja lõuga puudutades avab ta koheselt suu ja hakkab rinda taga otsima. Rinnanibu puudutus vastu lapse huuli ja suulage paneb ta automaatselt suud avama ning nibuvälja haarama ja rinda imema, see on imemisrefleks. Kui suu täitub piimaga, siis laps neelatab – selle põhjustab neelamisrefleks. Kõik imiku refleksid toimivad automaatselt, ilma neid lapsele õpetamata.
On oluline täheldada, et õige imemisvõtte puhul imeb laps rinda, mitte nibu. Õige imemisvõtte välised tunnused on järgmised: suu on laialt avatud, rinda täis. Rind on haaratud rohkem altpoolt nibu. Alahuul on väljapoole kahekorra pöördunud, huuled ei ole torus. Imiku lõug on vastu rinda, tihti esineb ka topeltlõug. Enamasti on vastu rinda ka imiku ninaots, hingamine toimub külgedelt. Imiku põsed on ümarad, mitte lohus ja vastu rinda surutud. Vale võtte tagajärg põhjustab emale valu ja nibude vigastusi. Vale imemisvõtte korral ei saa laps ka piima kätte. Kui asend on vale, võib näiliselt tunduda, et emal ei ole piisavalt piima, sest imiku kehakaal ei tõuse. Kui selline olukord jätkub, võivad rinnad tõepoolest vähem piima tootma hakata, sest rindade tühjendamine tähendab nõudlust ning kus on nõudlus, on ka tootlus.
Kõige sagedasem vale imemisvõtte põhjustaja kipub olema lutipudeli ja luttide kasutamine enne, kui rinnaga toitmine välja on kujunenud, kuna lutist imemise tehnika erineb oluliselt rinnast imemisest. Rinna imemine luti imemise tehnikaga põhjustab naisele valu ja rindade ebaefektiivset tühjendamist. See ei tähenda, et lutti ja lutipudelit täiesti vältima peaks, kuid nende tutvustamine võiks toimuda alles peale edu saavutamist rinnaga toitmises.
Imetamisnõustaja juurde pöördumise üheks sagedasemaks põhjuseks on valulik imetamine. Selle põhjus seisneb enamasti vales imetamisasendis ning asendi korrigeerimisel peaks olema leevendus kohe tuntav. Kui imetamise asend on kohe alguses kehv, võib see tekitada vastumeelsust imetamise vastu. Ternespiima muutumine küpseks piimaks toob rindadesse järsult suurema koguse piima, mis tuleks beebil välja imeda. Kui imetamine on valu tõttu ebameeldiv, võib piima väljutamine olla ebapiisav, mis võib omakorda põhjustada piimapaisu. Selle ravimiseks on vajalik piim rinnast eemaldada. Kui piima rinnast õigesti välja ei saa, võib piimapais areneda rinnapõletikuks ehk mastiidiks. Seetõttu on nii piimapaisu ennetamiseks kui ka lahendamiseks oluline piima eemaldamine rinnast õige imemisvõttega.
Rinnast võõrutamine on teema, millega enamus imetajaid samuti kokku puutuvad. Ka loomade maailmas peavad emad lapsi rinnast eemale, tahke toidu poole suunama. Loomulik võõrdumine toimub inimlastel erinevas vanuses, kuid sageli soovivad emad lõpetada imetamise varem, kui lapsed selleks ise valmis oleksid. Võõrutamiseks ei ole õiget ega vale aega, kuid iga rinnaga toitmise päeva üle tasub rõõmu tunda. Võõrutamise teemadel konsulteerivad emasid samuti imetamisnõustajad, et aidata seda teha samm-sammult – võimalikult pehmelt ja nii ema kui ka last toetaval viisil.
Võõrutamine võib toimuda ka etappidena, alustades vastavalt soovist kas päevasest või öisest võõrutamisest. Vanema lapsega on võimalus valida üks toitmiskord päevas ning jätkata pikemalt, et laps ei oleks rinnast sõltuv, kuid saaks sealt vajalikke toitaineid lisaks tahkele toidule.
Imetamine on loomulik osa inimese elust, kuid sellega võivad kaasneda mitmesugused väljakutsed. Nende ennetamiseks tasub juba raseduse ajal leida enda piirkonnas tegutsev imetamisnõustaja — näiteks Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu kodulehelt www.siet.ee. Imetamisnõustaja võib aidata tulevasel emal teha ettevalmistusi sujuvaks imetamiseks ning probleemide ilmnemisel on kontaktisik juba olemas.