Heiko Porval töötab Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) arenduseksperdina, kus ta tegeleb politsei meditsiinivõimekuse arendamisega. Varem on ta töötanud Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikeskuses koolitusõena ja on praegugi veel seal õena ametis, olles õde-brigaadijuht. Politseis on ta töötanud nüüdseks neli aastat ning kiirabis on käsil viieteistkümnes tööaasta.
Heiko, kust tuli mõte minna tervishoiusektorist üle PPA-sse ja mis Teid selles valdkonnas inspireerib?
Minu üleminek PPA-sse toimus juhuse tahtel. Enne PPA-sse tööle asumist jõudsid minuni kiirreageerijad, kes soovisid täiendada oma meditsiinivõimekust koolituste kaudu. Algul astusin abipolitseinikuks, kus hakkasin tegelema kiirreageerimisteenistuse meditsiiniarendusega, õpetades kiirreageerijaid ja kiirreageerimismeedikuid. Mingil hetkel tuli pakkumine tööle asuda, ja nii ma siia sattusingi.
Kas olete omandanud ka politseihariduse?
Olen õppinud Sisekaitseakadeemia Politsei- ja Piirivalvekolledžis ja lõpetanud politseiametniku kutseõppe.
Millised on Teie peamised ülesanded PPA-s?
Peamiselt tegelen planeerimistöödega – planeerin varustust, väljaõpet ja loon uusi sisuvaldkondi. Sisuliselt loome koostöös meeskonnaga ja rakendajatega asutusesiseselt toimivat ja jätkusuutlikku taktikalise meditsiini lahendust.
Mis on Teie senine suurim saavutus tööl?
Hetkel pean suurimaks saavutuseks erakorralise meditsiini tehnikute õppegrupi avamist, mis koosnes ainult politseiametnikest. See on meie meeskonna töövõit, kuna oleme suutnud tõsta meditsiinivaldkonna tähtsust politseis ja saavutanud ka reaalseid tulemusi, osutades abi väljakutsetel.
Kas Terviseamet on Teid tunnustanud PPA-s meditsiini arendamise ja esmaabi osutamise eest?
Me teeme Terviseametiga aktiivselt koostööd ja nad toetavad meie algatusi võimaluste piires, näiteks nõustamisega ja lahenduste leidmisega mingites valdkonda puudutavates küsimustes.
Kus näete ennast viie aasta pärast oma karjääris?
Ma ei ole viie aasta plaani teinud. Olen praegu rahul sellega, kus ma olen, ja hoian n-ö uksed lahti erinevatele võimalustele. Kui sa ise aktiivselt ei otsi, jõuavad huvitavad asjad ise sinuni.
Millist nõu annaksite oma nooremale minale?
Tee kõike nii, nagu oled teinud – nii jõuad sinna, kuhu soovid.
Mis on taktikaline meditsiin ja kuidas see erineb tsiviilmeditsiinist?
Taktikaline meditsiin on võrreldes tavameditsiiniga üsna n-ö robustne. Selle põhimõtted ja lahenduskäigud on tsiviilmeditsiini mõistes võib-olla natuke agressiivsemad. Lihtne näide on verejooksu peatamine: tsiviilmeditsiinis kasutatakse arteriaalse žguti rakendamist viimase valikuna, kuid taktikalises meditsiinis on see sageli esimene valik. Erinevus seisneb ka keskkonnas, kus elupäästvat abi osutatakse. Tsiviilmeditsiinis toimub see rahulikus ja turvalises keskkonnas, kus abiandjal otsest ohtu ei ole, kuid taktikalises meditsiinis on vahetu oht abiandjale reaalne ning lisab olukorrale täiesti uue mõõtme – samal ajal, kui päästame kellegi elu, peame tagama ka omaenda ellujäämise.
Kes on taktikalised meedikud ja millised oskused ning haridus neil on?
Taktikaline meedik ei ole ametlik termin, vaid see on meie endi poolt kasutusele võetud mõiste, et paremini kirjeldada üksusesisest funktsiooni. Üldiselt on tegemist politseiametnikuga, kes on omandanud kas kaitseväe parameediku, erakorralise meditsiini tehniku või õe eriala. Meie organisatsioonis töötavad täna mitmed politseiametnikud, kes on läbinud just sellise väljaõppe. Oluline on rõhutada nende multidistsiplinaarsust – nende esmane ülesanne on olla politseiametnik, meditsiinilised oskused on lisaväärtus. Meie eesmärk on, et nad oleksid tugevad mõlemas valdkonnas. See tähendab, et nad peavad olema valmis pidevalt panustama väljaõppesse, lugema erialast kirjandust, täiendama end treeningutel ning olema isikuomadustelt rahulikud, kaalutlevad ja samas enesekindlad oma otsustes – nagu politseiametnikule omane.
Kas olete ainus, kes on tulnud tervishoiusektorist PPA-sse?
Tervishoiusektorist on tulnud veel inimesi, kuid nende arv on pigem väike.
Millal hakati PPA-s õpetama meditsiinilise taustaga politseinikke?
Esimesed sammud tehti tegelikult juba aastaid enne minu tööle asumist, kuigi täpset aastat ma praegu ei mäleta. Minu seotus PPA-ga algas abipolitseiniku rollis umbes 2016–2017. Juba enne seda oli olemas mingisugune meditsiiniline komponent, kuid see oli peamiselt seotud kiirreageerimistasandiga. Tänavapildis ei olnud sel ajal palju spetsiifilise erialase väljaõppega inimesi või kui ka oli, siis nad ei täitnud otseselt meediku rolli ja ei olnud asjakohaselt varustatud. Süsteem oli meditsiini vaates veidi heitlik. Esimesed, keda PPA suuremal hulgal meditsiinilise väljaõppe saamiseks õppima saatis, olid eelmisel aastal. Varasemalt on igal aastal saadetud umbes seitse inimest õppima Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskusesse kaitseväe parameedikuteks. Need inimesed olid enamasti kiirreageerimis- või eriüksuse liikmed.
Kui palju on hetkel PPA-s tervishoiualase haridusega inimesi?
Oleme kaardistanud 74 inimest, kes on saanud kaitseväe parameediku või erakorralise meditsiini tehniku või õe hariduse ja panustavad elupäästva abi osutamisse.
Kas taktikaliste meedikute koolitamine toimub igal aastal?
See ei toimu igal aastal. Eelmisel aastal oli selleks vahendid olemas ja saime koolitada, aga tulevik on veel lahtine. Järgmine grupp peaks alustama 2025. aastal, sealt edasi on veel raske kommenteerida.
Mis haridust nemad lähevad omandama?
Lähevad siis tervisehoiu kõrgkooli omandama erakorralise meditsiini tehniku haridust, mis on üheaastane kutseõppe.
Kes vastutab taktikaliste meedikute täiendväljaõppe eest?
Selleks on kaks võimalust. Esimene on see, et inimene – omandades meditsiinilise hariduse – läheb kõrvaltegevusena tööle kiirabisse või haiglasse, kus ta saab praktilisi kogemusi ja täiendõpet, sõltuvalt võimalustest ja nõuetest. PPA-s on igas prefektuuris üks taktikalise meditsiini instruktor, kes viib läbi “esmaabi” koolitusi tavalistele patrullpolitseinikele ning korraldab ka meditsiinitreeninglaagreid. Oluline on seda mitte ajada segamini klassikalise esmaabi koolitusega, vaid tegemist on tööspetsiifilise elupäästva abi koolitusega. Need laagrid, mis toimuvad mitmel korral aastas, toovad kokku meditsiinilise haridusega inimesed ja õpetavad neile uusi oskusi erinevate stsenaariumide kaudu. Laagrid kestavad kaks päeva ja hõlmavad 16 kuni 20 tundi intensiivset väljaõpet. Ideaalis läbib üks taktikaline meedik aastas 40 kuni 100 tundi täiendkoolitusi. Lisaks osaleme erinevates projektides, mis tulevad meile koostööpartnerite kaudu, andes võimalusi täiendavaks osalemiseks. Näiteks on üks meie käinud meedikutest õppimas Taanis, kus asub hüperrealistlik taktikalise meditsiini simulatsioonikeskus.
Kes koostab koolituskava?
Koolituskava koostan mina koos oma meeskonnaga, kuhu kuuluvad prefektuuride taktikalise meditsiini instruktorid. Loomulikult võtame palju sisendit ka rakendajatelt endilt: uurime, mida nad soovivad õppida ja millest nad tunnevad, et on puudus. Seejärel püüame nende ideid koolituskavasse integreerida. See on vastastikune koostöö, kus kõikide osapoolte panus on oluline.
Kui palju on PPA-s taktikalise meditsiini instruktoreid?
Igas prefektuuris on üks taktikalise meditsiini instruktor, kokku on neid neli.
Millest koosneb PPA meediku esmaabi varustus?
See on seljakott, mis sisaldab 24 erinevat varustuse elementi. Meie varustus erineb kiirabi omast selle poolest, et peame leidma tasakaalu – varustus peab sisaldama kõiki vajalikke vahendeid, kuid samas ei tohi see politseiametniku liikumisvabadust piirata ega takistada tema põhiülesannete täitmist. Varustus peab olema kerge, kompaktne ja kaasaskantav.
Näiteks sisaldab see arteriaalseid žgutte, haava tamponeerimise vahendeid, sidemeid, lahtiste rindkerehaavade plaastreid, I-Gel-seadmeid ja hingamiskotte. Tahaksime tulevikus lisada ka mõningaid invasiivseid vahendeid, nagu nõelte dekompressiooni nõelad ja perifeerse veenikanüüli vahendid. Tänane probleem seisneb aga selles, et meil ei ole veel otsest õigust neid vahendeid kasutada – väljaõpe on olemas, kuid seadusandlik selgus puudub. See on hall ala, milles tuleb paremini selgust saada.
Kust te saate oma esmaabivarustuse ja kes vastutab selle töökindluse eest?
Üldjoontes vastutab iga meedik ise oma varustuse töökindluse eest, kuna see on personaalne, mitte meeskondlik. Iga meedik peab tagama, et kõik vajalikud vahendid on olemas, kehtivad ja töökorras. Varustust saab tellida instruktorite kaudu, kes selle siis väljastavad. Vajadusel tellitakse spetsiifilisi vahendeid otse minu kaudu.
Oleme loonud süsteemi, kus lihtsamad varud on kohapeal saadaval juhuks, kui vahendeid on vaja kiiresti asendada. Näiteks kui kasutatakse ära arteriaalne žgutt, rindkere haavaplaaster või traumaside, saab meedik jaoskonnast uue võtta. Kui kasutatakse ära spetsiifilisem vahend nagu I-Gel või hingamiskott, tuleb sellest teavitada, ja me saadame uue vahendi. Praegune süsteem toimib hästi, tagades, et uued vahendid jõuavad kasutajani hiljemalt kolm päeva pärast tellimist. Vahendite soetamiseks on olemas vastavad lepingud.
Kas oskate öelda, kui palju PPA ametnikud on tänavu esmaabi osutanud?
Aasta algusest kuni 1. oktoobrini on PPA ametnikud osutanud esmaabi umbes 60 korral.
Milliste vigastustega on tegemist?
Tüüpiliselt reageerime vägivallajuhtumitele, kus kasutatakse rindkereplaastreid, haavasidemeid ja žgutte. Žgutti on tänavu kasutatud umbes seitse korda.
Kas juhtumite põhjal, kus antakse esmaabi, tehakse ka analüüs?
Jah, selleks oleme välja töötanud spetsiaalse aruandevormi. Iga ametnik, kes on esmaabi osutanud – olgu ta meedik või mittemeedik – täidab aruande, kus kirjeldab juhtumit, kannatanu vigastusi ja kasutatud esmaabivahendeid. Iga juhtumi kohta teeme eraldi analüüsi, mille põhjal saame järeldada, kas peame midagi väljaõppes parandama või täiendama. See aitab meil oma väljaõpet pidevalt täiustada. Samuti anname tagasiside esmaabi andnud ametnikule, kiites seda selle eest, mis läks hästi ja juhendades, milliseid aspekte võiks järgmisel korral arvesse võtta.
Meie eesmärk ei ole öelda, et keegi tegi midagi valesti või halvasti. Siiani pole ka olnud olukordi, kus oleks tehtud midagi kardinaalselt valesti. Pigem anname julgustavat tagasisidet ja soovitusi, kuidas olukordades veelgi paremini hakkama saada. Samuti püüame arendada ametnike analüüsivõimet, et nad mõtleksid oma tegevuse üle ja arutaksid seda meiega.
Oluline osa on ka vahetul tagasisidel pärast keerulisemaid juhtumeid, näiteks lapse elustamist. Raskete olukordade puhul saame anda tagasisidet ja aidata ametnikel leevendada pinget seoses võimaliku hirmuga, et midagi tehti valesti. Samuti aitame neil mõista, kas ja kuidas olukorra lahendamine teistmoodi oleks võinud tulemusi mõjutada. See on mitmetasandiline protsess: ühelt poolt parandame väljaõpet ja teisalt toetame ametnike vaimset heaolu ning aitame neil mingil määral pingega toime tulla.
Kas korraldate või osalete Eesti tervishoiusüsteemi korraldatud õppustel ja võistlustel?
Teadmiste kontrolli üheks võimaluseks on võistlused. Igal paarisaastal korraldame ise taktikalisi meditsiinivõistlusi, kus osalevad erinevad üksused üle Eesti ning panevad oma oskused proovile. Oleme ka ise osalenud kahel korral Eesti Kiirabi Liidu poolt korraldatud kiirabivõistlustel. Eelmisel korral saavutasid meie Lõuna piirkonna kiirreageerijad neljanda koha ja sel aastal osalesin ise koos oma meeskonnaga, saavutades viienda koha. Arvestades, et võistlustel osales kakskümmend kutselist brigaadi, on need tulemused minu arvates väga head.
Kas kasutate koolitamisel tsiviilmeditsiini töötajaid?
Jah, peaaegu igal treeningul on kaasatud keegi väljastpoolt PPA-d. Näiteks eelmisel korral oli meil õpetamas arst Tartu kiirabist. Oleme kaasanud ka anestesiolooge erinevatest Eesti haiglatest ning kiirabi- ja kaitseväe spetsialiste. See annab meile võimaluse tutvustada, mida meie oskame ja saada nende spetsialistide kaudu täiendavat teavet ning teadmisi.
Negatiivset tagasisidet me pole saanud – pigem vastupidi, reaktsioonid on olnud väga positiivsed. Inimesed on sageli meeldivalt üllatunud, kui näevad, mida me meditsiinivaldkonnas oskame. Kuna politsei meditsiiniteadmised pole olnud laiemale avalikkusele väga tuntud, oleme saanud positiivset tagasisidet nii oma kolleegidelt kui ka reaalses elus toimunud sündmuste järel, kus kiirabi on meie ametnike professionaalsust tunnustanud ja tänu avaldanud.
Missugune on Teie unistuste plaan taktikalise meditsiini vallas?
Ideaalne oleks see, et me ei peaks kunagi oma oskusi kasutama, sest see tähendaks, et keegi ei saa viga. Kahjuks on reaalsus teine. Tänasel päeval on meie eesmärk jõuda selleni, et igas patrullgrupis oleks keegi, kellel on põhjalikumad meditsiinilised teadmised ja kes suudab vajadusel teisi toetada. Meie siht on, et 24/7 oleks alati väljas keegi, kes suudaks mõnevõrra kõrgemal tasemel meditsiinilist abi osutada, kui seda suudab ilma meditsiinilise eriettevalmistuseta politseiametnik.
Loomulikult saaksime varustust veelgi parandada ja täiendada, kuna valdkond areneb pidevalt ja turule tulevad uued innovaatilised lahendused. Kui meil oleks võimalus neid testida ja proovida, näeksime, kas need sobivad meie vajadustega, ning täiendaksime oma varustust vastavalt.
Kas on mõni väide, mis kirjeldaks taktikalist meditsiini?
“Start aggressive, stay calm” ehk alusta agressiivselt, kuid jää rahulikuks. Siin kontekstis ei kirjelda agressiivsus mitte käitumist, vaid kiiret ja otsustavat tegutsemist elupäästevõtete rakendamisel. Oluline on mitte viivitada, vaid reageerida kohe ja kindlalt.
Mida sooviksite öelda tervishoiu kõrgkooli tudengitele?
Kui tunnete, et kõik kasvab üle pea ja tundub lõputu, hingake sügavalt sisse, vaadake suuremat pilti ja tehke oma töö ära.