Õe õppekava 2. kursuse geriaatrilise õendusabi praktikabaasiks valisin Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku palliatiivravi osakonna.
Miks ma otsustasin praktika just seal sooritada? Olen uurinud palliatiivravi ja hospiitsi vajalikkuse kohta ning kliinilise õenduse praktika järel tundus jätkamine selles osakonnas ainuõige valikuna. Praktika palliatiivravi osakonnas toetas minu professionaalset arengut ja küpsemist õe rollis.
Hospiits ehk elulõpuravi tekitab inimestes sageli küsimärke ja hirmu. Ometi on nii vajalik väärtustada inimest tema elu lõpufaasis, teda toetada ja olemas olla kuni viimse hetkeni… Kogemus selles osakonnas, professionaalsed juhendajad ja vahvad kolleegid ületasid minu ootusi mitmekordselt ning lõpetasin praktika enesekindlamana kui kunagi varem – ma sain ju hakkama. Juurde tuli julgust ja kinnitust, et minu valitud õe erialal on patsientidele pakkuda palju inimlikku soojust ja väärikust.
See artikkel ongi nendest erakordsetest inimestest, keda osakonnas kohtasin: igal neist on rääkida oma kogemus ja lugu, miks nad töötavad just selles osakonnas, mis tavakodanikule tundub kohati hirmutav ja õõvastav. Surm on elu lõpu ilusaim osa – kui väärtustame sündi, peaksime väärtustama ka suremise väärikat protsessi.
Ennast avavad ja oma mõtteid jagavad Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku palliatiivravi osakonna õendusjuht Liis Lang, õde Anne Rosenberg, minu praktikajuhendajad õed Ljudmila Schmidt ja Artur Sirk ning hingehoidja Kai Jõemets.
Õendusjuht Liis Lang
Kuidas sattusid TÜK palliatiivravi osakonda ja mis on Sind siin hoidnud?
Asusin palliatiivravi osakonnas õendusjuhina tööle osakonna avamise päeval 2022. aasta märtsis. See eriala pakub mulle huvi oma mitmekülgsuse ja filosoofilise sügavusega – patsiendid on väga erinevate murede ja vajadustega, seega igavust siin tunda ei saa.
Töökollektiiv on väga ühtehoidev ja teisalt on oluline ka see tunne, et kui meie nende patsientide jaoks olemas ei ole ja ei pinguta, siis kes seda teeb?
Millised on palliatiivravi ja hospiitsteenuse eripärad?
Eks igal teenusel ja erialal on omad eripärad. Palliatiivravi iseloomustab inimkeskne ja holistiline lähenemine, kus inimest nähakse ühtse tervikuna, kellel on lisaks füüsilisele kehale ja vaevustele ka psühholoogiline, sotsiaalne ja hingeline keha ehk psühholoogilised, sotsiaalsed ja hingelised vaevused ja vajadused. Seetõttu räägitaksegi palliatiivses ravis totaalse valu fenomenist ja see omakorda on põhjus, miks palliatiivravi toimib interdistsiplinaarse meeskonnatööna. See on kõik üks terviklik ring.
Mis motiveerib Sind igapäevatöös? Patsiendid on keerulised, probleemid sageli pole lahendatavad…
Minu igapäevatöö on tagada, et personalil oleksid teadmised, oskused, vahendid, et oma tööd teha – patsientide jaoks olemas olla. Töö on hästi mitmekülgne ja iga päev võib tuua midagi uut, mida siis lahendada. Enda hoidmisel on oluline roll, et töö ja eraelu vahel oleks selge piir. Teinekord on see keeruline – justkui tahaks vabal ajal ka lüüa kaasa ühingutes või kogukonnatöös, aga ei saa päris nii. Võib-olla on neid, kes saavad, aga mina püüan teha nii, et mu töö ei oleks kogu mu elu.
Miks peaksid noored või uued töötajad valima palliatiivravi osakonna, milline karjäär neid seal ees ootab?
Noortel on tohutu eelis, kuna nad on reeglina enam avatud ja neil puuduvad eelarvamused sellest, mida palliatiivravi tähendab. Kui varem mõistetigi palliatiivravi all vaid elulõpuravi, siis täna räägime sellest kui terviklikust ja mitmekülgsest lähenemisest, mis toetab patsienti alates diagnoosi saamisest ning patsiendi prognoos ei ole enam määrav. Väga raske on murda seda arusaama nende hulgas, kes on juba „palliatiivravi=elulõpuravi“ teadmisega üles kasvanud. Seetõttu ongi noortel eelis, et nad saavad kohe n-ö õigesti õppida. Arvestades, et Eestis on palliatiivse ravi korraldus alles kujunemisjärgus, on see täna eriala, kus on tohutult arenguruumi ja karjäärivõimalusi. Sisuliselt on võimalus teha ajalugu Eesti palliatiivravi arengus ja seda mitte ainult arstidel, vaid ka õdedel, hooldustöötajatel ja füsioterapeutidel. Füsioteraapia roll palliatiivravis on väga vähe tähelepanu saanud teema ning vajaks hädasti arendamist.
Vaadates Sind ja Sinu suurt tööpanust ja pühendumist, kuidas ise oma „tassi“ täidad, mis paneb päeva lõpus naeratama ja tänulik olema?
Meeskond, küünarnukitunne ja ühtehoidmine – tunne, et ma ei ole üksi – on hästi toetav. See, et sa saan oma kolleege usaldada ja nende peale loota, pakub samuti turvavõrku. Eks osakonna olemus ja see, kui rasked on meie patsiendid, paneb ka oma elu ja maailma teisiti nägema. Vahet ei ole kui raske päev on olnud, mina saan siit õhtul koju, aga nemad jäävad ju siia… Sealt see tänulikkus tulebki – mina saan minna koju oma lähedaste ja pere juurde. Läbi siin omandatud maailmavaate väärtustan ka oma elu rohkem.
Osakond on Tartus alles neli aastat olnud ja suur töö on tehtud. Kuidas edasi?
Kõige olulisem ongi jätkata koostööd erinevate tasandite vahel – perearstid, maakonnahaiglad, sotsiaaltöötajad, hoolduskoordinaatorid –, et need patsiendid, kes meid vajaksid, leiaksid meid üles ja neid suunataks meie juurde. Mitu mu tuttavat töötab kiirabis ja on kutselt helistanud, kuna on leidnud kodust vaevustes patsiendi, kellel puudub igasugune teadmine, et meie oleme olemas. Sellist olukorda ei tohiks kindlasti tekkida, et keegi jääb tervishoiutöötajate teadmatuse või ignorantsuse tõttu abita. Kui elulõpuravist ja hospiitsist hakatakse juba päris hästi aru saama, siis palliatiivravist arusaamine vajab veel päris palju tööd, et vähendada seda stigmat ja valehirmu, kuna palliatiivravi ei tähenda ravi osas alla andmist, vaid hoopis toetab oluliselt kogu raviprotsessi. Mida varem patsient oma raviteekonnal saab paralleelselt palliatiivset ravi, seda pehmemalt tema ravi kulgeb, olenemata sellest, mis on tulem.
Õde Anne Rosenberg
Kuidas sattusid TÜK palliatiivravi osakonda ja mis on motiveerinud jääma?
Alustan siis algusest. TÜK palliatiivravi osakond on tegelikult praegusel hetkel selle teekonna viimane etapp. Alguseks võib pidada mu tööalase karjääri esimest valikut, milleks oli ämmaemanda elukutse. Lõpetasin Tartu Meditsiinikooli ämmaemandana ja töötasin sel alal Tartu sünnitusmajas aastaid. See valik hämmastas tol ajal mu vanemaid, kuna olin õppinud Tartu 8. Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse eriklassis ning huvitusin ajakirjaniku ametist. Mingi ootamatu otsuse ajendil asusin aga meditsiini õppima ja just ämmaemandana, et olla inimese sünni juures siia maailma. See huvi viibida imelise sünnihetke juures viis aastaid hiljem valikuni, mille põhjuseks oli soov olla ka inimese surmahetke tunnistajaks, ehk siis saata inimene siit ilmast ära. Nende kahe hetke vahelisel ajal töötasin erinevates ametites, nii meditsiinis kui sellest väljaspool, kuid huvi kõige suhtes, mis sisaldab hinge, spirituaalset lähenemist elule suurenes veelgi. Ausalt öeldes tundus tööle asumine surijatega mulle loomuliku ja loogilise jätkuna: olla tunnistajaks inimese elu kahele kõige olulisemale hetkele – sünnile ja surmale –, neid vastu võtta ja teele saata.
Olin vahepeal tervishoiust ära ligi 19 aastat ja töötasin kutselise kaitseväelasena logistika alal, mistõttu pidin tervishoidu naasmiseks ja õena töötamise õiguse taastamiseks läbima kutseoskusi värskendava kursuse „Õed tagasi tervishoidu”. Kursusele astudes väljendasin vastuvõtukomisjonile soovi töötada edaspidi hospiitsis, millele järgnes komisjoni liikmetelt positiivne üllatus ja küsimus – miks?! Siit ka vastus, miks olen endiselt hospiitsis ja loodetavasti jätkan aastaid – nimelt see aus, filtriteta olukord, kus inimene on surmaga silmitsi, kus kaovad maskid, õhku jäävad olulised küsimused: miks? kuidas? mis edasi? Andestamine ja andeks andmine, suhted lähedastega ja ka nendega, kellega on elus vägikaigast veetud ning kuidas neid suhteid fikseerida enne lõplikku minekut… Palju põhimõttelisi ja sügavaid küsimusi. Huvitav ning enesearengut soosiv on situatsioon, kus olen tunnistaja, kaasteeline, nõustaja, lohutaja, kallistaja, hoolitseja ning pisarate pühkija. Ehk on see empaatide teekond?
Millised on palliatiivravi ja hospiitsteenuse eripärad?
Palliatiivravi ja hospiits olid kümme aastat tagasi suhteliselt lapsekingades. Alustasime küllaltki naiivselt, lootes, et on kerge tuua ühiskonda armastavat ja hoolivat suhtumist, mida iga inimene tundus oma elu lõpus vajavat. Tegelikult muidugi kogu elu vältel. Iga suure asja elluviimine toob paraku kaasa palju suurt asjaajamist, bürokraatiat, ametkondade arvamusi jne. Teame ju ka seda, et igal inimesel on oma arvamus, asju nähakse erinevalt ja see on loomulik. Palliatiivravis ning hospiitsis eraldi on palju kindlaid reegleid, põhimõtteid ja väärtusi, mida siiski tuleb järgida, kuna vastasel juhul kaotab see ala oma mõtte. Peame suutma säilitada armastuse inimese suhtes, soovi abistada, toetada, vähendada valu ja vaeva. See ongi lihtsustatult meie töötajate puhul oluline – läbi oma töö säilitada võime armastada.
Mis paneb Sind päeva lõpus naeratama ja tänulik olema? Mida teed murelikel, aga ka õnnelikel päevadel enda heaks?
Andes tuleb ka vastu saada, muidu võib n-ö anum tühjeneda ning tekkida läbipõlemine. Seda on juhtunud peaaegu kõikidel meie töötajatel. Kuidas end hoida? Lubada endale puhkust, nautida just seda, mis rõõmu toob ning hingele pai teeb. Need on igaühel meist erinevad asjad – kellele loodus, meri, spaa, raamatud, muusika, kontserdid; kellele lihtsalt perekonnaga koos aja maha võtmine või reisimine. Oleme ka koos kolleegidega aega maha võtnud ja külastanud teatrit, kontserte, spaad ja loodust, sest meil on niivõrd tore kollektiiv. Tulijad sulanduvad meiega hõlpsasti – vajalik on vaid soovida olla meeskonna liige, mitte sooloesineja. Hea koostöö ja üksteisega arvestamine, toetus ka isiklikes muredes ja haigustes on väga oluline. Tunneme end ühe suure pere liikmetena – kedagi ei jäeta üksi, kui inimene seda just ise ei soovi.
Õde, õppejõud ja praktikajuhendaja Ljudmila Schmidt
Kuidas sattusid TÜK palliatiivravi osakonda?
Varasemalt olen töötanud haridusasutustes lasteaiaõpetajana, kooliõena ja tervishoiutöötajana. Alates 2016. aastast töötasin õendusabi osakonnas. 2022. aasta märtsis avati esmakordselt Tartus palliatiivravi osakond Puusepa tn. 6 hoones ning 2023. aastast töötangi selle osakonna õena.
Mis motiveeris Sind siia tööle asuma ja tööle jääma?
Õendusosakond reformiti ja avanes võimalus asuda tööle palliatiivravi osakonda koos mitmete heade kolleegidega. Osakond on spetsiifiline ning tuleb teha palju erinevaid õendustoiminguid igapäevaselt – siin on vaheldusrikas.
Mis motiveerib Sind igapäevatöös?
Kui inimesel on soov ja tahe teisi aidata, nende eest hoolitseda ning süda õige koha peal, siis see keeruline osakond sobib talle.
Miks peaksid noored või uued töötajad valima palliatiivravi osakonna? Milline karjäär neid ees ootab?
Praktikandid on erinevad ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli erinevate praktikakogemuste põhjal on tudengitel võimalus otsustada, milline osakond kõige paremini sobib. Paljud noored eelistavad erakorralise meditsiini osakonna intensiivset kiirust, osale sobib töö lastega, osale vanuritega. Geriaatriline õendusabi ei pruugi kõigile sobida ning igaüks peab ikka oma sisetunde järgi otsustama. Vahel toetab valikute tegemisel ka oma lähedaste hoolduskogemus. On neidki, kes tulevad siia vaid korraks, kuna see töö ja keskkond lihtsalt ei sobi nende olemusega. Kõigile palliatiivravi osakond kindlasti ei sobigi.
Siin ootab rahulik, vaikne ja toetav elukeskkond keeruliste haigustega toimetulekul ning hospiitsis elulõpuravi, kuid oma karjäärivalikud teeb igaüks ise.
Kuidas Sina oma „tassi“ täidad?
Igapäevaselt täidavad seda osa minu truud sõbrad koerad ja pikemad või lühemad jalutuskäigud nendega.
Oled samaaegselt õppejõud, õde ja praktikajuhendaja. Kuidas need erinevad ametid toetavad Sind ja tudengeid?
Õppejõuna Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õpetan hooldustöötajaid ja õena palliatiivravi osakonnas töötamise praktiline kogemus toetab õppurite väljaõpet. Minu meelest on hea, kui õppejõul endal on haiglakogemus, mida vahetult õppuritega jagada. Praktikajuhendajana on mul lisaks hooldustöötajate väljaõppele ka pikaaegne kogemus tervisedenduses ja ennetuses.
Juhendajana ma esmalt kuulan, millised on tudengi enda eesmärgid ja ootused praktikale tulles. Inimene saab end ikka ainult ise motiveerida: kui on tahe, siis on töö ja õppimine lihtne. Kui aga tudengil tahe puudub, on ka juhendajal keeruline. Lõpuks kujuneb igal õppuril ja õel oma „käekiri“, väärtushinnangud ja suhtlemisoskus nii patsientide kui ka maailmaga.
Õde ja praktikajuhendaja Artur Sirk
Kuidas sattusite TÜK palliatiivravi osakonda?
Alustasin tööd palliatiivravi osakonnas 2023. aasta suvel abiõena, olles õe baasõppe lõpusirgel. Olin kogenud oma paljude praktikate jooksul, et kaasaegne aktiivravi ja kliiniline keskkond kui selline on minu jaoks kohati eluvõõras ja ülestimuleeriv.
Oma õpingute jooksul olin vabal ajal lugenud mitmeid elulõpuravi ja aktiivravi piiranguid ning eetikaga seonduvaid teemasid käsitlevaid raamatuid (nt Atul Gawande „Surelikkus” ja Kathryn Butler’i „Between Life and Death”). Minu jaoks oli eriliselt kõnekas probleem, mida täna kirjeldatakse „üleravimisena” – nähtus, kus rakendatakse meeletult kulukaid ja koormavaid ressursse patsiendi ravimiseks olukordades, kus patsiendi jaoks on sisuline kasutegur vähene või isegi olematu.
Seega sai mulle südamelähedaseks palliatiivravi kui valdkond, mis seabki esmatähtsaks elukvaliteedi, patsiendi autonoomia ning inimväärikuse olukordades, kus inimene peab võitlema raske haigusega.
Millised on palliatiivravi või hospiitsteenuse eripärad?
Palliatiivravi seab esikohale mitte ainult patsiendi, vaid ka tema lähedaste emotsionaalse, sotsiaalse, vaimse ja spirituaalse toetuse olukorras, kus patsiendil on ravimatu haigus. Meieni jõuavad inimesed terminaalse haiguse väga erinevates etappides. Paljud meie patsientidest jõuavad osakonda alles siis, kui haigus on saanud sedavõrd raskeks, et nad vajavad elu viimastel päevadel ööpäevaringset hooldust ja valuravi. Sellised on klassikalised „hospiitsi” patsiendid.
Samas on meie patsientide seas ka neid, kes on äsja saanud raske diagnoosi, just alustanud keemia- või kiiritusraviga ning kelle raviarst on nad meie juurde suunanud, et keskenduda nii haigusest kui ka ravist tulenevate vaevuste leevendamisele. Nende vaevuste seas võib olla valu, iiveldust, nõrkust, hingamisraskusi või ka spirituaalsemat laadi hingelisi vaevasid, mille jaoks töötab meie osakonnas mitu hingehoidjat.
Mis motiveeris Sind siia jääma?
Esimesed kuud pärast tööle asumist olid kohati künklikud, kuid leidsin oma koha selles osakonnas siis, kui sain aru, millise kollektiivi keskel ma töötan. TÜK palliatiivravi osakonna puhul on tegemist väga noorusliku ning nii uutele töötajatele kui ka praktikantidele avatud keskkonnaga. Kogesin, et mind võeti peagi omaks ning sain esimest korda elus kogeda sellist professionaalset kuuluvustunnet, mis võimestas mind tegema oma tööd nii hästi kui võimalik. Nende kolleegide kaudu, kes on olnud mulle juhendajateks ja toetajateks kõige raskematel hetkedel, olengi leidnud motivatsiooni püsida sellel erialal. Vahepeal tekib isegi küsimus, et äkki ma käin tööl rohkem kolleegide kui töö enda pärast. See ei ole välistatud, kuid kolleege ei saagi tööst eraldada: head kolleegid võivad ka halva töö teha talutavaks ning halvad kolleegid rikkuda ära ka kõige südamelähedasema töö.
Mis motiveerib Sind igapäevatöös – patsiendid on keerulised, probleemid pole sageli lahendatavad jne?
Jaotan selle vastuse kaheks osaks: tööalaseks ja eraeluliseks.
Tööalaselt on minu peamiseks toimetulekuvahendiks minu isiklik elufilosoofia ja usk. Lähtun oma töös põhimõttest, et elu ei ole iseenesest mõistetav – võimalus elada, on kingitus ning iga päev, mil me hommikul ärkame, on uus võimalus elada. Meile ei ole antud elada sama arv päevi ning suurema osa ajaloost ei ole lõviosa inimestest oma lapsepõlvegi üle elanud.
Tänapäeval elab keskmine inimene pensionieani, mistõttu on ühiskonnast kohati kadunud surelikkuse taju. Seega on elu karm reaalsus pigem see, et surm – mitte elu – on kõige kindlam ja järjekindlam osa meie eksistentsist. Kui minu valve ajal sureb patsient, kes on 84-aastane, palun talle südames hingerahu ning möönan, et üks pikk elu sai elatud ja sellel päeval oli mulle määratud olla juures, kui see pikk teekond lõppes.
Samas satub meie osakonda tihti ka palju nooremaid inimesi… Inimesi, kellel oleks võinud veel pikk elu ees olla. Selliste surmade puhul ei ole ma tingimata rohkem häiritud, küll aga võib tekkida küsimusi, et äkki oleks teda kuidagi siiski saanud terveks ravida. See on samas üks suur „kui” ja lõpuks loeb see, kuidas inimene talle antud päevi elab. Mõni elab paari aastaga rohkem kui enamus 80 aastaga. Kas saab siis öelda, et elu väärtust saab mõõta aastates? Kõik surevad, kuid kõik ei ela.
Kolleegid on mõistagi kõige suurem väärtus. Iga valve kõige helgemad hetked leiavad tihti aset just valvepostis või puhkeruumis kolleegidega muljetades, naljakaid seikasid meenutades ning lihtsalt „ventileerides”. Meie töö sõltub täielikult sellest, kui hästi toimib meie interdistsiplinaarne meeskond, mis koosneb hooldajatest, õdedest, arstidest, hingehoidjatest ja füsioterapeutidest – iga lüli on asendamatu. Kui üks teeb oma tööd hästi, võidavad sellest kõik. Kui üks töötaja naeratab, jõuab see päeva lõpuks kogu osakonnani. Osakond on tervik, üksinda ei saavuta midagi.
Eraelus omab minu jaoks suurt väärtust vahetustega töö. See tähendab küll, et olen periooditi tihedalt kodust ära, aga saan siiski sättida graafikut nõnda, et saan tihti mitu päeva järjest kodus koos perega olla. See, et mul on kodus naine ja kaks väikest last, viib koju jõudes kohe mõtted töölt eemale. Samamoodi on tööl olles – seal jätan mõtted perest ja kodust ukse taha ja keskendun sellele, mis on vaja nüüd ja praegu teha. Seega hetkes elamine aitab.
Lisaks on mul üks järjepidev graafikusoov, mille igakuiselt oma õendusjuhile edastan: et minu pühapäeva hommikud oleksid alati tööst vabad ja saaksin sellel ajal kirikus käia. See oli minu elus püsiv rutiin aastaid enne siia tööle tulemist ning just seda rutiini olen suutnud säilitada peaaegu kolme siin töötatud aasta jooksul. Valvetööga on raske mingisugust rutiini säilitada, aga sellisel viisil olen suutnud vähemalt nädala tasandil suutnud seda teha. Rutiin hoiab ajataju, ajataju hoiab meid aga kaotamast ennast elu keerises, kus kõik on muutuv.
Miks peaksid noored või uued töötajad valima palliatiivravi osakonna?
Meie osakonnas on palju noori töötajaid, eriti õdede seas. Arvan, et palliatiivravi osakond sobib kõikidele, kes on empaatiavõimelised, väärtustavad patsientide ning nende lähedastega suhtlemist ja soovivad panna käe külge valdkonnas, mis ootab pidevalt värskeid ideid ja pealehakkamist täis inimesi, kes viiksid Eesti palliatiivravi uute arenguteni.
See töö nõuab palju, kuid annab palju rohkem tagasi. Samuti on see töö mitmekesine: on palju hospiitsi patsiente, kelle puhul on õendustegevusi suhteliselt vähe, kuid seejuures on palju võimalusi emotsionaalse toe pakkumiseks ja vestlemiseks. Paralleelselt on ka palliatiivravi patsiente, kes on veel aktiivravil ning võimaldavad hoida ka kliinilisi oskusi „roostetamast”. Seega leidub töises plaanis natuke kõike.
Mida soovid lisada palliatiivravi, hospiitsi väärtustamise vajalikkuse kohta Eesti ühiskonnas?
Viimased viis aastat on palliatiivravi jaoks olnud täis edusamme. Hoolimata pandeemiast ja paljudest muudest takistustest, on suudetud selle aja jooksul saavutada järgnevat:
Palliatiiv- ja hospiitsravi on alates 2020. aastast Tervisekassa poolt rahastatud teenus.
Alates 2020. aastast hakkas Tervisekassa rahastama statsionaarset hospiitsravi; 2025. aastast on pilootprojekti raames rahastatud palliatiivravi voodipäev.
Rajatud on TÜK palliatiivravi osakond, kus on tänaseks üle 40 voodikoha. Samuti on avatud hospiitsravi voodikohti paljudes õendusabi osakondades üle Eesti, näiteks Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Lõuna-Eesti Haiglas.
Viljandi Haiglas arendatakse hospiitsravi ka koduõe teenuse kaudu, võimaldades surijatel lahkuda just selles keskkonnas, mis on neile kõige mugavam – kodus.
Põhiline on see, et surm ei oleks ühiskonnas enam tabuteema, mida maha vaikitakse. Järjepideva töö tagajärjel on surmast, suremisest, elulõpuravist ja isiku autonoomiast saanud päevakajalised teemad, mida arutatakse regulaarselt meedias ja ühiskonnas laiemalt. See on tähtis võit, kuna millegi muutumiseks on esmalt vajalik sellest rääkida.
Surma ümber olev tabu on ennekõike seotud hirmuga ja hirm tuleb teadagi teadmatusest. Kui viimane eemaldada, on inimene suuteline surmale otsa vaatama ning vastama sellele elutervel ja tema isikut võimestaval viisil. See on palliatiivravi kui liikumise üks sisulisi eesmärke: surma teadvustamine ühiskonnas elu loomuliku osana, mitte läbikukkumisena, mida saab haiglaseinte vahele ära peita. Ainult siis saame liikuda ühiskonna suunas, kus surm saab kogu oma traagikast hoolimata olla väärikas ja inimesi liitev nähtus.
Arengusuundi on veel palju. Palliatiivravi võiks olla teenus, mis on kättesaadav üle kogu Eesti ja igas maakonnas. Hetkel on TÜK palliatiivravi osakond Eestis ainus, mis pakub palliatiivravi statsionaarset teenust. Hospiitsravi kättesaadavusega on palju paremini, kuid arendamist vajab hospiits ka koduõe teenusena. Just sellest on see enamikus riikides see on ka alguse saanud, Eestis aga on vastupidi alustatud õendusabi osakondadest. Vaja on ambulatoorseid vastuvõtte aktiivravi toetamiseks, et aidata näiteks keemiaravi saavatel patsientidel sümptomeid kontrolli all hoida.
Mainimata on jäänud paljud süsteemsed arengukohad, nagu näiteks patsiendi tahteavaldus, mille seadustamise ja integreerimise nimel on Riigikogus eraldi töörühm aastaid tegutsenud. Seega tööd on palju ja töökäsi läheb alati juurde vaja!
Hingehoidja Kai Jõemets
Kuidas sattusite TÜK palliatiivravi osakonda?
Alustasin aastal 2015. aasta TÜK hematoloogia-onkoloogia osakonnas ja hiljem lisandus sellele töö õendusabis. Palliatiivravi osakond loodi õenduse baasilt, seega oli minu jaoks asjade loomulik areng suunduda palliatiivi.
Töötan hingehoidjana TÜKis juba üle kümne aasta. Palliatiivravis olen olnud osakonna loomisest saadik.
Millised on palliatiivravi või hospiitsteenuse eripärad?
Lähtume alati sellest, et inimene on sotsiaalses, füüsilises, psüühilises ja vaimses mõttes tervik. Tegeleme selle terviku iga osaga, et nii patsient kui ka tema lähedased saaksid parimat võimalikku ravi ja toetust. Me leiame alati patsiendi ja tema pere jaoks aega, sest see on töö peredega.
Mis motiveeris Sind siia tööle asuma ja tööle jääma?
Minu jaoks on elulõputeemad ja surm olnud alati erilise tähendusega. See töö pakub väga palju väljakutseid. Võtab emotsionaalselt palju, aga samas annab vastu veel rohkem. Tänu patsiendi või tema lähedase silmis on suurim tunnustus. Meeskond on suurepärane, õlg õla kõrval tunne toetab.
Mis motiveerib Sind igapäevatöös? Patsiendid on keerulised, probleemid pole sageli lahendatavad jne.
Armastan oma tööd. Patsiendid ei ole minu jaoks keerulised, nad on haprad ja haavatavad. Teemad, mida inimesed elu lõpus käsitlevad on äärmiselt mitmekülgsed ja põnevad. Tõsi, mõnikord ka äärmiselt emotsionaalsed ja kurvad. On suur au ja privileeg olla usaldusisikuna nende inimeste kõrval. Minu eesmärk on pehmendada ja muuta nende teekond turvaliseks ning aidata neil olukorda mõtestada. Töös peredega on suur väljakutse saada nad omavahel peresiseselt rasketel teemadel rääkima.
Surm on Eestis keeruline teema ja sellega ei tulda veel hästi toime. Rääkimine ja surma normaliseerimine aitavad jõuda olukorra aktsepteerimiseni. Vestlused patsientide ja nende lähedastega motiveerivad.
Kuidas Sa ise ennast aitad ja toetad?
Isiklik elu ja pere on minu jaoks alati esikohal, proovin tööd mitte koju kaasa võtta. Toetavad lähedased ja hobid. Elu peab olema tasakaalus, sest nii me kestame ega põle läbi. Teadlik töö iseendaga käib minu ametiga kaasas.
Ennast peab hoidma ja väärtustama, siis ongi hästi! Tänulikkus patsiendi või lähedase silmis toetab kõige paremini ja annab tunde, et olen õiges kohas. Ja loomulikult – meil kõigil peab olema oma stressipall! Minu stressipalliks on mu koer Alvin – tema annab mulle kuhjaga energiat!
Miks peaksid noored või uued töötajad valima palliatiivravi osakonna?
Palliatiivi peaksid eelkõige valima need, keda elulõputeemad ei hirmuta ja kes soovivad anda enda panuse just nende patsientide heaolusse, kes seisavad surmaga silmitsi.
Mida sooviksid lisada palliatiivravi ja hospiitsi väärtustamise vajalikkuse kohta Eesti ühiskonnas?
Ühiskonnas peaks rohkem käsitlema surma- ja elulõpuga seotud teemasid. Surm ja surelikkus peaksid inimeste jaoks olema normaalsus, mida pole vaja karta. Mida rohkem nendel teemadel arutleda, seda turvalisemalt inimesed ennast tunnevad. Palliatiivravis ja hospiitsis me keskendume alati elule ja elamisele, mitte surmale endale. Mis hospiitsi puudutab, siis meil on tavaks öelda, et „meie juurde tullakse elama kuniks ühel hetkel surm tuleb“. Alati saab veel inimese jaoks midagi teha. Alati!