Elisabet Šorina otsustas õppida õeks, kuna soovis saada uusi kogemusi ja arendada praktilisi oskusi. Varasemalt proviisoriõppe läbinuna tundis ta, et tal on olemas tugev teoreetiline baas. “Aga seal oli vähe võimalusi nii-öelda kätetööks. Õe amet tundus mulle loomuliku jätkuna,“ lisab ta.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool annab õppuritele välja PAI tervisedendusliku projekti stipendiumi (tartuh.ee/PAI), mille eesmärgiks on toetada ja väärtustada kogukonnale suunatud teenuseid, mis aitavad läbi teaduspõhise info jagamise suurendada inimeste terviseteadlikkust. 2023. aasta kevadel saigi stipendiumi Elisabeti projekt, mille eesmärgiks oli suurendada eakate teadlikkust ravimitest. Projekti käigus viidi Tartu hooldekodudes läbi personaalsed kohtumised eakatega, vaadati üle nende raviskeemid, jagati informatsiooni ravimite toimeainete ja koostarbimise osas. Samuti oli eakatel võimalik küsida erinevate (sh enda tarbitavate) ravimite kohta ning seeläbi suurendada oma teadmisi nendest. Lisaks viidi läbi ka koolitus hooldekodude töötajate seas, et nad oleksid oma klientide raviskeemidest teadlikumad.
2024. aasta kevadel sai taaskord stipendiumi Elisabeti projekt, mis oli inspireeritud 2023. aasta projektist. Seekord oli tema eesmärgiks suurendada eakate ja hooldekodu töötajate ravimiteadlikkust just krooniliste haiguste kontekstis. Projekti käigus külastati hooldekodusid, suheldi eakatega, koostati individuaalseid brošüüre ning koolitati töötajaid.
Elisabet, kui saaksid muuta ühe asja Eesti tervishoiusüsteemis, siis mis see oleks?
Kui mul oleks võimalus midagi muuta, tooksin sisse ühtse programmi või tarkvara, mida kasutaksid kõik Eesti tervishoiuasutused, sealhulgas apteegid. Olen praktika käigus tihti näinud olukordi, kus patsientide raviskeemides tekivad vead – näiteks on haiglas või EMOs kohandatud verevedeldaja annuseid, kuid perearst pole epikriisiga kursis, kuna info ei liigu piisavalt hästi. Sageli ei too patsiendid epikriise apteeki kaasa, mistõttu on vigu väga raske tuvastada. Ühtne süsteem looks parema ülevaate patsiendi ravist ja vähendaks selliseid eksimusi oluliselt.
Kuidas Sul tekkis idee luua projekt, mis suurendab eakate ravimite alast teadlikkust?
Idee tekkis minu proviisoriõppe magistritööst, mille teemaks oli “Rahvusvahelise ravimite kasutamisega seotud probleemide klassifikatsiooni rakendamine patsientide ravimiprobleemide hindamisel”. Uurisin seal PCNE (Pharmaceutical Care Network Europe) DRP (Drug Related Problems) klassifikatsiooni abil 67 patsienti ja tulemused näitasid, et 57 inimesel ehk 85% neist esines mõni ravimitega seotud probleem. See oli minu jaoks silmiavav – nägin, kui suur on vajadus selle teema järele, eriti just eakate seas, kes tihti kasutavad mitmeid ravimeid korraga. Sellest tekkis mõte, et projektiga saaksin ühte DRP põhjust sügavamalt uurida ja pakkuda lahendust, suurendades eakate teadlikkust ravimite õigest kasutamisest. Tundsin, et see on suurepärane võimalus oma teadmisi rakendada ning proovida arendada uut tervishoiuteenust.
Milliseid rohkem tähelepanu vajavaid probleeme märkasid eakate ravimite tarvitamisel?
Üks probleem, mida märkasin, on see, et eakad ei tunne oma kasutatavaid ravimeid, kuna hooldekodus on neilt ära võetud võimalus ise ravimeid jagada. Paljud eakad, kellel ei esine dementsust, on väljendanud soovi ise oma ravimeid jagada või saada kätte apteegis pakendatud ravimid, millel on kirjas toimeaine, näidustus ja annustamine. Praegu antakse neile ravimid näiteks topsis, kuid teave selle kohta, milleks need on või kuidas need toimivad, jääb puudu. Eakad, kes enne hooldekodusse tulekut jagasid oma ravimeid ise ja tundsid end seetõttu teadlikumana, on nüüd segaduses, kuna neil pole enam seda ülevaadet. See näitab, kui oluline on eakatele selgitada nende ravi eesmärke ja anda neile võimalus oma ravis rohkem osaleda – see suurendaks nende turvatunnet ja teadlikkust.
Kuidas nägid välja projekti raames toimunud personaalsed kohtumised eakatega hooldekodudes?
Personaalsed kohtumised eakatega hooldekodudes olid väga avatud ja sõbralikud. Eakad olid üldiselt valmis oma raviskeemidest rääkima, kuid enamik neist ei osanud ise väga kaasa rääkida. Selle asemel esitasid nad pigem täpsustavaid küsimusi. Näiteks küsiti, mida tähendab südamepuudulikkus või uuriti oma ravimite kõrvaltoimete kohta. See näitas mulle, et neil on huvi oma ravi paremini mõista, kuid tihti napib neil selleks vajalikku teavet või selgitust.
Need vestlused olid mulle väga väärtuslikud, sest sain otseselt näha, millised lüngad nende teadmistes on ja kuidas neid saaks aidata. Keskmiselt võttis ühe eakaga suhtlemine tema ravimite teemal 45 minutit.
Kuidas suhtusid koolitustesse hooldajad hooldekodudes? Kas nad tundsid, et sellest oli nende töö jaoks kasu?
Hooldajad suhtusid koolitustesse positiivselt. Eriti entusiastlikud olid õppivad tudengid, kes parasjagu hooldekodudes töötasid – neile meeldis koolitusest kõige rohkem teema ravimite õigest poolitamisest neelamisraskustega patsientide jaoks. Nad tõid välja, et see oli nende töös väga praktiline oskus, mida nad said kohe rakendada.
Millised olid suurimad väljakutsed, millega projekti jooksul kokku puutusid?
Projekti suurim väljakutse oli leida aega selle elluviimiseks töö ja kooli kõrvalt. Näiteks ravimite voldikute valmistamine võttis mul umbes neli kuud, kuna tegin need kümnele eakale – igaühele eraldi A4-formaadis voldiku, kus kirjutasin raviskeemid lahti nii, et see oleks neile arusaadav. See nõudis palju täpsust ja pühendumist. Kahjuks oli kümnest eakast kaks juba siit ilmast lahkunud, kui voldikud lõpuks valmis said.
Milline oli kõige meeldejäävam hetk või tagasiside eakatelt või hooldajatelt?
Peale eakatega konsulteerimist ja ravimivoldikute edasiandmist, sain tagasisidet, et nad mõistavad ravimite olulisust palju paremini ja nad tahavad enda tervise edendamisel ise rohkem kaasa lüüa.
Märkasin, et Sinu projekti on tunnustatud kahel aastal. Kas jätkad selle projektiga ka edaspidi?
Kindlasti sooviksin sellega tulevikus jätkata, kuid praegu ei oska veel täpselt öelda, kas jätkan täpselt samamoodi, kuna hetkel on minu fookus õe õppe lõpetamisel.
Teistele tudengitele, kes sooviksid samuti PAI projekti toetust saada, et oma ideid ellu viia, soovitab Elisabet mitte karta alustada, vaid teha lihtsalt see esimene samm. Tuleb meeles pidada, et iga suur asi saab alguse väikesest sammust.