Eestis on kõrgharidust pakkuvaid asutusi kahte tüüpi: ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid. Rakenduskõrgkool on õppeasutus, kus toimub rakenduskõrgharidusõpe ning võib toimuda õpe ka magistri- ja kutsekeskhariduse õppekavadel. Rakenduskõrghariduse õppekava peab sisaldama vähemalt 15% praktikat. Peamine erinevus akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vahel on see, et ülikoolid pakuvad doktoriõpet, mida rakenduskõrgkoolid ei tee. Samas on Euroopa riikides, nagu Saksamaa, Norra ja Holland, hakanud rakenduskõrgkoolid pakkuma ka praktilist või rakenduslikku doktoriõpet.
Rakenduskõrghariduse eripära seisneb suuremas praktikate ja praktiliste ainete osakaalus ning paljud õppejõud on samal ajal ka praktikud vastavatel kutsealadel. Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu (RKRN) eesmärk on edendada Eesti rakenduskõrgharidust, arendada rakenduskõrgkoolide koostööd ning esindada nende ühishuve. RKRN asutati 1992. aasta oktoobris. Tartu Tervishoiu Kõrgkool tegutses sel ajal kutseõppeasutusena nimega Tartu Meditsiinikool. 2004. aastal seoses täieliku akrediteeringu saamise ja 2005. aastal kutseõppeasutusest rakenduskõrgkooliks muutumisega, liitus meie kõrgkool ka RKRN-iga.
Kolm erinevat rolli
RKRN-is on positiivne kindlasti 2006. aastal sõlmitud koostööleping, mille kohaselt vahetavad esimees ja aseesimees igal aastal kohti. See traditsioon on olnud eriti kasulik uutele rektoritele sisseelamise perioodil. Alates 2016. aastast, mil alustasin tööd Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, olen RKRN-i esimehe vastutust kandnud kaks korda: esmakordselt 2018/2019 ja viimasena 2023/2024. õppeaastal.
RKRN-i igapäevased tegevused jagunevad kolme etappi: esiteks, vähemalt kord kuus toimuvad nõupidamised, kus kohtume ministeeriumide, tööandjate ja teiste avaliku sektori esindajatega. Lisaks korraldame rahvusvahelisi kohtumisi, sealhulgas õppereise, et tutvuda teiste riikide rakenduskõrgkoolide ja haridusministeeriumide tegevusega. Samuti osaleme Euroopa Rakenduskõrgkoolide ühenduse EURASHE aastakonverentsidel, et jagada oma teadmisi ja kogemusi. Eestis korraldab RKRN igal aastal oktoobris visioonipäeva, mille eesmärk on arutada rakenduskõrgkoole puudutavaid teemasid.
Seekordne visioonipäev, mis toimus 15. oktoobril, keskendus rahvusvahelistumisele. RKRN on seisukohal, et Eesti kõrgharidus on teelahkmel. Rahvusvahelise koostöö ja konkurentsivõime tagamiseks peavad kõrgkoolid tegutsema rahvusvaheliselt, kuid muutunud julgeolekuolukord seab piiranguid üliõpilaste ja teadlaste talendirändele. Seetõttu kutsusimegi haridus-, majandus- ja julgeolekueksperdid arutama, kuidas teha Eesti taas atraktiivseks sihtriigiks välistudengitele ja teadlastele.
Teiseks, RKRN-is toimuvad erinevad temaatilised töörühmad, kus arutatakse rakenduskõrgkoolide koostööd. Meie juures kohtuvad regulaarselt õppeprorektorid, kvaliteedijuhid, personalijuhid ja teised spetsialistid. Minu vastutusalas on koostöö erinevate rakenduskõrgkoolide kvaliteedispetsialistide ja kutsehariduse töörühmaga.
Kolmas RKRN-i roll on pigem formaalne, kuid samuti oluline, hõlmates ühistegevuste eelarvet, tegevuskava ja aruandlust
Kuna kogu minu senise, nüüdseks juba enam kui kaheksa-aastase rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu kogemuse kirjapanek teeks selle kirjatüki pikaks ja lohisevaks, annan ülevaate oma eelmise õppeaasta tegemistest RKRN-i esimehena.
Milleks meile välismaalased?
Igaks kalendriaastaks valib RKRN oma tegevuste fokusseerimiseks ühe peamise teema, millega aasta jooksul tegeletakse ja millega ka visioonipäev sisustatakse. Minu ametiaja sisse jäi nii 2023. aasta põhiteema – kõrgkoolide kvaliteedi välishindamise protsessi arendamine ehk institutsionaalse akrediteerimise protsessi tagasiside ja ettepanekud – kui ka 2024. aasta fookusteema: rahvusvahelistumine.
Ettepanekud tulevase institutsionaalse akrediteerimise mudeli ja olemasoleva tagasiside kohta esitasime Eesti Hariduse Kvaliteediagentuurile (HAKA) ja Haridus- ja Teadusministeeriumile (HTM) ühiselt koos ülikoolide rektorite nõukoguga. Pean seda ise väga oluliseks saavutuseks. Koostöös ülikoolide rektorite nõukoguga on olnud paremaid ja kehvemaid aegu, kuid hetkel on ühisosa oluliselt rohkem kui seda, mis meid lahutab. Kui kvaliteedi tagamise süsteemi ja protsessi parendamisega tegelemine tundus rakenduskõrgkoolide vaatest loomulik, siis rahvusvahelistumise teema 2024. aasta prioriteediks valimine polnud algselt sugugi nii iseenesest mõistetav.
Seda valikut toetasid kaks asjaolu – esiteks RKRN-i liikme, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor, rahvusvaheline vastuvõtt ja selle teatud mõttes ebaõnnestumine tänu suure osakaalu välja valitud kandidaatide Eestisse tuleku loast ilma jäämisele. Teiseks valis rahvusvahelistumise oma 2024. aasta konverentsi fookusteemaks ka Euroopa katusorganisatsioon EURASHE. Nende konverentsi pealkiri “Stronger together” ütles selgelt, et koos oleme tugevamad ja rahvusvahelist koostööd saab üles ehitada süsteemselt ning tõhusalt siis, kui hoida tasakaalu nii õppe- kui ka teadus- ja arendustöös. Meil on rahvusvahelisi õppijaid, töötajaid, projekte ja väga häid partnereid. Me ei peaks olema suletud ja tige rahvusriik. See viimane lause on küll minu enda üle võimendatud tõlgendus olukorrast, kuhu oleme täna rahvusvaheliste üliõpilaste kaasamisel ja värbamisel jõudnud.
Rakenduskõrgkoolidelt, sh minult on ikka küsitud, et kui teie rolliks on koolitada töötajad Eesti turule, siis milleks teile välismaalased? Mõelge nüüd teie ka korraks enne, kui edasi loete, mida vastaksite?
Mina vastasin nii.
Sellel on kaks peamist rolli: esimene neist on laiem ja kontseptuaalne – Tartu Tervishoiu Kõrgkool on väga selgelt väärtustanud rahvusvahelistumise rolli kõrghariduses, sh kõrgkooli rahvusvahelist mainet ja võimekust. Meie arengukavas on kirjas, et rahvusvahelistumine toetab tervishoiuhariduse kvaliteeti ja kõrgkooli tuntust. Rahvusvahelistumise toel arenevad teadmised ja oskused kõrgkoolis ning tänu sellele pakume nüüdisaegseid õppekavasid ja saame tagada nende kvaliteedi. Nii personalil kui ka õppijal peab olema soodne keskkond teadmiste ja oskuste hankimiseks.
Rahvusvahelistumise toel arenevad teadmised ja oskused kõrgkoolis ning tänu sellele pakume nüüdisaegseid õppekavasid ja saame tagada nende kvaliteedi.
Rahvusvahelist koostööd saab tegelikkuses väga lühikest aega teha nii, et kasusaajaks on ainult üks osapool. Suurim kasu sünnib vastastikusest õppimisest ja koostööst. Seetõttu korraldame õpiränded õppuritele nii sisse kui ka välja. Niisamuti liigub meie personal Eestist välja ja väliseksperdid omakorda meile, rääkimata rahvusvahelisel tasemel teadus- ja arendustegevusest. Selleks, et meie kõrgkooli, aga laiemalt Eesti rakenduskõrgkoolide nähtavust ja mainet kasvatada, kandideerisin eelmise aasta kevadel EURASHE juhatusse. EURASHE koondab sarnase visiooni ja tegevused Euroopas ja laiemalt maailma tasemel, nii nagu RKRN Eestis.
Selleks, et rahvusvahelist koostööd ja potentsiaali kasvatada, ei piisa ainult nn projektipõhisest lähenemisest ning see on ka üks olulisemaid põhjuseid rahvusvaheliste õppekavade omamisel ja arendamisel. Rahvusvahelised õppekavad tagavad tegutsemisel järjepidevuse ja püsiva koostöö muu maailma spetsialistide ning talentidega. Kui füsioteraapia erialal on teadus- ja arendustegevus vähemalt osaliselt kaetud ka Tartu Ülikoolis, siis radiograafias oleme meie need, kes seda eest peavad vedama ning seeläbi on meil võimalus edendada ka kogu kutseala arengut.
Ulla Preeden 2024. aasta oktoobris
RKRN-i visioonipäeval.
Foto: Arno Mikkor
Teiseks põhjuseks on puudus tööjõust (eriti aastal 2035+) ehk demograafiline põhjus. Isegi kui me suudame Eestis rakendusliku ja akadeemilise hariduse pakkumise paremini tasakaalu viia, tuleb julgelt ja ilustamata otsa vaadata vääramatule tõsiasjale, et Eesti rahva järelkasvust lihtsalt ei piisa. Tööjõudu jääb aasta-aastalt vähemaks ning osa vajalikest spetsialistidest ja ekspertidest tuleb tahes-tahtmata kaasata teistest riikidest. RKRN on selgelt välja öelnud, et haridus on parim integratsioonipoliitika. Isegi mõned julgeoleku valdkonna eestkõnelejad on meiega nõustunud, sest läbi hariduse saavad välisõppurid lisaks ametioskustele enne tööturule sisenemist ka parema tunnetuse eesti keelest, kultuurist, ühiskonnast ja väärtustest.
Meie kõrgkoolil on ka väga selge institutsionaalne huvi rahvusvaheliste õpete loomisel ja edendamisel. Meie magistritaseme õppekavad – radiograafia ja füsioteraapia – poleks muidu üldse tekkinudki. Eestis puudub uute õppekavade toetuseks süsteem, aga kui soovime valdkonnas ja kutsealal tõendus- ja teaduspõhist arengut, vajame põhiõppest enamat.
Igaüks meist soovib ka oma isiklikus elus, et tal oleks võimalik kasvada ja areneda ning et meis olevat potentsiaali hinnataks ja väärtustataks. Samamoodi on tegelikkuses ka institutsiooniga. Üheltpoolt sõltub rahvusvahelisest koostööst inimeste võimestamine, kes on kõrgkooliga juba täna seotud, aga veelgi enam sõltub sellest meie tervishoiualase hariduse ja tööjõu tulevik.
Me ei saa jääda lihtsalt ootama
Olles nüüd juba natuke enam kui aasta osalenud väga aktiivselt EURASHE tegevustes ja erinevates töörühmades, võin väga selgelt väita – kui me kapseldume, siis me kaotame. Seda nii konkurentsivõimes kui ka jätkusuutlikkuses.
Praegunegi olukord Eesti majanduses ja riigi eelarves viitab väga selgelt, et me ei saa sõltuda ainult riiklikust tegevustoetusest. Tuleb leida enam võimalusi, kuidas nii olulises valdkonnas nagu tervise- ja heaolu alane haridus ise oma potentsiaali kasvatada. Nõudlik tuleb muidugi ka olla ja kindlasti meie sõnumid rakenduskõrghariduse väärtustamisel jäävad ning saavad olema tugevad. Nii nagu me oma isiklikus elus ei saa jääda ootama, et keegi meile midagi pakub või iseenesest mõistetavaks peab, tuleb siingi ise tegutseda ja proaktiivne olla.
Ühe luuletuse sõnum “No man is an island”, autoriks John Donne, kehtib laiemalt kui indiviid ja seda saab tõlgendada kahtlemata sisulise koostöö ning mingis mõttes ka sõltuvuse olulisuse rõhutamiseks. Teie, kui lugeja, igapäevaelus võib olla see õpperühm või kursus, kuhu õppima tulles sattusite, kolleegid lähemalt ja kaugemalt üksustest ning osakondadest, teised kõrgkoolid, tööandjad, jne. Minu jaoks on põhimõte, et üksi saab, aga koos on parem, kehtinud igas tegevuses – ka isiklikus elus.
Eestis puudub uute õppekavade toetuseks süsteem. Kui soovime tõenduspõhist arengut valdkonnas ja kutsealal, siis vajame põhiõppest enamat.
Tooksin veel mõned näited RKRN-i esimehe aasta kohtumistest ja teemadest. 2023. aasta septembris kohtusime Riigikogu Kultuurikomisjoniga rakenduskõrgkoolide tegevustoetuse ja teadustegevuse rahastamise teemadel. Sarnane teema oli fookuses ka samal kuul toimunud kohtumisel Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsleriga. Niisamuti laiendasime oma koostööd ja kohtusime 2023. aasta septembris Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori Einike Pilliga. Novembris kohtusime Eesti tööjõu tuleviku ja rahvusvaheliste talentide teemal veel ka Tööandjate Keskliidu esimehe Arto Aasaga. 2024. aastal täiendavalt, juba varasemalt kirja pandud teemadele, saime esialgse ülevaate kutsehariduse reformist toonaselt HTM-i poolselt projektijuhilt Triin Laasi-Õigelt. Kohtumisel ülikoolide rektoritega 2024. aasta veebruaris oli samuti teemaks kõrghariduse rahastamise pikk plaan 2027+. Ühiselt otsustasime seista mõtteviisi eest, et 15% kasvu puhul ei ole tegemist valdkonna ressursside suurendamise, vaid kõrghariduse mahajäämuse vähendamisega. Märtsis toimus kohtumine haridus- ja teadusministri Kristina Kallasega, kus esmakordselt kuulsime ministrilt tema seisukohta rakenduskõrghariduse osakaalu kasvu vajaduse osas: kui seni on rakenduskõrghariduse tasemel õppijaid olnud umbes 20%, siis tulevikus võiks neid olla vähemalt 25%.
Positiivseks saab kahtlemata lugeda ka kohtumise Eesti Teadusagentuuri strateegilise analüüsi osakonna juhataja Marko Piirsoo ja Mariann Saaliste ning Kairi Värviga Haridus- ja Teadusministeeriumist. Siinkohal oli kõrgkoolide huviks saada ülevaade teaduse evalveerimise protsessist ja kaardistada võimalused rakenduskõrgkoolide jaoks. Visioonipäeva ettevalmistust silmas pidades oli oluline kohtumine HARNO Study in Estonia juhi Eero Loonurmega. Riikidest külastasime 2024. aastal Hollandit ja Austriat, et nende kogemustest õppida. Oma eesistumise viimase kohtumise tegin Eesti Vabariigi presidendi Alar Karisega ning sellegi nõupidamise fookuses oli kõrghariduse rahvusvahelistumise tulevik.
RKRN-i tegevuste ja nõukogu juhtimine kindlasti veidi vähendas aega, mida sain pühendada ainult Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile. Sõnumites tuli enamasti otsida kompromissi ja ühisosa. Olen tänulik, et see aasta oli intensiivne ja valisime nii ebamugava ning väljakutseid esitava teema nagu rahvusvahelistumine. Olen ka rõõmus, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits võttis teatepulga üle, sest aega keskenduda meie kõrgkooli ees- seisvatele väljakutsetele ning vajadustele jääb nüüd oluliselt rohkem.
Tervishoiualane haridus peaks Eestis olema nii kutse- kui ka kõrghariduses oluliselt rohkem väärtustatud ning sellega tuleb mul lähiajal edasi võidelda veelgi rohkem, kui viimasel aastal võimalik oli. Just nimelt võidelda, sest lihtsalt teemaga tegelemisest pole juba aastaid piisanud.