1987. aasta kevadel ilmus bändilt Death esimene tõeline ekstreemmetali album, “Scream Bloody Gore“. Räigem kui ükski Metallica lugu, oma kurjuselt võrreldav Slayeriga ja produktsioonilt neile mõlemale alla jääv, kinnitas selle albumiga muusikamaailma kanda uus liikumine – death metal.
Albumi temaatika on valdavalt keskendunud õudusfilmidele ja samalaadsetele stsenaariumitele. Mõned lood on isegi kirjutatud nende filmide põhjal “ümberjutustusena”. Aasta varem oli eelmainitud Slayer löönud laineid oma lauluga “Angel Of Death”, milles kirjeldati arvestatava kliinilise täpsusega – vähemalt 1986. aasta metal-lüürika standardite kohaselt – natsiteadlase Josef Mengele kuritegusid. Aastal 1981 pani Inglise crust punk bänd Discharge oma EP “Why” kaanele pildid sõjas hukkunud tsiviilisikutest. Kõik eelmainitud elemendid tulid äärmise rõlgusega kokku Carcassi esimesel albumil “Reek Of Putrefaction”.
Algus koolibändina, esimene album
Carcassi esimene olemus sündis koolibändina, kus mängisid kitarrist Bill Steer ja trummar Ken Owen. Peale liikmete mõningast paika loksumist ja tegutsemist erinevates bändides, ühines Steeri ja Oweniga bassist Jeff Walker. 1988. aasta suvel ilmus nende esimene plaat “Reek Of Putrefaction”. Album salvestati nelja päevaga, kuid selle rikkus totaalselt ära stuudio helimees. Tulenevalt bändi kogenematusest proovisid nad helipildis olla lihtsalt kiired ja kurjad. Tulemuseks oli äärmiselt mudane – võiks lausa öelda oksene – õnnetus, mis albumina müüki läks. Steer nimetas seda lausa “albumi abordiks”. Kuna puudus kindel vokalist, jagasid seda kohustust bändis kõik kolm.
Element, mis tõstab nad välja suurest varase death metali massist, on nende lüürika. Noored muusikud ostsid endale toona võrdlemisi suurte summade eest korralikud meditsiini- ja anatoomiaõpikud ning hakkasid nende raamatute põhjal oma lauludele sõnu kirjutama. Kui enamus death metal lüürika kõlab: “Ma olen kuri ja õel ja psühhopaat ja ma löön sind kirvega näkku, oooh!” – a’la Cannibal Corpse’i “Hammer Smashed Face” – korjas Carcass õpikutest korrektset terminoloogiat ja hakkas nende terminitega lüürikat moodustama.
Nende eesmärk oli kirjutada tõsiseltvõetavat lüürikat, mitte meeldida 14-aastastele. Aastal 1992 ütles Walker saate “Headbanger’s Ball” intervjuus: “Olime algul väga suured death metali fännid. Nende laulude sõnad olid nii mittemidagiütlevad, nii misogüünsed ja homofoobsed – lihtsalt klišeed, mis olid seotud heavy metaliga. See on häbiväärne, lihtsalt nõme – naiste tapmine või vägistamine või mis iganes. Meie tahtsime laulude sisu muuta realistlikumaks ning sellest tulenevalt lõpuks brutaalsemaks ja kohutavamaks. Selle asemel, et laulda asjadest mida ei eksisteeri: näiteks zombied, okultism või Saatan – asjad mida ei ole – rääkisime sellest, mis baseerub reaalsusele.”
Toon siinkohal näiteks laulu “Maggot Colony”:
Purulent torso is a perfect maggots meal
Spilt cerebrospinal fluid is sucked up with zeal
Botulism vitiates the emulsifying bile
Liquidized gall bladder, viscid pus smells vile
Ehk eesti keelde tõlgituna:
Mädane torso on ideaalne vaklade eine
Maha aetud tserebrospinaalvedelik imetakse innukalt välja
Botulism lagundab emulgeeruva sapi
Vedeldunud sapipõis, viskoosne mäda lõhnab rõlgelt
Albumi temaatiline miljöö põhineb suures pildis reaalsusel ja loodusteadustel. Lood räägivad suvalistest veretöödest ja surmadest, inimkeha lagunemist ja lagundamisest. Teisisõnu külvati selle plaadiga goregrindi seemned. Rohkem peatun sellel teemal hiljem.
Järgnev näide pärineb laulust “Microwaved Uterogestation”:
Fomentatious perflation hydrogenates your foetal cisterna
Coagulating haemorrhage and your congenital hernia
Dehydrated soup – crumbling hygroma
Pectified sludge – dank, acrid aroma
Fomentatiivne perflatsioon hüdrogeenib su loote tsisterna
Hüübiv verejooks ja su kaasasündinud song
Dehüdreeritud supp – murenev hügroom
Pektifitseeritud löga – rõske, kibe aroom
Albumi kaanepilt on kollaaž nende samade anatoomiaõpikute sisust. Kokku on pandud erinevad pildid laipadest, mis on omavahel liidetud uuteks piltideks ja kujudeks – näiteks pildi keskel asuv nägu ja nurgas paiknev nekroosistunud pea, millele on silmade abil näoilme lisatud. Ilmselgetel põhjustel otsustati, et sellist pilti eriti kaua müüa ei lubata ning tehti plaadile ka tsenseeritud kaas, millega plaati digitaalplatvormidel tihtipeale näeb. Kadunud on kõik transgressiivsed elemendid, mis on asendatud lihtsate anatoomiliste kujutustega lihastest ja selgroost.
Anatoomiline grotesksus ja oksekõla aitasid teha Carcassist nähtuse, mille tegemistel oli mõistlik kätt pulsil hoida. Kui aastal 1988 valitses death metali maailmas laialdaselt vaikus – Death andis välja “Leprosy” ja palju tulevasi tegijad vaid demosid, siis 1989 oli aeg mil see žanr plahvatas. Morbid Angel, Obituary, Terrorizer, Autopsy ja paljud teised andsid välja oma esimesed plaadid ning hakkasid muusikaajalugu kirjutama. Saatan, jõhkrutsemine ja sadistlik tapmine hakkasid valitsema lüürikat. Ning Carcass andis välja oma järgmise albumi “Symphonies Of Sickness”.
Uus album: “Symphonies Of Sickness”
“Symphonies” jätkab üsna otseses mõttes sealt, kus eelmine kord lõpetati. Plaat algab eelmise albumi nimelise looga. Bändi huvi meditsiini vastu paistab välja juba pealkirjades, õudukamaiguga rõvetsemine on asendatud kirurgiaga – “Maggot Colony” ja “Vomited Anal Tract” asemel on pealkirjadeks näiteks “Excoriating Abdominal Emanation” ja “Swarming Vulgar Mass of Infected Virulency”. Samamoodi on laulude sõnad jätkuvalt kliinilised, kuid seekord veidi “puhtamad”. Kõrvale on jäetud klišeeline eneseupitamine ja keskendutakse rohkem protsesside toimumisele ja anatoomiale. Näited pärinevad eelnevalt mainitud lauludest vastavalt pealkirjade järjekorrale
Rupturing your gall-blader
Liver bleached and soaked
Lungs now flooded
With bicarbonates and boiling soap
Orifices pumped and plugged
Rectal membrane split
Evaporating your bowels
Anal muscle rips
Sapipõie lõhkemine
Maksa valgendus ja märgumine
Kopsud nüüd üleujutatud
Vesikarbonaatide ja keeva seebiga
Avaused pumbatud ja ummistunud
Pärasesoole membraan rebenenud
Su sooled aurustutakse
Anaallihased rebenevad
Festering scabs, papillae and pores
Hardened carbuncles, spots and cold sores
Pick at the scab – septic blood starts to weep
Rip at my face – ruptured growths start to seep
Blackhead and boils, pustular cysts
Chapped commodones, perspiring zits
Pierce the blane – infected tissue starts to bleed
Diseased and plagued – tumours chew and feed
Mädanevad kärnad, pupillid ja poorid
Kõvenenud karbunkulid, laigud ja külmavillid
Nokid kärna – septiline veri hakkab immitsema
Rebid mu näo kallal – lõhkenud kasvajad hakkavad immitsema
Mustpead ja paised, pustuloossed tsüstid
Lõhenenud komedoonid, higistavad vistrikud
Läbista haavand – nakatunud kude hakkab veritsema
Haiguste ja katkune – kasvajad närivad ja toituvad
Albumi kõla on võrreldes eelnenuga lausa steriilne. Bändil olid nüüd kasutada paremad ressursid ning tulemus oli selline, mida tõenäoliselt oodati juba albumilt “Reek”. Samas on „sekundilaulud“ asendunud kolme kuni kuue minutiliste lugudega. Seega mahutab bänd sellesse aega rohkem sõnu ja erinevaid muusikalisi motiive. Albumi kaanepilt on taas anatoomiateemaline kollaaž, kuid seekord meenutab teos veidralt ühte 20 aastat hiljem ilmnenud šokipilti. Korduv motiiv on piltide kombineerimine nägude loomiseks, kuid nüüd on kasutatud palju rohkem olemasolevaid päid ja nägusid ning ülevalt langeb pildile üks lehma korjus. Tsenseeritud pildil asetseb äärmiselt kontrastne ja “hakitud” mustvalge foto, mis legendide kohaselt on tehtud ühe enesetapu sooritanud naise peast. Teatud mõttes on see albumi kõlaga paremini sobiv, kui eelmine, tsenseeritud pilt, kuid samas on see ka palju arusaamatum.
Läbimurde aeg, esimene muutus
Aastad 1990 ja 1991 olid death metali läbimurde aeg. Oma helilist hävitustööd mitte ainult ei jätkanud eelmainitud Morbid Angel ja Obituary, vaid nende kõrvale tekkis järjest rohkem bände, kes kõik death metalit omas mahlas tegid. Deicide, Suffocation, Entombed, Napalm Death, Cancer, Cynic, Atheist ja muidugi Cannibal Corpse – tõenäoliselt tuntuim death metal bänd. Koos uute bändide tekkega algas žanriline lõhestumine. Deathi ninamees Chuck Schuldinge korjas üles Cynicu liikmed ja hakkas liikuma progressiivsemates suundades, samal ajal kui Chris Barnes bändist Cannibal Corpse ja Frank Mullen Suffocationist hakkasid oma häälega laskuma üha madalamale ja madalamale, leiutades vokaali stiili nimega death growl (eesti keeles surmaurin). Nende vokaalid olid komplimendiks bändide endi kurjale ja õelale kõlale ning sündis brutaalne death metal. Sellega arenes ka žanri lüüriline dekadents – Cannibali laulud olid tihtipeale täpselt selliselt klišeelised, nagu Carcass olla ei tahtnud. Kaks aastat peale oma viimatist plaati oli aeg naasta – seekord koos neljanda liikmega ning ilmus album “Necroticism – Descanting The Insalubrious”.
Kohe algusest on aru saada, et tegu on hoopis erineva albumiga. Tööstusliku müra vahele ilmub sample, mis kirjeldab tundmatute laipade käsitlust morgis. Juba esimese loo riffimine on erinev mitte ainult eelnenud albumitest, vaid ka death metalist üldiselt. Nende seekordsed riffid on keskmisest progressiivsemad, kuid samas pole helipilt oma “muusikaliselt intelligentsilt” veel võrreldav Cynicu või Atheisti jazz-deathiga. Tulemuseks on äärmiselt omapärane kõla, mis pole küll selgelt brutaalne, kuid tambib kõvemini kui keskmine death core bänd. Oma osa selles kuulub Ken Owenile, kes kirjutas täielikult loo “Symposium Of Sickness”. Teiste lugude muusikaline autor on jätkuvalt Bill Steer, kellega ühines kitarril Michael Amott. Kuigi albumil on kaheksa lugu, on see 50 minutit pikk. Pikemad laulud annavad Walkerile rohkem ruumi sõnadega mängimiseks ning arusaadava vokaalesituse abil hakkab tema surmapoeesia eriti särama. Kuigi sõnad laskuvad tüüpilise death metali mastaapi, on Walkeri sõnastus piisavalt intelligentne, et eristada nende lugusid žanrikaaslaste omadest. Näiteks “Corporal Jigsore Quandry”:
Battered and diffused, with placating blows
– A human jigsaw to make whole
A sequacious pattern which once fitted so snug
– Joining together each dubious lump
Ravaged disassembly, neatly cubed and diced
– A cold mannequin reassembled
Astute brain teaser, incorporate flesh and bone
So mortifying…
Räsitud ja hajutatud, vaigistavate löökidega
Inimpusle mis teha tervikuks
Järjestikune muster, mis kunagi nii tihedalt sobis
Ühendab iga kahtlase tüki
Laotud lahtivõtmine, korralikult kuubikuteks tehtud ja tükeldatud
Külm mannekeen uuesti kokku pandud
Nutikas ajurünnak, lihast ja luust koosnev
Nii šokeeriv…
Kuigi bänd lasi lahti oma kliinilisest täpsusest, asendati see temaatilise mõtteainega. “Incarnate Solvent Abuse” kirjeldab surmatsüklit: tapetakse hobune, hobusest tehakse liimi, keegi narkar ostab selle liimi ning kaifi taga ajades lämbub ta liimi aurude kätte.
Death metali kommertspubliku poole pürgimine haaras kaasa ka Carcassi, lood “Corporal Jigsore Quandry” ja eelmainitud “Incarnate” said mõlemad muusikavideod. Lisaks oli “Symphoniesi” peal ilmunud laul “Exhume To Consume” plaadifirma Earache kogumikalbumi “Grindcrusher” peal, viies Carcassi uute kuulajateni. “Necroticism” erineb eelnenud plaatidest ka kaanepildi poolest. Laibakollaaži asemel leiame albumi pealt postri bändi liikmetega, Walker ja Amott surnuna, Steer ja Owen tõenäoliselt (veel) elusana. “Necroticism” märgib muutust bändi suunavalikus. Kadusid rõve kõla ja enamus meditsiinilist lüürikat, nende asemel toodi sisse meloodiat ja hakati jutustama lugusid. Carcass oli muutumas.
Aastaks 1992 oli ühel käel alanud brutaalsete bändide võidurelvastumine. Selle tulemusena leiutati Slam, mis kõlab nagu mitte-death-metali-kuulajate arusaam death metali kõlast. Death surus edasi progressiivsuse rindel ning nende kõrvale kerkis järjest rohkem uusi progressiivseid bände. Sündinud oli tehniline death metal. Death metali puhtuse tõttu loodi black metal. Kui death metalile liideti juurde hardcore pungi elemendid, sündisid deathgrind ja grindcore ning lisades meloodiat sündis meloodiline death metal. Kelle jaoks õnneks, kellele kahjuks, aga Carcass otsustas kaasa minna just selle viimase liikumisega.
Luigelaulust seitsmenda albumini, korjuse lehk ei kadunud kunagi
1993. aastal annab Carcass välja oma neljanda albumi nimega “Heartwork”, mis on totaalselt erinev muusikast, millega nad alustasid. Meditsiinilised motiivid on kadunud ja asendatud abstraktsetega. Muusika on täis meloodilisi riffe ja Steer surub peale rohkem tehnilist poolt. Albumi kaanel on H.R. Gigeri skulptuur “Life Support 1993”.
1996. aastal annab Carcass välja oma viienda albumi “Swansong” ja 17 aastaks see nende luigelauluks jäigi. Album pidi algul ilmuma läbi plaadifirma Columbia Records, kuid erinevate vaidluste tõttu naasti Earache juurde. Jätkuvalt mängitakse rohkem meloodia peale, albumi žanriliseks liigituseks on death ’n’ roll. Albumi lüürika liigub veelgi kaugemale meditsiinist. Albumi “Heartwork”, sõnad kõlavad rohkem nagu need kuuluksid mõnele punk albumile, mitte Carcassile. Ken Oweni sõnul oli tegu kõige nendelikuma albumiga. Aastal 2013 ilmunud “Surgical Steeli” peal tegi Owen taustavokaale, kuid trummarina jäi see tema viimaseks Carcassi plaadiks. Albumi ilmumise ajal andis bänd teada, et nad on otsustanud laiali minna.
Carcassi kõige selgemalt otsene mõju leidub žanris goregrind. Lihtsustatult algas kõik sellest, et teised bändid proovisid “Reeki” kuulatavalt järgi teha. Sealhulgas hakati kasutama fotograafiat jõhkrusest ja surmast ning kirjutama sõnu semi-meditsiiniliselt, samas laskuti jällegi kulunud klišeedesse. Goregrind on viimasel ajal läbi TikToki leidnud uue fännibaasi ning teatud määral taaselustunud.
Bänd naases lavalaudalele aastal 2008, tuuritades algul mööda festivale. Kuigi esialgu peeti uue materjali kirjutamist ebatõenäoliseks, siis aastal 2013 andsid nad välja oma kuuenda albumi “Surgical Steel”. Oma sõnade ja sõnastuse poolest jääb album kuskile “Necroticismi” ja “Heartworki” vahele. Muusika poolest jätkatakse melodeathi radadel. 2021. aastal ilmus nende seitsmes ja seni viimane album “Torn Arteries”. Neli aastat hiljem pole sõnu ikka veel avalikustatud ning Walker põhjendas seda otsust kui valikut inimestele mõtteid mitte peale suruda.
Sellega jõuame tänapäeva: Carcass tuuritab ringi ja mängib jätkuvalt nii uusi kui vanu laule ning fännid pole nendest veel ära väsinud. Viimast väidet tõestab ka antud artikkel, mis sisimas on artikli autori kummardus bändile. Isegi kui Carcass peaks päriselt laiali minema, jäävad meile nende albumid ja nende mõjutusena sündinud bändid, mis on meditsiini- ja tervishoiutudengitele parim õppematerjal.