Bioanalüütik on tervishoiuspetsialist, keda võib nimetada isegi detektiiviks, sest tema töö aitab arstidel jõuda õige diagnoosini. Eestis saab bioanalüütikuks õppida rakenduskõrghariduseõppes ning tudengid saavad ettevalmistuse igas laboris töötamiseks. Teadmisi ja oskusi omandatakse süvitsi mitmetes valdkondades, nagu näiteks kliiniline keemia, hematoloogia, immunoloogia, mikrobioloogia, geneetika, patoloogia ja mitmed teised.
Tegemist on elukutsega, kus eksimustel on oma hind: valesti määratud veregrupp või proovide segi ajamine võib osutuda otsustavaks elu ja surma vahel. Laboritöö on tervishoiusüsteemis sageli alahinnatud osa, kuid kõik tervishoiutöötajad teavad, et ilma laborita sarnaneks kaasaegne meditsiin pimeduses kompamisega. Tänapäevane tervishoiusüsteem on üles ehitatud andmetele – kui kliiniline läbivaatus annab arstile subjektiivsed ja vaadeldavad andmed, siis laboratoorne diagnostika pakub objektiivseid biokeemilisi ja rakulisi fakte.
Statistika kohaselt tugineb ligi 70-80% kõigist meditsiinilistest otsustest – alates diagnoosist kuni ravi määramise ja jälgimiseni – laboratoorsetele uuringutele. Selle hiiglasliku andmevoo keskmes seisabki bioanalüütik. Toon teile ühe näite: kujutage ette, et erakorralise meditsiini osakonda saabub patsient, kellele on vaja teostada vereülekanne ning see on peaaegu minutite küsimus. Bioanalüütik peab määrama veregrupi ja antikehad ning teostama kiiresti sobivusproovid, säilitades sealjuures täieliku rahu ja täpsuse. See on ju tegelikult suur ning samas nähtamatu vastutus.
Proovi kvaliteet = tulemus
Enne proovide jõudmist laborisse toimub proovivõtt, millest esimesena räägimegi. Üks olulisemaid õppetunde tervishoiutudengile on mõistmine, et analüüsi tulemus on otseselt seotud proovi kvaliteediga. Laborimeditsiinis räägitakse kolmest faasist: preanalüütika, analüütika ja postanalüütika. Statistika seevastu on halastamatu – ligi 70% laborivigadest tekivad preanalüütilises faasis ehk enne, kui proov üldse analüsaatorisse jõuab.
Toon järgnevalt mõned näited selle kohta. Bioanalüütikud rõhutavad sageli katsutite järjekorra olulisust proovivõtul. See ei ole bürokraatlik nõue ega mõeldud kellegi kiusamiseks, vaid keemiline paratamatus. Näiteks lilla korgiga katsuti sisaldab EDTA-d, mis seob kaltsiumi. Kui see katsuti täidetakse enne kollase korgiga seerumkatsutit, võib nõela otsa jäänud EDTA piisk põhjustada patsiendil vale madala kaltsiumi ja kõrge kaaliumi näidu. See omakorda võib viia arsti ohtliku järelduseni hüpokaltseemia või hüperkaleemia kohta, mis tegelikult eksisteerib vaid katsutis, mitte patsiendi organismis.
Samuti on bioanalüütiku igapäevane vaenlane hemolüüs ehk erütrotsüütide purunemine. Kui veri on võetud liiga tugeva vaakumiga või verevõtuks kasutatud nõel saastub desinfitseeriva vahendiga, purunevad õrnad vererakud. Kuna kaaliumi kontsentratsioon rakus on ligi 40 korda kõrgem kui plasmas, tõstab rakusisene leke kaaliuminäidu eluohtlikule tasemele. Siin peamegi meie olema n-ö filtrid, kes eristavad tehnilist hemolüüsi patoloogilisest ning vajadusel tühistavad proovi, et kaitsta patsienti vale tulemuse ja sellest tingitud vale ravi eest.
Tehnilised vead proovi võtmisel ei ole ainsad, mis tulemusi oluliselt mõjutavad – selles on oma osa ka patsiendil. Tihtipeale küsivad patsiendid hommikul kell kaheksa verevõtukabinetti sisenedes, miks on ikkagi vaja veri anda hommikul ja tühja kõhuga? Bioanalüütiku perspektiivist on see väga oluline, sest söömine käivitab organismis erinevad protsessid – näiteks peale rasvase toidu söömist muutub veri lipeemilisemaks kui muidu. Vereseerum, mis muidu peaks olema selge ja kollaka tooniga, muutub piimjaks. Lipeemiline seerum neelab analüsaatoris valgust teisiti kui tavaline, mis tähendab, et mitmed uuringud, kus kasutatakse analüüsimiseks fotomeetriat, võivad saada ebaadekvaatsed tulemused.
Analüütiline faas on tänapäeval suuresti automatiseeritud, mistõttu on see kogu protsessi kõige stabiilsem etapp, kuid omad väljakutsed on siingi. Bioanalüütiku töö on tagada, et masinad n-ö räägiksid tõtt. See saavutatakse läbi igapäevase kvaliteedikontrolli ja kalibreerimise: igal hommikul mõõdetakse kontrollmaterjale, mille tulemuste vahemik on tootja poolt kindlaks määratud.
Kui kontrollmaterjali mõõtetulemus ei vasta tootja poolt ettenähtule, tuleb põhjus välja selgitada. Sellisel juhul ei tohi selle analüsaatoriga patsiendi proove analüüsida, sest tulemused on tõenäoliselt valed. Hoolimata digitaalmikroskoopia pealetungist on hematoloogias bioanalüütiku silm asendamatu. Kui hematoloogiline analüsaator tuvastab ebatavalise rakupopulatsiooni, tehakse vereäige preparaat: alusklaasil olevad vererakud värvitakse ja uuritakse neid mikroskoobi all. Bioanalüütik peab ära tundma nii normaalsed vererakud kui ka patoloogilised muutused, need loendama ja tulemused väljastama.
Veri pole sugugi ainus proovimaterjal, millega töötame – materjale on seinast seina, verest kuni organiteni. Samuti on bioanalüütikute töölaual igapäevaselt uriinianalüüsid, mis on oma olemuselt üks kapriissemaid uuringuid. Sageli arvatakse, et piisab lihtsalt vedeliku purki saamisest, kuid tegelikult peitub selles väga suur veavõimalus, mille tõttu just sealt meie detektiivitöö algabki. Kui vereanalüüsi võtmisel on suur roll verevõtjal, siis uriinianalüüsi puhul on see vastupidi – kogu vastutus on patsiendil. Uriinianalüüsiks vajaliku materjali vale kogumine ja säilitamine võib analüüside tulemust tugevalt mõjutada, aga lähme korraks tagasi algusesse.
Meie töö Hercule Poirot’na ei lõppe mitte kunagi, sest iga proovimaterjal – olgu selleks siis veri, uriin või kude – jutustab unikaalse loo ühe inimese tervisest.
Uriinianalüüsi puhul on üldiseks nõudeks keskjoa uriin – aga miks? Esimene osa peseb kusejuhast välja seal olevad bakterid ja naha floora, mis ei peegelda tegelikku olukorda. Kui proov on võetud valesti või lohakalt, on uriinisademe mikroskoopias näha väga palju lameepiteelirakke, mis raskendab sademe mikroskopeerimist. Samuti võib seal olla näha baktereid, mis võib ekslikult viia põletikudiagnoosini. Taaskord tuleb meie kõigi lemmikfaktorina mängu aeg – kui uriiniproov ei jõua laborisse paari tunni jooksul, tuleks seda hoida külmkapitemperatuuril. Kui seda ei tehta, hakkavad bakterid paljunema ja materjali pH tase muutub, mis omakorda käivitab uriinis leiduvate rakkude lagunemisprotsessi. Sellises olukorras võib bioanalüütik paluda uue proovimaterjali saatmist, sest meie eesmärk on tagada diagnoos, mis põhineb reaalsetel leidudel, mitte valesti säilitatud proovil.
Kuidas bioanalüütik siis ikkagi detektiiv on?
Toon ühe igapäevase näite sellest, kuidas väljendub meie sisemine Hercule Poirot. Oletame, et patsiendil mõõdetakse korduvalt väga madal trombotsüütide tase ehk trombotsütopeenia. Sellisel juhul peab bioanalüütik kontrollima, ega katsutis ei ole tekkinud verehüüvet. Üldiselt tehakse seda pasteur pipetiga, kuid tihti pole hüübed silmaga nähtavad. Vastavalt labori näidustustele võib see proov minna vereäigesse, kus on näha, et trombotsüüdid on olemas, kuid paiknevad kobaratena. Tegemist on EDTA-indutseeritud trombotsüütide agregatsiooniga, mille puhul katsutis olev lisaaine paneb trombotsüüdid kokku kleepuma ja analüsaator loeb selle üheks suureks rakuks. Sellisel juhul edastab bioanalüütik arstile leiu ning õige trombotsüütide tulemus väljastatakse kasutades teise lisaainega katsutit.
Selline detektiivitöö ei seisne siiski ainult tehniliste vigade leidmises, vaid tuleb ette ka olukordi, mille puhul leitud tulemus võib viidata võimalikule ohule patsiendi elule. Meie töös on hetki, mil aeg justkui peatub: need tekivad siis, kui analüsaator väljastab meile kriitilised tulemused, mis erinevad suuresti referentsvahemikest ja viitavad patsiendi eluohtlikule seisundile. Sellisel juhul ei piisa üksnes tulemuste sisestamisest, vaid tuleb tegutseda kiiresti. Esmalt tuleb välistada kõik muud vead nagu näiteks hemolüüs või analüsaatori mõõteviga. Kui kõik variandid ja proovimaterjal on kontrollitud ning tulemus on endiselt kriitiline, tuleb meil viivitamatult raviarsti telefoni teel teavitada. Sellised olukorrad nõuavad kiiret otsustusvõimet ja kliinilist mõtlemist.
Mikrobioloogia ilud ja võlud
Kui kliinilises keemias ja hematoloogias teevad analüsaatorid töö ära minutitega, siis mikrobioloogia osakonnas muutub tempo aeglasemaks. Mikrobioloogias on bioanalüütikute ülesandeks patogeenide ehk siis bakterite ja teiste ägedate tegelaste kasvatamine. Kui patsiendil kahtlustatakse näiteks bakteriaalset infektsiooni, saabuvad laborisse erinevad proovimaterjalid: uriiniproov, veri, haavaeritis ja mitmed teised bioloogilised materjalid. Need materjalid külvatakse spetsiaalsetele söötmetele ja pannakse söötmed termostaati kasvama. Siin tuleb mängu kannatlikkus, sest kasvu on näha alles järgmisel päeval, kuid mitte alati. Järgmisel päeval analüüsitakse kasvanud kolooniate kuju, värvust ja uskuge või mitte – ka lõhna.
Kõige olulisem osa nende analüüside puhul on antibiootikumitundlikkuse määramisel, millega testitakse, milline antibiootikum on võimeline konkreetse bakteri kasvu peatama. Sellisel juhul annab meie töö tulemus arstile juhise, millist antibiootikumi patsiendi ravimisel kõige tõhusam kasutada. See on meie otsene panus patsiendi paranemisesse – aidates leida tema paranemise võtme.
Nüüd on aeg liikuda kõige huvitavama osa juurde
Ilmselt oleme kõik selles olukorras varem olnud – lähme arsti juurde, võetakse vereproov ning kui pärast Terviseportaalist analüüside tulemusi vaatame, on seal suurelt ja punaselt kirjas „üle normi“, kuid arst ütleb, et kõik on hästi või hoopis, et näit on natukene tõusnud. Miks see nii on?
Vastus on tegelikult lihtne ja samaaegselt ka keeruline, kuna see on paljuski seotud inimorganismi omapäradega. „Üle normi“ tuleb tegelikult referentsvahemikest, mis kirjeldavad populatsiooni, mitte indiviidi. Nii ei pruugi iga punane tulemus tähendada kohe tõsist haigust, sest analüüsid, mida määrame, on ajas muutuvad. Mida see siis täpsemalt tähendab? Lühidalt seda, et kui patsient annab hommikul vereproovi raua mõõtmiseks ja uue proovi näiteks kell 14, siis nende proovide tulemused võivad erineda ja see on täiesti loomulik. Lisaks sellele näitele on veel palju analüüse, mille tulemused on kergesti mõjutatavad ning erinevad olukorrad tekitavad tulemustes väikese tõusu: näiteks proovi andmisele eelneval õhtul tehtud raske trenn, juhuslik ravimikasutus või isegi toidukord võivad tulemust mõjutada. Arst küll näeb, et tulemus on referentsväärtustest erinev, aga kui tõus on väike, välistab ta tõsisemad diagnoosid.
Tegemist on elukutsega, kus eksimustel on oma hind: valesti määratud veregrupp või proovide segi ajamine võib osutuda otsustavaks elu ja surma vahel.
Laboridiagnostika on peaaegu nagu pusle – patsient vaatab sellest ainult ühte tükki, arst aga kogu pilti. Näiteks näeb patsient veidi kõrgenenud lümfotsüütide arvu, aga kui üldine leukotsüütide arv, põletikumarkerid ja patsiendi enesetunne on korras, tõlgendab arst seda kui n-ö jääknähtu hiljuti läbi põetud viirusinfektsioonist. Võib öelda, et infosüsteem toimib binaarselt: kas tulemus jääb vahemikku või mitte – süsteemil puudub aga kontekstuaalne analüüsivõime, mida omavad bioanalüütik ja arst.
Võib öelda, et bioanalüütiku elukutses kohtuvad täppisteadus ja sügav eetiline vastutus patsiendi elu ees. Nagu ilmselt lugedes juba mõistsid, pole tulemus, mida Terviseportaalis näed, lihtsalt number, vaid pika ja keerulise protsessi vili. Kõik algab proovivõtust ja lõppeb kriitilise kontrolliga ning alles seejärel liiguvad vastused arsti ja patsiendini.
Oleme näinud, et teekond katsutist diagnoosini on väljakutsete rohke – olgu selleks siis preanalüütilised eksimused või hoopiski statistilised paratamatused referentsvahemike tõlgendamisel. Meie roll ongi olla selle protsessi vahelüli, kes aitab eristada juhuleidu tegelikust patoloogiast. Meie töö Hercule Poirot’na ei lõppe mitte kunagi, sest iga proovimaterjal – olgu selleks siis veri, uriin või kude – jutustab unikaalse loo ühe inimese tervisest.